Mälestuste maja. Линда Гуднайт

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Vanem mees sirutas käe. „Minu nimi on Bob Oliver.“

      Võõras takseeris veidi aega kätt – piisavalt kaua, et oma kõhklemisele tähelepanu tõmmata – ja vastas siis: „Eli Donovan. Võtan teie abipakkumise vastu, härra Oliver.“

      „Kutsuge mind Bobiks. „Härra Oliver“ kõlab nagu füüsikaprofessor – kellena ma kolmkümmend aastat töötasingi. Aga nüüd olen lihtsalt vana hea Bob.“ Ta kihistas naerda, küünitas hõbedase joogianuma poole ning vajutas peopesaga kaanenupule. „Julia valmistab oivalist kohvi.“

      Võõras heitis pilgu majaperenaisele, kuid ei lausunud sõnagi. Julia tundis, et peaks talle kohvi pakkuma. See olnuks viisakas. „Kas soovite tassikest?“

      Mees neelatas, lihtne küsimus paistis teda kimbatusse ajavat. „Kui teil midagi selle vastu pole.“

      Julia valas külalisele kohvi ja ulatas talle hästilõhnava tassi. Mehe käed värisesid pisut, kuid ta kahmas tassi kõvasti pihku ning naine teeskles, et ei märganud midagi.

      See-eest märkas ta võõra väsinud silmi ja üldist kurnatust. Tal ei jäänud tähele panemata, et mees oli trimmis ja lihaseline, puhaste, ent karedate kätega, justkui teeks nendega tööd. Ehteid polnud, isegi abielusõrmust mitte, ehkki Juliat häiris tõik, et ta seda üldse märkas. Nägusad mehed ei olnud alati head inimesed ja isegi kui tegu olnuks maailma toredaima tüübiga, oli Julia seest liiga tühi, et temast huvituda.

      „Telefon on seal, kui soovite helistada.“ Julia osutas pruunil graniitletil olevale lauatelefonile ja läks vormiroa valmidust kontrollima.

      Härra Oliver rehmas tõrjuvalt käega. „Pole vaja. Mul on pagasiruumis käivituskaablid. Ma ei sõida ilma nendeta kuhugi.“

      Võõra pilk rändas majaperenaiselt härra Oliverile, justkui juureldes, mida nende sõbralikkusest arvata. Ta oli nagu puuri pistetud panter – sünge, valvas ja ohtlik.

      „Sõidame minu autoga sinna,“ pakkus Bob. „Aitan teil hetkega masina käivitada ja teele asuda.“

      „Tänan.“ Eli Donovan rüüpas väikese sõõmu kohvi ja asetas tassi letile.

      „Võtke kohv kaasa,“ andis Julia meestele loa. „Mõlemad.“

      Eli kõhkles viivu. „See on teie tass.“

      „Toote hiljem tagasi.“

      „Ah soo, tänan,“ kähises Eli, otsekui poleks harjunud tänulikkust ilmutama. Tõtt-öelda oli kogu tema kõne pisut roostes, ettevaatlik.

      Bob laksas talle vastu õlga. Julia pani tähele, kuidas võõras pingesse tõmbus. „Täna on teie õnnepäev, Eli. Maitsev kohv kenalt daamilt ja kohtumine mehega, kes ei lahku kodust iial tööriistadeta. Minu auto on maja taga. Lähme kohe, kui olete valmis.“

      „Olen valmis.“

      Julia piidles köögist lahkuvaid mehi silmanurgast ning kuulis verandalaudadel jalgade põntsumist. Eli hoidis hoolikalt kohvitassi, rüüpas käigu pealt ja vaikis, samal ajal kui härra Oliver oma krapsaka professorihäälega vadistas.

      Bingo sörkis meeste järel mööda kruusarada ja rõõmustas, et on põhjust ringi liikuda, jättes perenaise vaiksesse kööki lõhnade keskele.

      Julia pühkis käed virsikupildiga rätikusse, läks ukse juurde ning vaatas, kuidas Bob Oliver ja Eli Donovan verandanurga taha kadusid.

      Mäherdune veider hommik. Järjekordse kuulikese ilmumine ei tea kust ning seejärel kummaline võõras. Mõlemad Mikey sünnipäeval.

