Mälestuste maja. Линда Гуднайт

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olge rumal. Ta on teie liha ja veri.“

      „Te ei mõista mind. Ma ei suuda lapse eest hoolitseda.“

      Eli silme ees sähvatas kujutluspilt Jessica tursunud ja kaamest näost. Just sellisena, nagu ta oli näoli vees hulpinud, samal ajal kui Eli oli pleieri kõrvaklappidest Michael Jacksonit kuulanud ja end muusika taktis õõtsutanud.

      „Mul ei ole kodu ega kindlat töökohta ja keegi ei soovi endist vangi palgata. Sõltun oma kriminaalhooldajast, kellele ma eriti ei meeldi.“ Ta tõmbas harali sõrmedega hirmunult läbi juuste. „Ma ei või isegi põit kergendada, ilma et selle kohta aru annaksin!“

      „Minu majas ei tõsteta häält. Kas tahate, et ta kuuleks teie juttu?“

      Eli süda tagus meeletult, justkui oleks hoopis tema liiga kauaks vee alla jäänud. „Kuulge, Opal, olge ometi mõistlik. Te palute minult võimatut. Te ei tunnegi mind. Olen endine vang. Minus pole isasoont. Ma ei oskaks lapsega midagi peale hakata.“

      „Kas arvate, et keegi on lapsevanemaks sündinud? Küll te õpite nagu kõik teisedki.“

      „Võimatu.“ Eli ei võinud kellegi eest vastutada, liiatigi lapse eest. Püha jumal, see naine ei teadnud, mida suust välja ajas!

      „Kas teate, mis poisist saab, kui ma ära suren?“

      Eli raputas pead. „Läheb arvatavasti järgmise sugulase hoole alla.“

      „Kas teil on sugulasi, kes oleksid nõus teda enda juurde võtma? Armastama?“

      Jäine tunne Eli rindkeres paisus jäämäesuuruseks. „Ei.“

      „Hea küll. Sel juhul olete teie tema ainuke sugulane. Ta pannakse lastekodusse.“ Opal sülgas viimase sõna suust välja nagu roppuse.

      „Ükskõik kes oleks minust parem. Kindlasti on olemas häid kasuvanemaid, kes hoolivad lastest.“

      „Mindy ei soovinud oma lapsele säärast saatust.“

      „Andke andeks, Opal, aga ma ei suuda seda teha.“ Eli vantsis ukse juurde ja oli kahevahel, kuigi teadis kindlalt, et tema ei sobi last kasvatama. Mitte iialgi. „Saadan esimese võimaluse korral raha.“

      „Ja Mindy veel kaitses teid. Kinnitas, et olete hea inimene.“ Opali kitsad huuled läksid kõveraks. „Ta eksis.“

      „Jah, ta eksis.“ Eli, kel oli tõtt valus kuulata, tormas majast välja, sööstis üle õuemuru ja maandus turvalisele autoistmele. Hingeldades ja valutava südamega käivitas ta Dodge’i ning kihutas hetkega Honey Ridge’i tänavatele.

      Tänavanurgal tegi ta stoppmärgi ees peatuse ja toetas pea roolile. Ta värises hullemini kui oma esimesel vanglapäeval.

      Ta oli väikesele poisile halvim võimalik lapsevanem, mees, kel polnud midagi pakkuda, mees, kel polnud tulevikku ja kellel oli kole minevik.

      Vastutustunne nööris kõri nagu poomisköis. Tal oli poeg. Poeg, kes vajas teda.

      Ja ta ei teadnud isegi poja nime.

      5

      Virsikuaia farm, 1864

      Haavatud meeste oiged ja karjed äratasid Charlotte’is kaastunnet ning hirmutasid lapsed peitu, et end õudusest säästa.

      Virsikuaia farmis valitses korralagedus, kuni kapten Gadsden käsklusi hõikas ning mehed ennast ja oma kaaslasi majja lohistasid.

      Charlotte otsis salongi ja söögitoa paljastel põrandatel lebavatele haavatutele kapist linu ja rebis neid pikkadeks ribadeks. Teda pahandas sõjaväe kehv varustatus meditsiinitarvetega. Oo jaa, suurem osa sidemeid ja ravimeid saadi Portlandide isiklikest varudest, mitte sõjaväelt.

