Pinna all. Karen Harper

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mil isa tabas ootamatu infarkt. Ta teadis, et isa on surnud, kuid kutsus ikkagi kiirabiauto. Selle asemel, et teda kodus surnuks kuulutada, olid nad teinud talle kunstlikku hingamist ja viinud Sarasotasse kiirabihaiglasse, et siis Cole’ile öelda seda, mida mees niikuinii juba teadis. Brianaga pidi aga kõik hästi minema. Naine oli tugev, sest oli vastu pidanud seal möllavas meres, kus ta pealegi oli vist haidega koos ujunud. Cole oli lausa kiirabiautosse sisse trüginud, kuid nad olid ta sealt välja tõrjunud.

      Väljatõrjumine – see iseloomustaski tema elu pärast seda, kui ta möödunud aastal oli end Jillianist lahutanud. Seni kuni naine tõrjus ta eemale nende ühiste sõprade juurest – või nende juurest, kes Cole’i arvates olid nende ühised sõbrad, kuid tegelikult sõbrustasid ainult Jillianiga – polnud mees mõistnud, et oli loobunud suurest osast oma maailmast ja saanud vastu naise oma. Tema kliendinimekirjale polnud hoopiski kasulik, et ta sotsiaalsed kontaktid nii suurel määral vähenesid. Vähemalt oli see vabandavaks põhjuseks, miks lakata käimast väljavalituile määratud klubis. Kõige rohkem oli ta oma elu suurimast veast õppinud aga seda, et pärast kaht abieluaastat polnud Jillian tegelikult saanud osakeseks temast. Cole ei tundnud temast absoluutselt mingit puudust. Ta oli kurb ja pahane, et nende abielu läbi kukkus, kuid ta ei tundnud naisest puudust. Imelikul kombel tunneks ta end halvemini, kui Brianaga halvasti läheks, aga temaga koos oli ta vaid mitu kuud tagasi kord lõunat söönud ja nüüd veetnud koos selle kohutava päeva.

      Ta oli üllatunud, nähes kuidas läbi kahekordsete klaasuste tormas sisse Amelia Westcott, kellega koos ta kuulus lahe regenereerimise komisjoni, ning suundus leti kõrval oleva vastuvõtuõe juurde.

      „Te helistasite mulle ja käskisite kohe siia tulla,” lausus Amelia. Ta oli hingetu, kuid hääl kõlas selgelt. „Olen Briana Devoni õde. Aga kas tema teine õde, kaksikõde Daria, on juba siin?”

      Cole astus tema juurde. „Amelia, ma ei teadnudki, et sa oled Briana õde – tahan öelda, et ega ma ei taipagi, miks oleksin pidanud seda teadma – aga mina olen see, kes leidis ta pooleldi uppununa Keewadini saare rannalt ja tõi siia…”

      „Pooleldi uppununa? Vean kihla, et ta oli koos Dariaga. Nad on alatasa koos Dariaga tegemas mõnd allveeuuringut või täitmas mõnd veealust missiooni. Ma ei suuda uskuda, et nad olid sellise ilmaga merel.”

      Kuigi oli näha, et naine on mures, kõlas tema hääles mingi kibeduse alatoon. Mida vanemaks Cole sai, seda rohkem nägi ta kõikjal perekonnaprobleeme, ehkki suurem osa neist podises otse inimeste igapäevase elu pinna all. Vanasti mõtles ta, et tema enda probleemne perekond on ainus omataoline, aga nüüd teadis, et see on peaaegu normaalne.

      Vastuvõtuõde rääkis telefoniga, küsides Briana seisundi järele. Lõpuks ometi mõned vastused, mõtles Cole. Ta jäi seisma Amelia kõrvale, samal ajal kui naine pani käed risti ja näis endasse süvenevat. Ta oli ilus naine, jääsiniste silmadega plaatinablond, kelle iga juuksekarvake oli omal kohal, moodustades vastandi Briana loomulikele kuldpruunidele juustele ja hallikasrohelistele silmadele. Isegi praegu nägi Amelia välja igas suhtes täiuslikuna, nägu meigitud, nii et sellest oleks võinud lausa foto teha, samal ajal kui neil paaril korral, mil Cole oli juhtunud nägema kaksikõdesid, olid nad tuulest sassis ja sageli märjad – mis kujutas endast seksikat kombinatsiooni. Amelia oli ilmselt vanem kui kaksikud ja Cole aimas, et ta oli nii loomu poolest kui ka olukorrast tingituna pinges. Selle asemel, et sügavalt sisse hingata, ehkki mees teda selleks sundis, tõmbas Amelia silmad pilukile ja hingas läbi laienenud ninasõõrmete välja, nagu oleks ta rünnakuvalmis sõnn. Mehele meenusid haid, kuid ta otsustas naist sellega mitte üllatada, vähemalt mitte praegu.

