Idioodid minu ümber. Thomas Erikson

Чтение книги онлайн.

      Mida sa arvad? Me võime jätkata – täiskiirusel!

      Kas ma võin midagi võita? Sel juhul löön kaasa

      Niisiis meeldib punastele võistelda. Nad hindavad pisimatki vastasseisu, mis võiks olla osa võistlemisest, võiduhetke ka sellises võistluses, mis on olemas ainult punase teadvuses. See võib olla kaardimängu tulemus või parima parkimiskoha leidmine või siis parim tulemus jaaniõhtu viievõistluses, kuigi selle mängu eesmärk oli vaid üksteisega tuttavaks saada ja ükski teine osavõtja tegelikult ei võistelnud. Punasele on see üpris loomupärane, sest ta on enda nägemuses võitja.

      Toon ühe näite. Töötasin kunagi ettevõttes, mille tegevjuht oli punane. Ta oli energiline ja tõhus ja uskumatult hoogne. Kusagil mujal polnud koosolekud nii lühikesed ja meeldivad kui selle juhiga. Kuid tema nõrk koht oli võistlemine. Nooruses oli ta saalihokit mänginud, selles ettevõttes korraldati aga igal kevadel saalihokiturniir, mis oli väga populaarne juba enne seda, kui tema ettevõttesse tööle asus.

      Loomulikult pidi ta osa võtma. Enne teda polnud ükski tegevjuht seda teinud, kuid mitte see polnud oluline. Asi oli selles, et niipea kui ta hokikepi kätte võttis, muutus ta hoopis teiseks inimeseks: võidutahtest põledes tegi ta maatasa kõik, kes teele ette jäid.

      Nii kestis see mitu aastat, kuni keegi julges talle öelda, et ta mängib pisut liiga toorelt – mäng polnud tegelikult nii tõsine. Tegevjuht ei saanud aru. Ta võttis viimase kutse, kuhu oli kirjutatud „Saalihokiturniir”. Turniir tähendab võistlust ja kui sa võistled, siis teed sa seda selleks, et võita. On ju lihtne!

      Ta võistles liikluses, saalihokiväljakul, äris. Ükski valdkond polnud liiga tähtsusetu, et võistlemisest loobuda. Ta võistles koguni iseendaga, proovides, kui kiiresti ta suudab raamatut lugeda. Kui teised loevad selleks, et lõõgastuda, siis tema muutis sellegi võistluseks. Sada lehekülge tunnis peaks olema täiesti saavutatav.

      Tema üks laps oli tol ajal viiene ja teine kuuene. Selgus, et naine oli tal keelanud lastega mälul põhinevaid mänge mängida. Nimelt oli laste mälu palju parem kui isal ja nad ka mängisid paremini ning enamasti võitsid. Kaotusest pettunud isa oli nende jaoks hirmuäratav.

      Enne, kui sa otsustad, et see mees on pigem ebasümpaatne, vaatame tema eesmärke. Niivõrd intensiivne ja võistlev käitumine ärritab sageli inimesi, sest seda peetakse vajalikuks vaid selleks, et teisi valitseda ja alla suruda. See on täiesti vale. Tema kavatsused ei olnud peaaegu kunagi kurjad. Ta tahtis lihtsalt võita.

      See on üks punaste suurimaid probleeme. Üpris sageli juhtub, et nad ärritavad teisi sellega, et on liiga jõulised isiksused. Hiljem käsitlen teemat, kuidas selliste inimestega toime tulla, kuid juba praegu võin paljastada, et see on üsna lihtne.

      AEG ON RAHA

      Punased kiirustavad. Seis. Liigume edasi

      Punaste jaoks on „suurepärase” sünonüüm „kiiresti”. Kui sa avastad keset koosolekult äkitselt, et üks osavõtjatest tegeleb hoopis teiste asjadega, on see ilmselt punane, kellel on igav hakanud. Lähemalt vaadates saad aru, et tema mõtted on mujal, näiteks arutatava protsessi järgmise sammu juures. Kuna punased mõtlevad kiiresti, liiguvad nad teistest kiiremini edasi.

