Pimeduse Isand Derkholmist. Diana Wynne Jones

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vajub sissepoole, pillates kive nagu kuusekäbi soomuseid. Samal ajal kriiskas Lydda, et köök langeb sisse, ja Shona karjus, et uus marmortrepp kõigub. Blade ja Mara pidid maja üles upitama ja asja uuesti läbi mõtlema.

      «Pange kõik välja terrassile,» soovitas Kit, «ja tehke nii, et vihma ei sajaks. Siis saavad greifid aidata toidu serveerimisel.»

      See on peaaegu ainus abi, mida Kit on pakkunud, mõtles Blade süngelt, ja Kit ütles seda vaid sellepärast, et ta oli liiga suureks kasvanud ega tundnud end enam majas kuigi hästi. Vähemalt Don ja Elda olid köögis abiks. Või ei, Blade teadis, et ta oli tegelikult Kiti vastu ebaõiglane. Pärast seda, kui Blade ja Mara olid laiendanud terrassi suureks kiviplatvormiks, mis ulatus peaaegu poolde õue välja, hakkas Kit sellele kõiki maja laudu ja toole tirima. Blade oli Kiti peale pahane, sest ta teadis, et greifid plaanitsevad midagi. Ta oli näinud kõiki viit, isegi Lyddat – ja Callette’i, kes põhimõtte pärast peaaegu kunagi ei teinud midagi, mida Kit tahtis – hämaras Kiti ümber salajasse kobarasse kogunemas. See tegi Blade’ile haiget ja tekitas tõrjutuse tunde. Greifid olid lõppude lõpuks ju ta vennad ja õed. Enamasti see tunduski nii. Kuid oli aegu – nagu see, ja peaaegu alati Kiti eestvedamisel – kui greifid tõrjusid kõik ülejäänud neist eemale. Blade vihkas seda.

      Nii palju perekondlikust solidaarsusest! mõtles ta, ja pöördus Marat aitama, et painutada ja sikutada hekke ja peenraid uue, tohutu terrassi ümber. «Kui me juhime selle väikese puudesalu selle nurgani…» ütles Mara talle. «Ei, isegi kui me teeme seda, peame teed sirgemaks muutma. Ma tean, et su isa vihkab aias sirgeid jooni, kuid seal lihtsalt pole ruumi.»

      Siin taganes Don terrassile, kandes klaveritooli, mille külge klammerdus Shona ja karjus: «Anna see tagasi! Ma vajan seda harjutamiseks!»

      Kit lajatas köögilaua maha ja karjatas nagu kuus häälest ära pasunat: «LAS DON VÕTAB TOOLI. MEIL ON SEDA VAJA. SA VÕID HARJUTADA KOLLEDŽIS.»

      «Ei, ma ei saa! Ma ei lähe kolledžisse, enne kui see on möödas! Ma lubasin isale!» karjus Shona.

      «Sa annad selle ikkagi siia.» Kit laskus neljakäpakile ja lähenes Shonale. Isegi selles asendis oli ta tüdrukust pikem.

      «Kas tahad kiusata, eks?» küsis Shona, vähimalgi määral kartmata. «Ma ei anna sulle seda.»

      «Arvan, et parem lahutan nad ära,» ütles Mara.

      Kuid sel hetkel saabus Derk, tormates üle aakrisuuruse terrassi ja vahtides hämarat aeda õudusega. «Mida sa ometi teed?»

      «Püüan aeda ette valmistada – mis sina siis arvad?» ütles Mara, kui Derki selja taga teesklesid Kit ja Shona ruttu, et arutavad midagi sõbralikult.

      «Pole vaja. Ma teen seda ise,» ütles Derk. «Miks pole kellelgi peale minu vähimatki kunstimaitset, kui asi puutub aiapidamisse?»

      Õhtul voodisse minnes olid kõik väga väsinud.

      KOLMAS PEATÜKK

      Võlurid hakkasid saabuma alates kella üheteistkümnest järgmisel hommikul. Kui Querida ja Barnabas Derkholmi väravateni jõudsid, võttis neid vastu vaikiv greifipaar. Need olid Don ja Lydda. Kit oli mingil põhjusel nõudnud kokkusobivat paari. Don ja Lydda olid sama vanad – kolmeteistkümnesed – ja peaaegu samasugust ilusat kuldpruuni värvi, ning nad olid sama suured, kui jätta kõrvale fakt, et Lydda oli – viisakalt öeldes – ümar, kui Don oli kõhetu. Tema suurte kuldpruunide tiivasulgede alt paistsid ribikondid ja see pani Mara alati muretsema.

      Nad juhatasid Queridat ja Barnabasi mööda sirget õueteed (sest Derkil polnud ruumi panna teed looklema, nagu ta tahtis) maja poole. Terrassitrepini jõudes kummardasid nad viisakalt. Õnnetu juhuse tõttu oli aia nihutamine tekitanud peenrale just selle trepi kõrval hulga inimsööjaid orhideesid. Orhideed sööstsid Querida poole, kui too möödus, mitu tosinat kollast õit ühekorraga. Querida pöördus ja vaatas neid. Orhideed tõmbusid kiirustades tagasi.

