Ettekirjutus: muutumine. Jessica Andersen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ meeldis Maxi naine väga, kuid Raine jäi mehe meelest kuluka ülalpidamise kategooriasse. Mitte seepärast, et naisele meeldisid kallid riided ja kosmeetika – pagana pihta, Williamile meeldisidki ju naiselikud naised ning see nõudis hoolt. Ent Raine juhtis ka enda firmat ning abiellumisest saati oli Max näinud niisama palju vaeva ettevõttega Rainey Days kui Vaseki & Caine’iga.

      William mõistis, et mees pidi kaitsma seda, mis talle kuulus, ent talle näis, et Maxi lahendus ei sobi. Otsides mõtetes tuge, ütles ta: „Lase käia, räägi sellest teenest. See ei saa nii hull olla.”

      „Ma tahan kellegi sulle appi võtta. Kellegi, kes võiks töötada andmetega sel ajal, kui sina tegeled rahastajate otsimisega.”

      William kehitas õlgu. „Ahvatlev, kuid me ei saa endale administraatorit lubada, pole vahet…” Ta peatus, sest taipas järsku. Ta tabas end mõttelt ühest pikast, saleda ja rabava kehaga naisest, kel ühes kõrvas kolm rõngast, õelutseja hoiak ning kiindumus liibuva musta naha vastu. Mehe veri hakkas vemmeldama, seejärel rahunes maha ning ta ütles: „Oi, ei, seda sa ei tee. Kindlasti mitte. Sa ei pane mind kokku selle kõiketeadja „Matrixi” ahvijaga.”

      „Ike on arvutitega kuradi osav,” vaidles Max. „Ta teab meist mõlemast andmete otsimise kohta kõvasti rohkem ja tal on allikaid, millest meie võime vaid unistada. Ta võiks sul aidata nimesid leida. Võib-olla koguni järgmise sihtmärgi kindlaks teha.”

      Mul on juba nimi olemas, mõtles William. Mul on koguni kohtumine paika pandud. Ent selle hoidis ta enda teada ning ütles hoopis: „Üheksa püüdis juba Ike’i tabada. Mis takistab neil uuesti proovimast, kui Ike on jälle asjasse segatud?” Mees võis Ike’i küll tüütuks pidada, kuid naine on siiski naine ja tema nahas kuuliaugule kohta polnud. Mis veelgi hullem, surma oli saanud hoopis üks mees, kui Üheksa oli püüdnud Ike’i tappa. Vermonti politseinikud olid kuulutanud selle juhuslikuks mõrvajuhtumiks ning Grosskill ja ülejäänud FBI nõustusid sellega, kuid Max, William ja Ike teadsid paremini. Nad teadsid, et see oli olnud hoiatus Üheksalt. Hoia meie asjadest eemale või muidu…

      Max krimpsutas nägu. „Usu mind, mina ka ei taha, et ta oleks asjaga seotud. Aga temal on teine arvamus.”

      „Vaat kus üllatus,” pomises William, toetudes tooli seljatoele. Nii palju kui tema Ike’i tundis, oli naisel iga asja kohta oma arvamus. „Kui sa juhuslikult enne aru ei saanud, siis minu vastus on ei. Mind ei huvita, kui osav ta tehnikaasjades on, ma ei taha teda Üheksaga seotud asjadesse pühendada.” Ega ka mitte enda lähedale.

      William ei teadnud, kust selline mõte oli talle pähe karanud, kuid siis taipas ta midagi. Ike polnud tema tüüpi naine, tegemist oli liiga ninaka ja tüütu inimesega. Samuti ei vastanud ta Williami ettekujutusele kaastöötajast võimalikul ohtlikul operatsioonil, sest tal olid rinnad.

      William polnud oma šovinistliku mõttemaailma üle uhke, kuid leidis, et tal on selleks hea põhjus.

      „Ta jääb Bostonisse, ma luban sulle,” käis Max peale. „Anna talle midagi, mille kallal töötada, mingeid juhtnööre, mis viivad tupikusse, ükskõik. Lase tal lihtsal asjaga seotud olla. Tal on seda vaja, William. Nad tapsid kellegi, kellest ta hoolis.”

      See avaldas küll mõju, kuid William polnud tobuke. „Kui sa tahtsid talle ainult andmete kallal töötamist pakkuda, oleksid võinud talle vabad käed anda. Kurat, niiviisi leidis ta sulle Forsythe’i. Anna siis talle midagi. Mida sa minust tahad?”

      Max krimpsutas nägu. „Mul on vaja, et sa talle tegevust annaksid ja et ta jääks Bostonisse.”

