Mälestuste maja. Линда Гуднайт

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aastanumbrit 1884 ja oli kaetud vanade värvikirevate seinamaalingutega.

      Kui Eli sõõrikupoest möödus, immitses lõhn lahtisest autoaknast sisse ja pani kõhu korisema.

      Eli õngitses jakitaskust paberitüki Opalilt saadud juhistega. Kaks kvartalit valgusfoorist ida pool keeras ta Rosemary Lane’ile ja venis pikkamööda edasi, kuni märkas sinise ääristuse ja kooruva värvikihiga maja, mille esine oli rohtu kasvanud ja mille esiverandal seisis kaks rohelist metalltooli. Siin elas Opal.

      Mürisev Dodge peatus pragunenud sissesõidutee lõpus garaaži kõrval, kus vedeles laste plastmootorratas. Eli tühi kõht tõmbus krampi. Rooli hoidvad peopesad muutusid niiskeks.

      Mida ta siit otsis? Iga keharakk sundis teda ümber pöörama ja põgenema, kuid seekord jäi ta paigale. Ta ei suutnud põgeneda. Ta oli kolmekümne kuue eluaasta jooksul väga vähe kohusetundlikult käitunud, kuid täna oli kõik teisiti. Ta ei suutnud kohutavat uudist siiani uskuda. Armsalt kihistav Mindy, kes oli enda arvates teda armastanud, oli nüüd surnud – ja temast oli laps maha jäänud.

      Sisikond ärevusest keeramas, ronis ta autost välja, kõndis üle hoovi ja astus vaikselt trepimademele. Kellaaeg oli varajane. Kui auto poleks katki läinud, jõudnuks ta juba eelmisel õhtul pärale. Ta ei näinud toas valgust. Kas Opal magas veel? Võib-olla peaks ta hiljem tagasi tulema.

      Argpüks, sosistas hääl tema peas.

      Ta hingas pahinal välja, kuivatas higised käed teksapükstesse ja sirutus koputi järele. Ta ei suutnud oma väriseva käega tuhmi messingit puudutada. Eli seisis lihtsalt paigal, otsekui olnuks koputi võimuses tema elu muuta. Võib-olla peaks ta kuuldu peast heitma, Nashville’i naasma ja üritama püsivat töökohta leida. See poiss ei pruukinud temaga kohtuda. Poiss. Tema poeg.

      Ta pööras ümber, et minekut teha, kuid jäi seisma, sest südametunnistus ei andnud asu.

      Enne kui ta jõudis deemonitest võitu saada, kriiksatas kulunud puituks praokile ja kiilus pisut kinni, justkui oleks äsjasest vihmast turdunud. Lävel seisis valgete lokkis juustega krimpsus ja kahvatu vanadaam, kes toetus kepile ja silmitses teda.

      Eli neelatas. „Opal Kimble?“

      „Kas teie olete Eli?“

      „Jah, proua.“

      Naine lükkas võrkukse valla. „Lõpuks ometi.“

      Eli astus tuppa, kus segunesid toidulõhn ja vana kopituslehk. Kogu sisustus oli vana. Vana mööbel. Paberilasu alla mattunud suur kastikujuline televiisor ratastega kärul. Seinatäis pleekinud fotosid inimestest, kes olid kunagi ammu elanud. Eli mõtles külalismajale, kuhu oli äsja sattunud, ega suutnud jätta kaht maja võrdlemata. Mõlemad hooned olid vanad ja ajaloost tulvil, kuid Julia kodu oli olnud särav ja kutsuv.

      „Istuge.“

      Käskluste täitmisega harjunud Eli tegi, mis palutud.

      „Kas soovite kohvi?“

      „Ärge nähke vaeva.“

      Vanaproua ei teinud Eli sõnadest väljagi, vaid lahkus toast ja naasis kahe kruusi ning taldrikutäie rosinasaiadega. „Oletan, et te ei ole nii varajasel kellaajal veel hommikust söönud.“

      „Ei, proua.“

      „Olge lahke.“

      „Tänan.“ Eli pidi end tõsiselt ohjeldama, et saia mitte metslooma kombel alla kugistada. Ta rüüpas suutäite vahel ettevaatlikult tulikuuma kohvi ja suutis enam-vähem väärikalt süüa. Kohv oli võrreldes Julia omaga mõru. Tal oli ükspuha. Ta oli karmil moel õppinud, et nuriseda pole mõtet.

