Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu. Katrin Pauts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja senikaua kostis mu magamistuppa šamaanitrummi tüminat, müstilisi huilgeid ja muid veidraid häälitsusi. Mulle, öisele töötajale, kes vajab kirjatööle keskendumiseks hauavaikust, oli see kohutav piin. Elan end Facebookis välja. Kõige vähem suudan maal olles seedida tümakat.

      „Sa kuradi idioot! Mõtle, mida sa suust välja ajad. See ongi üldse a i n u k e märkimisväärne asi, mis teil seal toimub. Tõesti ei kannata seda nelja päeva ilma inisemata välja?“ pahandab muusikust tuttav. Noh, täpselt neli päeva puhkust mul tookord oligi, aga see selleks. See on, muide, suveürituste ja festivalide kaitsjate põhiline argument – a i n u l t kaks, kolm, neli, kuus päeva. Kui nii võtta, kestis ka maailmasõda ainult mõned aastad ning Hiroshimat ja Nagasakit pommitati kumbagi ainult üks kord.

      Ja üldse olevat muhulase oma asi, kui ta ei taipa ürituste kuupäevi kalendrisse märkida ja selleks ajaks kuhugi mujale sõita, kui melu ei meeldi.

      Niipalju kui mina tean, muhulase jalg Juu Jääbile eriti tihti ei astu, vähemalt pole ükski mu siinne tuttav seal kunagi käinud. Mis aga puudutab merd ja tümakat, siis praegu on mul pinnuks silmas hoopis Orissaares peetav hipsterifestival I Land Sound, kuhu mandrilt bussidega rahvast veetakse. See kestab neli päeva, kostab üle mere otse minu õuele ja ajab mind peast segi. Mul on ülitundlikud kõrvad. Ma ei hakka vist kunagi aru saama, miks peaks keegi mandrilt saarele sõitma, et oma tümakat siin kuulata. Kas Tallinnas on vähe vanu tehasehooneid?

      SAARE OMA SALAPIDU

      Pooleldi põrandaalune Aljava küünikontsert toimus igal suvel minu naabruses vana pullilauda heinahoidlas. Selle ürituse üks võlusid oli tohutu salapära. Peavoolumeediast ei leidnud selle kohta kunagi mingit infot, aga kuidagimoodi leiti see üritus ikka üles. Et küün ei ole enam eikellegi- ega tühermaa, pole kindel, kas küünikontserte seal veel kunagi peetakse.

      Ilmselt oli see sihilik turundus, et küünipidu ei üritanud kunagi kedagi ise kutsuda ega teinud suurt reklaami, vaid tema juurde pidi igaüks ise minema. Rahvast kogunes iga kord ülearu. Kaugemalt tulnud muusikahuvilised, kes olid midagi ähmast kuulnud ja saanud sama ähmased teejuhised, eksisid GPSi abil kruusateede rägastikus seigeldes lootusetult ära ja jõudsid peole alles viis minutit enne lõppu. „Me ei otsi pulli! Me tahame kontserti!“ pahutsesid kord ühed, kui neid lahkelt lauda poole juhatada püüdsin.

      Kontserdi õhtul muutus meie vaikne ja rahulik kruusatee äkki pööraseks – autosid, sealhulgas peeneid Lexuseid ja BMW džiipe, vooris nagu praami peale ja need keerutasid üles metsikut tolmu, mis kruusateelt meie aiamaale pahises. Järgmisel päeval sõstraid suhu pistes krigises liiv hamba all.

      Mitte kunagi varem pole Eesti tipplauljad ega nii suur rahvamass mu tagasihoidlikule majakesele nii lähedale sattunud. Kuigi ma ei armasta suuremaid rahvaüritusi, olen küünipeol mõned korrad käinud, sest olgugi et publikut oli seal alati palju, puudus sel massiürituse õhustik. Küünipidu oli intiimne kontsert, kus ka staarid end vabalt tundsid. Alati olid esinejad väga nimekad, kõik tulid hea meelega, mis oli peoareeni ja atmosfääri silmas pidades üllatav – kontserdi toimumispaik oli puutumata tühermaa männimetsa külje all, kus vohasid nõgesed ja roomasid rästikud. Tõsilugu, just seal kandis olen igal aastal maanteel rästikuid näinud, see on tõeline ussipesa. Küllap nad peo ajaks põgenesid.

      Heinamaale improviseeriti kiiresti parkla ja tee äärde pargitud autode rivi ulatus küüni juurest vaat et meie majani välja. Küün ise oli omamoodi nähtus – pirakas nõukaaegne eterniitehitis, kuhu oli istmeteks toodud tohutu hunnik heinapakke. Muidugi oli selline saal äärmiselt tuleohtlik ja seepärast passisid pritsumehed ukseaugu kõrval alati valvel. Mina ei näinud sel peol iialgi purjus ega nõmedalt käituvaid inimesi, sel oli unenäoliselt helge ja tüüne õhustik, midagi müütilise Kungla sarnast, kus rahvas kuldses auras rõõmsalt üheskoos tantsis ja laulis.