      Vaid vähesed asjad pahandavad punast rohkem kui loidus. Kui koosolek või arutelu venib, võib ta kergesti vahele segada ja küsida, kas seda küsimust on tõepoolest vaja nii pikalt arutada. Me oleme sellest juba kakskümmend minutit rääkinud. Võtke ennast kokku! See on kõigest paar miljonit investeeringutest. Mis siin keerulist on?

      Järele mõeldes leiad, et neil on sageli õigus. Kui teised rühma liikmed võivad otsuse langetamist raskeks pidada, siis edasi liikuda soovivad punased on tihti valmis langetama mistahes otsust. Kui meeskonda kuulub mõni punane, ei arutata ühtegi küsimust lõpmatuseni. Lõppude lõpuks on alati parem teha midagi kui mitte midagi. Eks ju?

      Kasu on ilmne. Punased on inimesed, kes ei raiska kunagi aega millelegi, mis edasi ei liigu. Kohe, kui ülesanne hakkab muutuma segaseks või võtab liiga palju aega, astub punane samme, et hoogu jätkuks kogu projekti, ühise ülesande või maja ehitamise vältel. Kihku-kähku ja asi on kiiresti tehtud.

      Umbes viisteist aastat tagasi asusin tööle väikesesse, umbes tosina töötajaga konsultatsioonifirmasse. See oli suurepärase sisekliima ja hoogsa tempoga hästitoimiv ettevõte. Üks tõhususe põhjus peitus ettevõtte asutaja isikus – ta oli punane. Björni jaoks ei toimunud miski liiga kiiresti. Tema juhtimisel ei kestnud ükski koosolek minutitki kauem, kui tingimata vaja oli.

      Töötasin uuel töökohal teist või kolmandat nädalat. Ühel päeval, kui istusin liiklusummikus, helises mu mobiil. Vaatasin ekraanile ja nägin, et helistaja on Björn. Täielikus kooskõlas sellega, mida mulle ettevõttesse tööle asudes õpetati, vastasin telefonile, öeldes tervituse, oma nime ja firma nime. Ta katkestas mind kannatamatult ja esitas oma küsimuse.

      „Kas sa otsisid mind?” – „Ei,” vastasin ja hingasin sügavalt, et edasi rääkida. Mulle ei antud võimalust. „Hästi,” ütles ta ja lõpetas kõne.

      Kaheksa sekundit.

      Ebameeldiv? Sel ajal ei tundnud me teineteist veel kuigi hästi. Siiski pean möönma, et see episood jäi mind vaevama – vähemalt sel korral. Olen alles kolmandat nädalat tööl ja suur ülemus ise helistab, pealegi rahulolematul toonil!

      Kui me teineteist tundma õppisime ja ma sain aru, et Björn on punane, küsisin temalt, miks ta telefonis nii järsk oli. Ta küll ei mäletanud seda kõnet, kuid ütles, et ilmselt tahtis ta ainult teada saada, kas ma olin teda otsinud. Kui vastus oli selge, polnud vaja rohkem rääkida. Viisakatele fraasidele või venivale hüvastijätule aja raiskamine ei olnud tema teema.

      Kuid samal ajal oli ta hämmastava töövõimega inimene. Björn suutis ühe keskmise tööpäevaga palju rohkem ära teha kui suurem osa teisi. Tal on endiselt eriline võime igast vabast hetkest kõik välja pigistada. Kui tal on päevaplaanis viieminutiline auk, surub ta sellesse e-kirja, telefonikõne või paariminutilise kohtumise. Kõrvalt vaadates võib see tunduda tarbetu püüdlusena tõhususe poole, kuid punane jälestab tegevusetust. Asjad peavad liikuma. Lisa sellele pidev hädaolukorra tunne ja suured asjad saavad hõlpsalt tehtud.

      TAEVAS ON PIIRIKS – VÕI KAS IKKA ON?

      Realistlik eesmärk on punaste jaoks argpükside eesmärk. See on juhuks, kui me ei nõua endalt kuni viimase piirini, kui me piisavalt ei pinguta. Ambitsioonikuse tase on tavaliselt piiritu, sest punastele meeldivad rasked ülesanded. Punast käitumist on sageli defineeritud võimena raskete olukordade ja probleemidega toime tulla.

      Kui punaste joontega inimene eesmärke püstitab, juhtub igasuguseid asju. Alustuseks tahab ta näiteks teada, kui СКАЧАТЬ