      „Pange terve sai pintslisse,“ julgustas vanaproua. „Poisile ei maitse rosinad ja mina olen juba isu täis söönud.“

      Poisile. Tema siiatuleku põhjusele. See naine tahab raha – Eli oli selles kindel, olles vanaproua elamistingimusi näinud.

      Ta pani perenaise valvsa pilgu all veel ühe saiaviilu nahka ja katkestas siis söömise, ehkki võinuks terve pätsi pintslisse pista ja veel hommikust süüa.

      Söömise lõpetanud, naaldus ta luitunud tooli leenile ja ootas. Täis kõhuga oli enesetunne veidi parem. Vanaproua oli ta enda juurde kutsunud, lausa nõudnud, et ta tuleks. Las ta siis juhib vestlust.

      Opal istus tema vastas rohelises tugitoolis, kummardus lähemale ja pigistas oma kõndimiskeppi nagu küünistega lind. „Kas olite poisi olemasolust teadlik?“

      „Mindy kirjutas mulle.“

      „Te ei vastanud kirjale.“

      „Arvasin, et nii on kõige parem.“ Eli laiutas abitult käsi. „Kõiki asjaolusid arvesse võttes.“

      „Mindy ütles, et see on teie poeg.“

      „Võimalik.“ Uudis Mindy rasedusest veidi aega pärast trellide taha sattumist oli Eli oimetuks löönud. Ta oli tundnud end tõelise kõntsana. Ta oli veetnud koos Mindyga kõigest ühe pika palava suve, enne kui kohtuotsus kõike muutis. Ja ometi oli ta suhete asjus alati umbusklik olnud. Ent miski polnud lollikindel.

      „Mindy ei valetanuks. Ta oli suremas.“

      Eli sulges viivuks silmad. Kuidas võis särtsakas Mindy surnud olla? „Sellest kuulsin alles eile. Ta oli liiga noor.“

      „Vähk ei küsi vanust, noormees.“ Opal tõstis tassi, rüüpas kohvi ja piidles külalist kullipilguga. Mõne ebamugavust tekitava sekundi järel ta jätkas: „Kui ta taipas, et lõpp on ligidal, tõi ta poisi minu, ainukese elusoleva sugulase juurde. Armastan seda last niisama palju, kui armastasin tema ema. Soovin talle parimat.“

      Eli ohkas kergendatult. Vanaproua armastas poissi ja hoolitseb tema eest hästi. „Saadan võimaluse korral raha.“

      „Raha?“ muutus Opali toon teravaks.

      „Lapse toetamiseks.“

      Opal kummardus nii lähedale, et oli peaaegu ümberkukkumise äärel. „Lapse toetamiseks?“

      Kas proual oli kõva kuulmine? „Ma… ei ole veel korralikku tööd leidnud…“ See oli valus ülestunnistus, ehkki Eli oli väärikuse ammu kaotanud. „Kui leian, siis saadan nii palju kui võimalik.“

      „Ma ei soovi teilt raha, Eli Donovan.“

      „Kas see polnudki minuga kohtumise põhjus? Et lapsetoetust küsida?“

      Opal äigas kepiga, ajas end jalule ja komberdas külalise poole, krimpsus näol ähvardav ilme. „Vaadake mind. Ma olen kaheksakümne nelja aastane. Mul on südamepuudulikkus ja diabeet. Suudan selle nõmeda kepi abil vaevu ringi vaaruda.“

      Eli tundis varbaotstes hirmu, mis levis rindkerre ja sealt edasi ajju. Temas tärkas põgenemisinstinkt nagu metsikul täkul. Ta teadis, mis ees ootab. Teadis ega suutnud naist takistada.

      „Mindy tahtis, et võtaksite poisi enda juurde. Te olete tema isa.“ Opal torkas luidra sõrme mehe nina alla. „Ta eeldas, et teie kasvatate oma poja üles.“

      Eli kargas toolilt püsti. „Kas olete aru kaotanud? Kas te ei tea, kus ma olen terve tema eluaja veetnud?“

      Opal СКАЧАТЬ