      Lizzy tumedad nobedad sõrmed haarasid ühe lina. „Tegelge temaga, ma valmistan sidemed ette.“

      Charlotte, kes oli teenijannale abi eest tänulik, valas kaussi vett, mida kokk oli pliidil soojendanud, ning laskus põlvili mehe kõrvale, kes teiste seas söögitoa põrandal lebas. Too polnud ainuke, keda ta oli tohterdanud pikas järjekorras ainukese, tülpinud kirurgi juurde.

      „Kuidas on teie nimi?“ küsis Charlotte ja libistas käärid mehe katkise pluusivarruka alla.

      Mees pressis kokku surutud hammaste vahelt: „Joshua Bates. Kas ma suren?“

      Charlotte’i käsi tardus ja ta vahtis õõvastavat haava, mille seest paistis luu. Tänu ema halastusmissioonidele Londoni slummidesse teadis ta, et säärane haav inimest ei tapa, karta tasus pigem infektsiooni.

      „See on kõigest lihahaav,“ kõlas mehehääl ja Charlotte märkas kapten Gadsdenit, kes laskus haavatud sõduri kõrvale ühele põlvele. Nad vahetasid pilke ja ta taipas, et kumbki tegelikult ei usu neid sõnu. Kapten pani käe lamaja higisele laubale. „Sa võitlesid täna vapralt, reamees.“

      Bates, näost valge nagu marli, sisistas, kui Charlotte ettevaatlikult säbrulist liha tupsutas. Haavast pahises verd. „Kas annaksite talle viskit, palun?“

      Kapten ei lasknud seda kaks korda öelda. Ta hoidis teise mehe pead ja valas talle aeglaselt tuimastavat jooki suhu, samal ajal kui Charlotte kattis kuuliaugu sidemega, mähkis selle ümber linast tõmmatud riba ja tegi sõlme peale.

      „Nii peaks verejooks lakkama.“ Charlotte palvetas mõttes, et see oleks tõepoolest nii, sest tal ei olnud peale palvete muud abi pakkuda.

      „Kas teil on kogemusi meditsiiniõena töötamisest, proua?“ küsis kapten ja keeras viskipudelile korgi peale. Vaevalt Edgar rõõmustab baarikapi sisu kahanemise üle, sest seal leidus rohtu nii tema haigele jalale kui ka muudele tõbedele.

      „Mu ema hoolitses haigete eest. Ta õpetas mindki.“ Tõsi, ema polnud nii võigaste haavadega kokku puutunud.

      Rahulolevana, et sai Batesi heaks midagi teha, enne kui kirurg aega leiab, pesi Charlotte käed kausis puhtaks ja asus järgmise sõduri kallale. Kapten jäi viivuks Batesi kõrvale. Charlotte kuulis katkeid nende tasasest jutuajamisest ja nägi silmanurgast, kuidas kapten võttis sõduri rinnataskust paberi, luges sellele kirjutatud teksti ja pani paberi tagasi. Seejärel pomises kapten veel midagi ja läks samuti järgmise kannatanu juurde.

      Ruumi kaugemast otsast kostis mehe karjatus. Charlotte võpatas, ajas vett maha ja pöördus vaatama, milles asi. Kapten Gadsden tõttas kolme sammuga sinna. Lizzy ja ühe verise kõrvaga sõduri abiga suruti hüsteeritsev mees tagasi põrandale.

      „Ta ei veritse kuskilt,“ teatas Lizzy.

      Mehe pea viskus küljelt küljele, nii et pulstunud punakas habe sahises sinise särgi vastas. Mees mõmises seosetuid lauseid ja juhuslikke sõnu. „Tooge ämber! Nad tulevad. Donald! Donald!“

      Viimaks hakkas ta kileda häälega halama.

      „Kas ta on pime?“ Kapten Gadsden lehvitas klaasistunud silmade ees. Sellele ei järgnenud mingisugust reaktsiooni.

      Charlotte laskus mehe kõrvale põlvili, süda täis haletsust. „Tss, tss, te olete väljaspool hädaohtu.“

      Noor sõdur kahmas Charlotte’il käest ja sikutas seda valusalt. Naine võpatas, kuid ei tõmbunud eemale.

      „Sally? СКАЧАТЬ