      Ei läinud palju aega, kui välja tuli kõhn kiilaneva peaga arst ja läks otse Amelia juurde. Mees – tema nimesildil oli kiri „doktor Micah Hawkins” – lappas pabereid oma märkmealusel ja küsis: „Proua Westcott, kas teie olete Briana Devoni lähim sugulane?”

      Cole tundis, kuidas tal läksid põlved nõrgaks. Kas Briana on surnud? Pole võimalik, et ta on surnud!

      „Jah, olen tema õde – üks tema õdedest,” sõnas Amelia, kui arst andis talle žestiga märku, et ta kaasa tuleks. Cole kõndis nende kannul.

      „Ta on neelanud palju vett, aga hullem on see, et meie arvates on teda sel ajal, kui ta vees oli, tabanud välk ning see võib põhjustada tüsistusi. Ja kes teie olete?” päris doktor Hawkins, kõõritades Cole’i poole.

      „Cole DeRoca, sõber, kes ta leidis ja siia tõi. Tegin talle suust suhu hingamist ja panin ta uuesti hingama. Kas temaga saab kõik korda?”

      „Teile tuleb kiitust avaldada, härra DeRoca – arvatavasti päästsite te ta elu. Kui proua Westcottil midagi selle vastu pole, siis võite kaasa tulla. Peame tegema kõik vajalikud testid, kutsuma kohale neuropsühholoogi. Preili Devon kaotab pidevalt teadvuse ja tuleb siis jälle meelemärkusele ning küsib Daria järele.”

      „Seda võib arvata jah,” sõnas Amelia. „Aga kas tahate öelda, et Dariat pole üles leitud?”

      „Jutt on tema kaksikõest. Briana oli ilmselt paadis merel koos temaga,” selgitas Cole arstile. „Aga Briana kukkus vist vette.”

      „Armas jumal, pole võimalik, et Daria on kadunud – pealegi merel,” karjatas Amelia doktor Hawkinsil käest kinni haarates. „Doktor, kutsuge kõik spetsialistid, keda teil vaja võib minna. Ma ei tea midagi Briana elukindlustusest, aga võtan rahalise külje oma hooleks.”

      Cole’i vastumeelsus Amelia suhtes leevenes veidi. Kui aga naine rohkem midagi ei öelnud, küsis Cole, järgnedes neile, kui nad väikeste eesriidega varjatud palatite labürinti sisenesid: „Aga kui Briana oli merel koos Dariaga, kus siis on Daria praegu?”

      Kas ma olen surnud? mõtles Briana. Ta tegi silmad vaevaliselt lahti, ainult pilukile, püüdes eredat valgust mitte oma pimedasse ajju lasta. Tal oli ähmane ja abitu tunne, nagu oleks ta liugleva, muutliku mere meelevallas. Üles, alla, ringiratast… Taevas nägi aga nüüd välja valgem, liiga ere, üle selle ujus üksainus suur pilv ja seal oli rohkem päikesi, mitte vaid üks. Laetuled. Need käisid talle silmadele ja isegi kui inimesed rääkisid toa vastaspoolel, näis talle, et nad karjuvad tema peale.

      Võõraste inimeste näod hõljusid tema kohal edasi-tagasi. Haid olid kadunud. Kas nad olid tõelised? Kus on Daria, tema peegelpilt? Talle ei meeldinud sukelduda üksi, ta tahtis, et Daria, tema teine mina oleks temaga, kui nad koos astuvad peeglitagusesse sügavike võlumaaailma.

      Keegi kangutas tema silmalauge lahti ja laskis eredal valgusel tungida lausa ajupõhjani. Ta tõmbas end lahti. Ta püüdis tõsta käsi, et nendega nägu varjata, kuid üks käsi oli raske, sest selle küljes olid igasugused torud, aga teine oli sidemes ja valutas nagu hull. Oh, Amelia seisis tema kõrval. Miks on Amelia siin? Ning kes on too pikk ilus mees tumedate silmade ja mustade juustega, kelle nägu on nii murelik, kui ta Brianat vaatleb? Tema rõivastest oli näha, et ta polnud lihtsalt üks arstidest. Kas see mees ujus meres koos temaga?

      „Mis juhtus?” püüdis ta küsida, kuid hääl ei kõlanud tema moodi ja keegi ei vastanud. Mis nende inimestega lahti on? Ja kus on Daria?

      „Ta ei saanud põletada kusagilt mujalt, ainult vasakult randmelt, kus tal on roostevabast terasest sukeldumiskell,” rääkis arst parajasti Ameliale ja tollele mehele. „Tegelikult on see vist nahakahjustus – põletikuline reaktsioon – mis võib paari päevaga kaduda. Olen juba tellinud kompuutertomograafia ja magnetresonantstomograafia ning me toome ta nii ruttu kui võimalik tagasi oma palatisse, et saaksime teda paremini jälgida. Teeme mõned funktsionaalsed skaneeringud, aga kutsume selleks kohale spetsialisti.”

      „Funktsionaalsed – see tähendab aju funktsioonide uurimiseks?” küsis mees, kelle madal hääl kõlas teistega võrreldes СКАЧАТЬ