Minu Viin. 1700 kilomeetrit ja 17 aastat. Triinu Viilukas

Чтение книги онлайн.

      Viinlased on tõepoolest meisterküsijad. Otse loomulikult eeldavad nad, et kõik teised on ka. Parim näide selle kohta on Bartholomäus, minu endine eesti keele tudeng. Seesama, kes oli Lorenzo paralleelklassivend. Oleme Bartholomäusiga jäänud suhtlema ka pärast kursust. Tema õlgadeni juuksed teevad kadedaks peaaegu iga naisterahva – tõeliselt tihedad ja paksud šatäänid kiharad. Ja milline läige! Kui veel oleks lokkis ka… Bartholomäusi sportlik vorm, mis kindlasti tuleneb vähemalt osaliselt aktiivsest rattasõidust, innustab pedaale tallama vist ka kõiki tema tuttavaid. Bartholomäus on õppinud ülikoolis maastikuplaneerimist ning tudengiajal oli ta ühel suvel vabatahtlikuna Lõuna-Eestis praktikal. Eestis tutvus ta oma praeguse abikaasa Heleniga, kes oligi põhjus, miks Bartholomäus eesti keelt õppima tuli.

      Olen Bartholomäusil ja Helenil parajasti 2. Bezirk’is külas. Nende pisike korter on Viinile tüüpilises vanas kõrgete lagedega ja ilma liftita kuuekorruselises majas. Viini lõbustuspark Prater on sealt kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Nagu ikka, vestleme maast, ilmast ja inimestest.

      „Eesti… imeline loodus. Aga inimesed ei tundnud mu vastu üldse huvi?!“ kurdab Bartholomäus, kui meenutab oma esimest külaskäiku Eestisse.

      „Miks sa nii arvad?“ pärin.

      Üks välismaa poiss keset soid ja rabasid tekitab eestlases kindla peale uudishimu. Võin oma surfilaua panti panna, et see nii on.

      „Nad ei küsinud minult kunagi, millega ma tegelen või kes ma olen,“ kõlab lihtne tõde.

      Klassika! Selgitan Bartholomäusile, et eestlased polegi suuremad küsijad, ole sa kasvõi ta tütre peigmees. Kunagi ei või ju teada, mida sobib küsida ja mida mitte. Aga huvi tunnevad nad küll, selles võib täitsa kindel olla. Eestlane ootab, et sa ise räägiks.

      Bartholomäus on veidi kahtleva moega. Teda veenda pole sugugi lihtne, eriti kui ülejäänud kaks külalist Fabian ja Alex Bartholomäusi jutu peale agaralt kaasa noogutavad. Fabian ja Alex on samuti Eestis käinud, nii et mõlemad teavad, millest Bartholomäus räägib.

      Alles seepeale, pärast kümmet aastat Viinis elamist, taipan ma midagi väga olulist.

      Jutukad viinlased pajatavad iseendast hea meelega, aga… alles siis, kui on saanud selge märguande, et vestluspartner on valmis neid kuulama. Maakeelde tõlgituna tähendab see muidugi seda, et lihtsa wie geht’s’iga kaugele ei jõua. Peab küsima rohkem ja konkreetsemalt.

      Järsku saab mulle selgeks, miks minu kohvitamised Lisaga alati ühtmoodi lõppevad: sel ajal, kui me kiirustades naudime oma jahtunud kohvi viimaseid lonkse, üritab Lisa vuristada ette kõik oma uudised. Terve see igavik, mil meil oli ees veel kuum kohvitass, kulus minu uudiste peale. Toreda sõbranna ja viisaka inimesena on Lisa hea kuulaja ning oskab vestlust oma küsimuste ja kommentaaridega toetada. Minu jutumootor saab sellest hoogu juurde ja põriseb muretult edasi. Lahkame olukordi minu elust küll ühe ja teise nurga alt. Samal ajal tiksub sees eestlaslik teadmine, et kui Lisa tahab oma uudistest rääkida, küll ta siis seda ka teeb. Aga Lisa uudised pääsevad paisu tagant välja alles hetkel, kui kohvist pole rohkemat järel kui paar leiget lonksu.

      „Aga räägi, mida põnevat sinul vahepeal juhtunud on?“ poetan tagasihoidlikult, et mitte liiga peale käia.

      Kui te vaid teaks, kui jutukaks ta ühtäkki muutub! Ja nii kipuvadki meie kohvitamised lõppema Lisa jutuvurinaga, saateks kõik mu küsimused, milleks enam päriselt aega pole. Need peavad jääma järgmiseks korraks. Ainult et siiani on iga järgmine kord olnud täpselt samasugune. Võib-olla ühel päeval…

      Lisa on avatud ja lahke natuuriga algklassiõpetaja, kelle kirglik hobi on muusika: klaver, trompet ja lõõtspill. Ning muidugi laulmine. Saimegi tuttavaks meisterküsijast Manueli lauluansamblis.