      Terrassil olid erinevad lauad muudetud üheks pikaks, valge linaga kaetud lauaks – see lina oli tund aega tagasi tehtud tosinast käterätist – ja erinevad toolid olid võlutud ühesugusteks kuldistmeteks. Mara tundis päris suurt uhkust mulje üle, mida ta tekitas oma uhke brokaatkleidiga külalisi kohale juhatades – kleidi aluspõhjaks oli Shona stiilselt kokku õmmelnud kaks põlle ja laudlina.

      Derk oli Mara kõrval riietes, mille Shona ja Mara olid hilisõhtul välja mõelnud. Need olid indigosinisest sametist – Callette’i mõte – ja mantliga, mis keerles, et paljastada öist tähistaevast. See oli tõeline taevas ja tõelised tähed, nagu oleks need väikesed ja kauged. Querida loomulikult eiras seda imelist riietust. «Mul on hea meel, et oled mõistlik olnud, võlur Derk,» ütles ta.

      «Mitte mõistlik,» vastas too. «Alla andnud.» Pimedas aias töötades oli talle pähe tulnud, et suudab kõik üle elada vaid siis, kui kujutleb imelist olendit, keda ta palverändurite lahkudes otsekohe tekitama hakkab.

      Barnabas, nagu ka kõik teised saabuvad võlurid, oli mantlist lummatud. «Kas see on tõeline taevas?» küsis ta. «Kuidas nii?»

      Derk vastas, nagu teiselegi võluritele, sellega Marat pahandades: «Oh, see on vaid üks Mara kavalatest väikestest universumitest.» Derk nägi Marat vihaselt eemale pöörduvat ja juhtivat Queridat tema jaoks hoitud toolile. Maral ja Queridal paistis olevat palju arutamist. Derk needis oraaklit. Asi polnud ainult selles, et Querida talle ei meeldinud. See Pimeduse Isanda asi tekitas juba tema ja Mara vahele erimeelsusi ja tal oli tunne, et see võib lõppeda isegi lahkuminekuga. Ta ütles süngelt Barnabasile: «Panime sinu ja Querida toolid Mr Chesney kõrvale.»

      Kui Barnabas istus kuldsele toolile, mis oli tegelikult Shona klaveritool, trampis Callette trepist üles ja mütsatas maha veel ühe õllevaadi. Barnabas vaatas seda rõõmsalt. «Ah!» ütles ta. «Kas see on Derki enda pruulitud?» Callette uuris teda ühe suure hallikasmusta silmaga ja noogutas kergelt enne lahkumist.

      Miks nad ei räägi? imestas Blade, tuues terrassile nende suurima kohvikannu. Elda kõndis tema ees, lükates veinipudelite, klaaside ja kruusidega kaetud serveerimislauda. Elda oli olnud koos temaga köögis pool tundi ja selle jooksul mitte sõnagi lausunud. Blade arvas, et sellel oli midagi tegemist Kiti plaaniga. Kui rumal. Blade oli väsinud ja närviline. Ja ta oli sel hommikul tõusnud kaugelt liiga vara, selle peale, et väljavenitatud katus nagisema hakkas. Kellelgi polnud aega olnud seda korda teha. Ja ka praegu polnud selleks aega. Blade’i ülesandeks oli vaadata, et kõik võlurid saaksid selliseid jooke, mida soovisid. Nad paistsid väsinuna, mõtles Blade, tehes oma ringe kohvikannu ja serveerimislauaga. Nad olid kõik ametlikes rüüdes, punastes või valgetes või mustades, mis muutsid nende näoilmed tõesti kahvatuiks ja väsinuiks. Ja habemetest polnud abi. Võluritel, keda ta oli kohanud ilma habemeta, olid nüüd habemed ees.

      «Oh, need on reeglid,» ütles üks noorematest võluritest, nimega Finn. «Mr Chesney ei taha kuuldagi, et palverändurite seltskonda juhatab habemeta võlur. Kohvi, palun. Kust te kohvi saate? Mina saan seda ainult palverändurite käest. Küsisin eelmisel aastal tasu kohvis, sest armastan seda nii väga.»

      «Mu isa kasvatab seda,» ütles Blade.

      «Tõesti?» küsis Finn innukalt. «Kas ta müüks mulle pisut?»

      «Arvan küll,» ütles Blade. «Kas see tähendab, et ma pean habet kandma? Ma peaksin olema Võlur-Giid.»

      Finn vaatas teda ehmunult. «No-oh,» ütles ta. «Sa näeksid pisut kummaline välja – vaatame, mida Mr Chesney ütleb.»

      Ei jõua ära oodata! mõtles Blade. Võiks arvata, СКАЧАТЬ