Kadunud Eesti. „Politseikroonika“ lugu. Peeter Võsa

Чтение книги онлайн.

      © Peeter Võsa, 2018

      Toimetaja: Velve Saar

      Küljendus: Heiko Unt

      Projektijuht: Martin Kivirand

      Esikaas: Veiko Vares

      Tagakaas: Shutterstock

      Foto Peeter Võsast: Robin Roots (Õhtuleht / Scanpix)

      Sisupildid pärinevad autorilt, v.a

      lk 159 (Jon Shave / Wikipedia) ja

      lk 160 (Aldis Dzenovskis / Wikimedia Commons)

      © Kirjastus Paradiis, 2018

      ISBN 978-9949-9976-7-1

      ISBN 978-9949-9976-8-8 (epub)

      Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

      Saateks

      „Politseikroonika“ lugu on ajalugu. Saade, mis kerkis omal ajal komeedina televisiooni edetabelitesse, kasvatas üles terve põlvkonna. Kuigi „Politseikroonika“ oli Kanal 2 eetris ehk kuus-seitse aastat, kujunes selle mõju palju suuremaks, kui keegi oleks osanud arvata, loota või karta. Paljude saadete ja raamatute kohta võib öelda, et tegemist on aja märgiga. Mõned aastad enne sajandivahetust alguse saanud „Politseikroonika“ kajastas ühiskonna pahupoolt ja toppis oma nina kõikvõimalikesse sündmustesse. Esialgu politsei tegemisi kajastama pidanud saatest sai aga peagi ühemehe-show, kus parema puudumisel intervjueeriti koeri ja juhuslikke möödakäijaid ning vahel isegi tänava äärekive. Samuti ei piirdunud saade vaid rangelt politseitemaatikaga. Edu võtmeks oli tõsiste teemade kajastamine meelelahutuslikus võtmes.

      Tänase päevani ringleb netiavarustes möödunud sajandi viimasel kümnendil filmitud tegelasi, kes on seeläbi nagu väikesed Jeesus Kristused – igavesti noored ja igavesti imelikku juttu ajavad. Ainus, mis ei ole muutunud, on must huumor. Seda jagus möödunud sajandi politseisaatesse ja jagub täna netiavarustesse. Endiselt ripuvad seal pangaröövel Uno, kes seletab isikliku näite varal, kuidas kuuekümneaastasel mehel tuleb pangaröövi läbi viia, ning Pronksi tänaval isa soovitusel haamriga naist rünnanud röövel.

      Lugeja, kes on selle raamatu kätte võtnud, peaks selle siiski käest panema. Parem veel, kui see saaks visatud tulle nagu juhuslikult leitud Saatana muna. Nii nagu Saatana munast koorub vaid kurja ja jõledust, on nendegi kaante vahel raskeid inimsaatusi, õnnetusi ning ohtralt verd ja pisaraid. Need olid ühiskonnas suurte muutuste ajad, mil lubatava ja lubamatu piir oli väga hägune. Ühiskondlike suhete purunemise tagajärgede aeg. Tänavatel valitsesid hundiseadused, kõik püüdsid end marutaudina leviva vaesuse eest päästa kiire rikastumisega. Pühaks peetud väärtused langesid ja tekkisid uued.

      See raamat räägib aastakümnest, mis jättis paljud kodutuks, paljud vaesusid, muutus ühiskonna moraal. Käis äge võitlus eksistentsi nimel. Valitsesid küll mannavahulised poliitlubadused, aga reaalsus oli see, et inimelu võis maksta vaid süstlatäie heroiini – just sellise summa eest võis lasta kellegi vigaseks või täitsa surnuks peksta. Isegi nõukogude süsteemist tulnud ja moraali topeltstandarditega harjunud inimestele tekitas olukord tõsist muret. Aga võimul püsisid Eesti Vabariigis endiselt kommunistlikud kurjategijad, kellel polnud aimu oma tegevuse pikaaegsetest tagajärgedest. Prooviti teha üheskoos nägu, et kommunistliku juhtimise all on võimalik ehitada kapitalistlikku riiki. Ülikoolis noortele ajakirjandust õpetavad prouad-härrad hoidsid küll kümne küünega kinni nõukaaegsest õppematerjalist ning noomisid kõiki korralikult käituma, aga ega nad vist ise ka päris täpselt aru ei saanud, mida see eestlaste hoovile ootamatult saabunud vabadus hakkab endaga kaasa tooma. Tänases poliitkorrektses maailmas on neid sajandivahetuse paiku filmitud materjale küll huvitav taas üle vaadata, kuid maailm on sellest alates tundmatuseni muutunud. Umbes kümne aasta pärast peaks lõppema eestlaste neljakümneaastane „kõrberännak“, mis niidab maha vana ja rikutud moraaliga kurjategijate põlvkonna, et uus saaks peale kasvada. Milline see uus saab olema, seda me täna tegelikult täpselt ei tea. Millest hakkavad pajatama tuleviku „Politseikroonikad“, see jäägu hiromantide arvata. Meie paneme koos lugejatega prillid ninale, tõstame valguse kirjaridadele lähemale ja meenutame koos ajalugu. Meie endi lähiajalugu ja läbielamisi.

      Kes tahab minevikku väga ilustada, sellel tasub meelde tuletada toonaseid kurbi statistikanumbreid, kus liialt sageli loeti meie väikesearvulise rahva hulgas kokku üks või enam vägivaldset surma päevas. Lisaks sellele tulekahjudes ja liiklusõnnetustes hukkunud. Seda südamevalu, mis meid toona saatis, ei oskaks täna enam äragi valutada. Need olid laastavad aastad.