Pinna all. Karen Harper
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Pinna all - Karen Harper страница 8
Название: Pinna all
Автор: Karen Harper
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежные любовные романы
isbn: 9789949843824
isbn:
Pikk mees hakkas jälle rääkima. „Briana, kas te võiksite öelda, kus te viimast korda Dariat nägite?”
Naine vormis vaevaliselt sõnu. Nad pidid aitama tal Dariat üles leida.
„Kui ma sukeldusin – meie paadilt – Laevarahu juures – enne tormi.”
Amelia ahmis õhku ning see heli läbistas Bree trumminahad. „Kas sa arvad, et ta on ehk merel kaduma jäänud?” päris õde, kuid mees pani käe Amelia käsivarrele, et teda vaikima sundida.
„Kas ta oli veel paadis, kui te teda viimast korda nägite?” küsis ta.
„Jah. Jah!”
„Siis on temaga kõik korras,” ütles Amelia. „Arvatavasti pidi ta tormis ankrusse jääma või jõudis kuhugi teise sadamasse.” Ta pigistas Bree õlga ja läks koos arstiga minema.
Ei, tahtis Bree karjuda. Kas nad ei teadnud, et Daria ei jätaks iialgi Breed maha? Omal vabal tahtel mitte.
„Me läheme teda otsima ja leiame üles,” sõnas pikk mees ning asetas oma suure käe kergelt samale õlale, kus just oli olnud Amelia käsi. Mehe käsi oli soe ja kindel. Kus oli ta seda meest varem näinud? „Praegu püüdke lihtsalt puhata,” lausus mees.
Kui Amelia ja arst ära minnes arvasid, et nad räägivad sosinal, siis kuulis Bree neid ikkagi. Arst ütles, et Bree lähedale vette löönud välgust – see oli külglöök – oli naine saanud ilmselt põrutuse. Ta ütles Ameliale, et õele võib tekkida sporaadiline amneesia, või siis muutub ta tujukaks, segaseks, ärrituvaks või unustajaks.
Nii kurnatud kui Bree ka oli, tõotas ta mitte kunagi unustada, mis oli juhtunud Dariaga. Aga mis oli tegelikult temaga juhtunud? Vähemalt ütles too mees, et tema aitab. Ta ütles, et „meie” leiame Daria üles. Bree oleks pidanud teadma, kes too mees on, kuid ei suutnud seda endale meelde tuletada. Ta oli korraga niihästi hirmunud kui ka maruvihane, nii et arstil oli vist õigus nende tujude suhtes, kuid tal ei saanud olla mälukaotust, Daria suhtes mitte.
Olgugi et Bree kartis, et kui ta jälle silmad suleb, näeb ta õudset merd ja haisid, surus ta siiski silmad kõvasti kinni. See oli hämmastav, kuidas ere valgus ta silmadele haiget tegi ja kuidas ta kuulis isegi õdede tuhvlite sahinat põrandal. Teiste inimeste hääli ja oigeid, valukarjeid. Kas ta kuulis neid tõepoolest või olid need sügaval tema sees?
Kardinarõngaste juhuslik krigin metallist kardinapuudel tegi ta peaaegu kurdiks. Ta kuulis, kuidas mees küsis Amelialt mobiili ja läks siis kardina taha, helistama rannavalvele, et rääkida neile Dariast ja sukeldumispaadist.
Kurnatuna ja haigena tundis Bree end väga kummaliselt, kuid ta teadis, mida tuleb teha, hoolimata sellest, et too mees oli lubanud Dariat otsida, hoolimata sellest, et ta praegugi kutsub abi. Kui Amelia ja arst tema poole ei vaata, peab ta voodist välja tulema, hankima endale teise paadi ja oma õe kusagilt sealt süngelt ahnelt merelt üles leidma.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.