Pinna all. Karen Harper

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ püüdis jälle põhja poole suunduda, loovides allatuult edasi-tagasi. Lõpuks ilmus läbi viltuse kiltkivihalli vihmakardina nähtavale Keewadini barjäärsaare pikk beež rannik. Kui luup sellele lähenes, tõmbas Cole sverdi sisse. Tormavatel lainetel edasi kihutades päästis ta lahti pea- ja eespurje soodid, kuid purjed hakkasid ohjeldamatult pekslema. Tema peamiseks mõtteks oli päästa end ja oma purjekat isegi peaaegu uute purjede tõenäolise ohverdamise hinnaga.

      Kaldale lähenedes avas ta klambrid, et teha lahti purjenöörid, ning asus siis tõmbama tuules paisuvaid purjesid, kuni need mõlemad tekile kukkusid, vabanedes lõpuks tuule mõju alt. Ta tundis, kuidas laine viis Vetevoolu vööri üles ja seejärel alla, kui purjekas mürtsuga kaldale paiskus. Lained tagusid kaldale jõudnud veesõiduki ahtrit.

      Vähemalt ei kujutanud praegune veevool mitte mingit käredat mõõna, vaid lihtsalt hoogsat murdlainetust. Ta hüppas vööni ulatuvasse vahutavasse vette ning püüdis purjeka nina rohkem sisemaa poole pöörata ja kaldale jõudnud laeva kõrgemale tirida. Mürises äike ja raksatas välk. Mine veest välja, ütles ta endale. Mine kohe veest välja.

      Cole armastas oma purjepaati, mille oli ehitanud koos isaga, ainsaga, kes oli teda ehitamises aidanud, enne kui kõik viltu läks. Kuigi ta oli nüüd kolmekümne nelja aastane ja elanud iseseisvalt sellest peale, kui sai kahekümneseks, valdas teda purjetades ikka veel tunne, et on koos isaga. Nende suguvõsa võis uhkustada viie põlvkonna pikkuse laevaehitajate dünastiaga, mis algas Portugalis, jõudis sealt Bahamale, edasi Key Westi ning seejärel Sarasotasse ja Naplesisse. Kunagi oli selliseid Bahama-tüüpi ühemastilisi purjekaid kasutatud kõikjal troopikas, kuid nüüd olid nad nagu ohustatud loomaliik. Ta unistas sageli sellest, et loobuda luksusjahtide sisustuse valmistamisest ja proovida jõudu omaenda paadiehitusfirmaga. Talle oleks meeldinud jälle ehitada selliseid purjekaid nagu too siin. Ameerika kultuur pooldas asjade äraviskamist, kuid need väikesed veesõidukid ehitati nii, et nad vastu peaksid, seda isegi tormis, ehkki ta polnud kunagi näinud purjekat, mis oleks olnud nii metsikult kiire kui tema enda oma.

      Cole püüdis pudenevas liivas leida kindlat pinnast oma jooksukingade taldade alla. Ta pani mõlemad käed ahtrile ja lükkas. Vetevool liikus oma saleda pika kere võrra rannal edasi. Kummardudes alla ja hoides metallankrust kinni köie kaudu, et poleks vaja seda puudutada, kinnitas ta luubi kohale. Siis kõmpis ta, kingad liiva ja vett täis, mangroovirea taha ja kössitas maha, jäädes päkkadele kükitama. Ta teadis, et ei tohi heita pikali, sest juhul kui välk lööb maasse, on keha lamavas asendis olles maapinnaga rohkem kontaktis. Tänu jumalale, et ta lahelt turvaliselt minema pääses, sest seal valitses täielik põrgumöll.