      Peost ei kirjutatud üleriigilises meedias ka tagantjärele suurt midagi, kui paar mu enese tehtud lugu välja arvata, ja mulle tundub, et sellega rüvetasin tegelikult pühadust. „Ma ei teadnud, kui suur see küün on. Publikut tuli ligi tuhat inimest. Uskumatu, kuidas kaugele Muhu saarele nii palju rahvast kontserti kuulama tuli,“ muljetas 2013. aasta küünikontserdi staar Lenna Kuurmaa Õhtulehes. Ühte varasemat kontserti kajastades kirjeldasin, kuidas üks Muhu naisterahvas pahaselt põrnitses, kui Heidy Tamme tema mehe tantsule tiris. See naisterahvas ei öelnud mu emale pärast mitu kuud tere vastu.

      Olen sada protsenti kindel, et Muhus toimub üritusi, millest ma midagi ei tea. Mida salajasem ja mida kitsamale ringile, seda mõnusam.

      MINU BRÄND – SAAREMAA

      Pean tunnistama, et kui otsustasin oma esikteosele lisada laiendi „Saaremaa põnevik“, oli see täiesti teadlik bränding. Mulle tundus, et Saaremaa müüb paremini kui Muhu.

      Iga reklaamiinimene teab, et Saaremaa viin, leib, vorst, jumal teab mis – kõik läheb kaubaks, sest muinasloole iseloomulik helge aura kandub üle. Lootsin, et see laieneb ka mu teosele, ja jumal näeb, et ma ei eksinud – see raamat on läbi müüdud, hetkel täielik defitsiit. Mulle on selle otsuse eest tunnustust jagatud – vägev turundus, kindel võit! Saaremaa on tõotatud maa, kuhu me kõik kas või mõtetes aeg-ajalt jõuda tahame.

      Tunnistan, et olen uute inimestega tutvudes öelnud tüütutest selgitustest pääsemiseks, et olen pärit Saaremaalt. Saarlane ja kogu lugu. Nii on palju lihtsam. Ma ei pea lollidele küsimustele vastama. Saaremaad teab igaüks ja seal on enamik ka käinud. Suurele osale eestlastest olen ikka Saaremaa kirjanik. „Kuldvillakus“ küsiti, kus käib Pautsi krimkade tegevus. Vastusevariantidena olid võtta ka Muhumaa ja Hiiumaa – praeguse seisuga mõlemad õiged, olen juba kirjutanud nii Muhu kui ka Hiiumaa põneviku –, aga õigeks loeti Saaremaa. Kuulsin, et mõni muhulane oli seetõttu mu peale solvunud. Mis mu raamatubrändi puudutab, siis olen muhulaste silmis kodumaa reetur.

      Kindla kohaga seotud kriminaalromaan on tore turundusnõks. Näiteks elab Rootsi krimikirjaniku Henning Mankelli Wallanderi-lugude tegevuspaik Ystad neist raamatutest kenasti ära, turistid tulevad ja einetavad meelsasti Wallanderi lemmikkohvikus ja kondavad fiktiivsetes roimapaikades. Mulle on paar pakkumist juba tulnud, konkurents järgmise saarte põneviku areeni peale on tihe. Ainult Muhust ei ole keegi minu poole pöördunud. Muhu ei ole kunagi osanud või soovinud ühtki oma kultuuritegelast ega endaga seotud kultusteost turismirahaks teha.

      Sellest ajast alates, kui president Toomas Hendrik Ilves hakkas Muhus puhkamas käima (Pädaste mõis oli Toomas Hendriku ja ta eksabikaasa Evelini tutvuse algfaasis nende romantiline salapaigake), olevat meie saarekese aktsiad ka turistide hulgas kõvasti tõusnud.

      „Nüüd peetakse Muhut lausa omaette saareks!“ möönab tuttav saarlane tunnustavalt ja justkui imestades. „Kui nii edasi läheb, siis paljud ei viitsi varsti enam Saaremaale edasi minnagi,“ lisab ta suuremeelselt, aga tõmbab siis järsult kõigele kriipsu peale. Muhu muutub trendikamaks ja seda saab tema meelest võrrelda Paulo Coelho teostega: „Tead ju küll, mis on Coelho fenomen? Kõik lihtsalt hakkasid teda järsku lugema, sest kõik teised ka miskipärast loevad, kuigi seal sees pole ju midagi. Üks tühi sõnamulin. Ühel hetkel saadakse sellest aru – ja aidaa!“

      Mis veel presidente puudutab, siis pole ma kordagi kuulnud, et muhulased räägiksid hardalt neile kuulsust ja tunnustust toonud Toomas Hendrik Ilvesest, küll püsib eriti naisterahvastel igavesti mälus Lennart Meri külaskäik 1995. aastal. Vanemad daamid kiidavad tänase päevani Lennarti ilusaid pruune silmi ja võluvaid maneere. Esimene Muhut väisanud Eesti president oli aga Konstantin Päts, kes 1939. aasta augustis Kuivastu sadamas fanfaaridega vastu võeti. Fototunnistusi Pätsi külaskäigust leidub peaaegu iga põlise muhulase albumis. Tähtsate visiitidega ollakse ammu harjunud.

      Ega СКАЧАТЬ