      Williamist käis judin läbi. „Ega sa ometi arva, et ta otsib…” Ta peatus ning pomises vandesõnu. „Muidugi otsiks. Kurat. Mul pole selleks aega.” Ta vahtis Maxi. „Ja sinul ka mitte. Ometi püüad sa Ike’i tema enda käest päästa, kas pole nii?”

      Max kehitas õlgu, tema huultele ilmus riukalik lõbusus. „Ike nimetab seda HPPS-iks. Hädas preilide päästmise sündroomiks. Ma ei saa parata, et püüan neid aidata.”

      William sai sellest aru, ent kui Max püüdis neid ükshaaval päästa, keskendus William hoopis üldpildile, mis nõudis mõnikord ohvreid üldsuse hüvangu nimel.

      Nagu Sharilee? turgatas talle pähe, meenutades vere lõhna, tulistamist ning pehme keha mütsatust põrandale.

      „Hästi,” ütles ta enne, kui meenutus võttis täpsema kuju. „Sa jääd mulle kõvasti võlgu, aga hoian Ike’il sinu heaks silma peal, alustades homsest.”

      Tänaseks õhtuks olid tal plaanid olemas.

      Lootes, et teda polnud märgatud, hiilis Ike üle pimeda hüljatud mänguväljaku ning ronis mööda hoone telliskiviseina ülespoole, hingeõhk valgete aurupahvakutena udule lisa andmas.

      Ta ei suutnud uskuda, et tegutseb nüüd omaette, kuid mis valikut tal oli? Tubli mõistatustöö ning salaja loetud e-kirjad andsid alust arvata, et mitmed Üheksa liikmed kohtusid siinses Tõllakuuris, uhkes kantristiilis klubirestoranis, mis asus väljaspool Greenwichi, Connecticutis. Alguses oli Ike tahtnud Maxiga kohtuda, kuid mõeldes mehe viimase aja neandertallasliku ja patsuta-väikest-naist-pea-peale käitumisele, oli ta ideest loobunud ning üksinda Bostonisse sõitnud.

      See oli ju kõigest luuramine.

      Ent kui ta sikutas end kitsale servale, mis ümbritses enamikku kivimaja teisest korrusest, hiilisid ligi kahtlused. Ta oli ju ikkagi arvutinohik; ta polnud selliseid asju õppinud. Varem oli ta küll õppustel osalenud, kuid seda vabatahtlikuna ja abiorganisatsioon HFH-le. Ka oli ta paar korda juhtunud peaaegu sündmuste keskele ja seda koguni enne, kui Max oli komistanud tõendite otsa, et Üheksa on tõepoolest olemas.

      Seekord aga oli Ike siiski omapäi. Tema taga polnud ühtki tööandjat, keegi ei oodanud tema saabumist.

      Sul on ju relv, ütles ta endamisi. Sa saad sellega hakkama. Veelgi olulisem – ta pidi sellega hakkama saama. Zed vääris enamat kui õiglus, mis oli talle seaduse silmis osaks langenud. Naine oli talle võlgu.

      Hingates sisse niisket õhku, mis ennustas vihma, nihkus ta mööda kiviseina edasi. Hoone ülemisel serval olevad valgustid olid kallutatud nii, et need valgustasid eemal olevat golfiväljakut, valguskiired tungisid läbi udu. Seesama udu muutis toetuspinna libedaks, Ike surus end vastu lamedat seina ning alustas liikumist, kasutades pea kohal olevast peenikesest torust kinni hoidmiseks nahkkinnastatud sõrmi sel ajal, kui klammerdus kummitallaga jooksukingade ninaosaga kitsale kiviservale.

      Tema sihiks oli pooleldi avatud aken, mis asus umbes viieteistkümne meetri kaugusel. Tuginedes alla laetud e-kirjadest saadud plaanidele, pidi aken avanema kohtumispaigale. Veelgi parem, hoone tagatiib oli akna juurest ülejäänud maja sellise nurga all, et võimaldas naisel varju jääda.

      Panusta alati mustale värvile, mõtles Ike, tundes end oma kaubamärgiks saanud tumedates kitsastes riietes mugavalt. See oli üks väheseid püsivaid asju tema elus.

      „Siiapoole,” ütles mehehääl ootamatult.

      Ike kangestus. Ta kuulis märjal kõnniteel kajavaid samme liiga hilja.

      Surudes end vastu hoonet, hoidis ta hinge kinni ning püüdis telliskiviseinaga sulanduda.

      Ära vaata ülespoole, mõtles ta. Palun ära vaata ülespoole.

      „Kas said asjad kätte?” küsis teine meeshääl, kõrgem ja pisut nasaalne.

      „Kas sul sularaha on?”

      Ike СКАЧАТЬ