Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik. Aleksander Aivar Sarapik

Чтение книги онлайн.

      Nelja-aastane karutaltsutaja.

      Sel ajal oli meie peres nagu teisteski – lapsed viidi suveks vanaema-vanaisa juurde ja nii ma seal aega veetsin. Seal oli kõik nii suur: rehetuba oli süsimust ja selle lagi oli tõesti kõrge. Need lõhnad … Mul on hästi selgelt meeles üks seik, mis oli seotud vanaemaga. Mängisin autoga – võisin olla kolme-nelja-aastane – ja siis mäletan, kuidas vanaema astus kaadrisse. Ta tuli, ta ütles, ta rääkis, suhtles minuga väga helges perspektiivis.

      Lugemaõppimine 1739. aasta Piiblist

      Vanaema elas väga kõrge vanuseni, 92-aastaseks. Kui ta siitilmast lahkus, siis oli kurbus suur. Tema õpitunnid, mis ta minule andis, olid meeldejäävad, õppisin tema käest päev-päevalt igasuguseid huvitavaid asju. Kui vanaemal oli aega, siis ta hea meelega tegeles minuga. Ma õppisin tema käe all lugema vanast perekonna Piiblist, mis oli gooti kirjas. Õppisin lugema nii, et tikk oli käes ja ajasin sellega täht-tähelt sõnu kokku.

      See juhtus olema Piibli esimene trükk aastast 1739. Sellega kaasnes veel see lugu, et mingil hetkel need Piiblid korjati ära – kas keele või sisu pärast. Aga et meie Piiblit päästa, siis olid sellel nii Uue kui ka Vana Testamendi tiitellehed ära võetud. Nii et meie talus oli niisugune asi.

      Tohutu põlemine ja palavus

      Olin päris väike, seitsme- või kaheksakuune, kui ma jäin kopsupõletikku. See läbipõlemine oli niivõrd tõsine, et ma pidin seetõttu uuesti käima õppima. Pärast seda läks see krooniliseks kopsupõletikuks ja olin selles ikka mitmeid ja mitmeid kordi, nii et lõpuks arstid ei kirjutanudki diagnoosiks enam kopsupõletikku, vaid kopsupõletiku ägenemist – pneumonia 2. See päädis teises või kolmandas klassis bronhoskoopiaga, nii et kopsust võeti lausa poole liitri kaupa mäda välja. Aga huvitav oli see, et tuberkuloosiks see ei löönud ehk siis ei tekitanud kopsu munasuurust auku.

      Mu onu ja tädi olid siitilmast varases lapsepõlves kopsupõletikuga lahkunud: tädi vist seitsmeaastaselt ja onu veel väiksemana, 1,5–2-aastaselt. Nii et see haigus on meil peres olnud ja mina sain sealt ka oma jao kätte.

      Kui tagasi vaadata, siis väikesele lapsele jäävad meelde ikka haiglad: kõik oli valge, kõik tädid olid valged ja linad olid valged. Tohutu kuumus, põlemine ja palavus. Kui ma vaatan tagasi oma lapsepõlve, siis on need esimesed meenutused.

      Ema ja isa

      Ema oli mul tol ajal Baltikas tööl, ta oli juurdelõikustsehhi juhataja. Ta koolitas seal välja väga palju Baltika inimesi – kogu Baltika bränd või õigemini selle tegijad on mu ema käe alt algusaastatel välja kasvanud, nad olid ema juures õpipoisteks (praktikal).

      Aivar ja õde Ilvi koos ema ja isaga.

      Ema perekonna algus on Perila kandis. Isaga said nad tuttavaks linnas, ema oli kergetööstustehnikumis õmbleja erialal ja isa oli samamoodi tehnikumis, õppis keevitaja eriala. Territooriumi mõttes on seal vahet kümmekond kilomeetrit, aga nad kohtusid linnas. Ema oli hästi sportlik, ta võitis Eesti tasemel suusavõistlusi ja males oli ta Tallinnas parim. Sihikindla ja mitmekülgse ellusuhtumise ja tegevusega inimene.

      Isa tahtis saada elektrikuks, aga grupp oli täis ja siis pakuti, et kõrvalgrupp on keevitajad – nii sai ka isast keevitaja. Kogu oma elu töötas ta keevitajana ja tal oli üldse vaid paar-kolm töökohta kogu sel ajal. Ta oli tõesti väga usin töötaja. Nagu ta ise ütles, oli see must eriala. Mulle ta alati soovitas: „Kui sina peaksid eriala valima, siis vali ikka puhas, nii et sa saad tööl lipsuga käia. Ära vali sellist tööd, kus sa pead iga tööpäeva lõpus end pesema pool tundi või veel rohkem, et seda mustust välja saada, mis selle tööga kaasneb.“

      Lohutamiskunst lasteaias. Miks ta nutab?!

      Mida nad minust tahavad! Nääripidu lasteaias.

      Eks ma võtsin sealt nõu ja mõtlesin, et kui tema oli keevitaja, aga tahtis saada elektrikuks, siis hea küll, minust saab elektroonik. Täpselt nii lihtsalt ja loogiliselt ma mõtlesingi СКАЧАТЬ