      Ta libistas käe taskusse, haaras kuuli pihku ja paitas siledat savi nimetissõrmega. Kusagil kauges mälusopis kõlas väikese poisi naer.

      3

      „Minevik on möödanik…“

      – William Shakespeare

      Virsikuaia farm, suvi 1864

      Lähenev kabjaplagin pidanuks maad raputama. Ja ometi liikus haavatuid vedavate Uniooni sõdurite rongkäik vaikselt, isegi aupaklikult.

      Charlotte Reed Portlandi esimene aimdus, et tema Tennessee-kodusse tungitakse sisse, tekkis parajasti siis, kui ta õpetas kahele meheõele peent tikkimispistet. Ta istus palaval tuulevaiksel päeval salongis, võikollane päike akendest sisse paistmas, kui kuulis teenri erutatud häält ja oma üheksa-aastase poja rutakaid samme, enne kui viimane, juuksed turris, verandauksest sisse tormas.

      „Ema, jänkid tulevad!“

      Hingeldava Benjamini teate peale Charlotte tardus, sõrmed tikkimisraami pigistamas.

      Ta oli teadnud, et sõjavägi, mis on tema uue koduosariigiga vaenujalal, tuleb Uniooni jaoks hobuseid ja sööki nõudma. Aga nad ei taibanud – või oli neil ükspuha –, et Konföderatsioon vajas samu tarbeid. Praegugi ägas väike kolkalinn Honey Ridge selle koorma all.

      Niisiis, muidugi tulevad unioonlased siia, Virsikuaia farmi, mis oli koduks kolmele põlvkonnale Portlandidele, sealhulgas Charlotte’i abikaasale Edgarile ja nende pojale. Neil polnud just suur istandus, kuid nad tootsid küllaldaselt maisi, nisu ja puuvilju, pidasid kariloomi ja käputäit orje.

      Palun, kõikvõimas Jumal, ära lase neil kõike minema viia!

      Nooremad meheõed vahtisid teda üle näputöö ammuli sui ja suurte pähkelpruunide silmadega. Neidude piimjas jume oli kriitvalgeks tõmbunud. Muldvana kahekümne seitsme aastase majaperenaisena langes vastutus meheõdede, maja ja teenijate eest Charlotte’i õlgadele.

      „Kas proua Charlotte tahab, et lähen ja kutsun veskist härra Portlandi?“ küsis õuetööline Pierce, silmavalged higist pärlendavas tõmmus näos välkumas. Ta oli hea ja usaldusväärne inimene ning ustav teener.

      Charlotte, kes kartis, et värisev hääl võib ärevuse reeta, noogutas vaikides ja tõmbas rahunemiseks kopsud õhku täis.

      „Palun tee seda, Pierce,“ piiksatas ta viimaks briti aktsendiga, mis tuli närvilisena eriti esile. Aktsendiga, mida abikaasa oli kunagi võluvaks pidanud. „Lähen meestele vastu ja ütlen neile tere.“

      Ta pani tikkimisraami ja roosi rõhutatud tasakaalukusega käest ning libistas niiskete peopesadega üle rohelise päevakleidi. Hirm pani kõhukoopa surisema.

      Edgar ei sallinud tülitamist, ei tema ega jänkide poolt, kuid nad olid hommikul lähiümbruses relvalaske kuulnud. Oli see lahing või kõigest kokkupõrge, sel polnudki tähtsust. Inimesed hukkuvad. Charlotte palvetas, et nende majapidamine jääks sõjast puutumata.

      Kuid nüüdseks oli selge, et ei jää.

      Ta suutis peita enamiku tundeid võltsrahulikkuse taha. See anne oli eluliselt tähtis siin, Ühendriikide lõunaosas, kus teistsuguseid peeti kahtlaseks, toimus inimestega kaubitsemine ja tema abikaasa valitses jäise pilguga.

      „Josie. Patience,“ pöördus ta nooremate naiste poole. „Pange ennast tuppa luku taha. Võtke Benjamin kaasa. Ärge toast väljuge ega aknast välja vaadake. Tehke ennast täiesti nähtamatuks.“

      Charlotte läks jäigal sammul ja pika seeliku kahinal piklikule sammastega verandale, haaras valgest käsipuust ja jäi ootama. Harilikult ta jumaldas verandalt avanevat vaadet magnooliatega СКАЧАТЬ