      Bree tahtis lihtsalt silmad sulgeda ja alla anda. Siit voolas mööda vastupidine hoovus, võib-olla mingi äge mõõn, mis viib ta kaldast eemale. Hoolimata vaiksest hirmust oma pikahambulise kaaslase ees, ujus naine edasi. Ta oleks võinud lakata liikumast, et näha, kas hai läheb minema, ja säästa niimoodi jõudu, kuid mis siis, kui vesi lükkab teda aina kaugemale merele? Mis siis, kui välk… või too hai…

      Temast voogas läbi metsik ürgne hirm; ta oleks tahtnud lihtsalt karjuda ja karjuda.

      Aga siis – kallis taevane jumal – kas ta nägi kahekordselt? Ei, neid oligi kaks, kaks suurt halli keret valgete kõhualustega, nugateravate seljauimedega. Uus hallhai oli vähemalt kaks meetrit pikk ja tema väikesed elutud silmad vahtisid naisele otsa iga kord, kui hai pinna lähedale tõusis. Bree lakkas ujumast. Kas ta peaks lihtsalt jääma vette hõljuma ja laskma end avamerele kanda? Haid on agressiivsed ja vehkimine ärritab neid. Võib-olla juhib tormine meri nende tähelepanu naiselt eemale?

      Kas see oli mingi tõeline luupainaja? Kui teda tabab välk või need haid, siis ei leita tema laipa võib-olla iialgi. Kas need ammutavad sügavikud olid alla neelanud ka Daria?

      Bree laskis voolul end edasi kanda aja jooksul, mis näis igavikuna ning siis, kui selle võimas jõud näis nõrgenevat, ujus naine jälle kalda poole – haid ikka tema kõrval. Iga kord, kui ta tõukas end jalgadega edasi, iga kord, kui tõmbas käega läbi vee või isegi pööras vaid pead, et hingata, kartis ta oma kaaslaste lõugu, kartis, et järjekordne lähedale raksatav välk küpsetab ta ära.

      Mingi tugev puhang andis talle kõva hoobi, lükates ta läbi järgmise laine. Kas oli jälle alanud tõus? Kas oli see hai? Kas olid need piksenoole lõuad? Ta sülitas hingamistoru huuliku välja ja karjatas.

      Tema silme ees ja ajus plahvatasid veripunased värvid. Miski tohutu sööstis tema poole. Siis jäi järele vaid pimedus.

      2

      Cole oli läbimärg. Tuul piitsutas teda ning vihm torkis läbi märja särgi õlgu ja selga. Kitsas liivane saar näis iga äikesekõmina peale vabisevat. Ometi tundus talle, et läbi kõige selle kuulis ta karjet.

      Ta tõstis pea. See polnud lihtsalt tuule ulumine purjeka taglases. Selles oli midagi peaaegu inimlikku…

      Mees kissitas silmi vastu vihma, vaadates pingsalt teisele poole mangroovisalu, et näha, kuidas on lood tema luubiga. Ehkki Vetevool oli pekslevates murdlainetes küljele kaldunud, oli temaga kõik korras. Kuid laevakere lähedal kaldal lamas miski, nagu oleks seal toimunud õnnetus ja laevanina oleks kellegi pikali löönud.

      Ikka veel end kummargil hoides läks ta vaatama, mis see oli, mille vesi kaldale oli uhtunud. Hingeõhk voolas temast mühinal välja, nagu oleks teda kõhtu löödud; ta süda hakkas veelgi kõvemini peksma. Keegi naine – see nägi välja, nagu oleks näkineiu ära uppunud!

      Ei, ei, muidugi mitte, ütles ta endale, kummardudes üle maaslamava kogu. Hõberoheline lühikeste varrukatega kogu keha kattev sukeldumisülikond liibus naise kehakumerustele nii tihedalt, et näis, nagu oleks see peale maalitud. Selle uimi ja soomuseid kujutav muster oli disainitud nii, et näis, nagu oleks naisel saba. Tegelikult olid seal vaid pikad jalad. Naise õlaniulatuvad kuldpruunid juuksed olid pea külge kleepunud. Tema graatsilised jõuetud käed olid baleriinipoosis, nagu kavatseks ta tantsima hakata. Kas ta oli surnud?

      Kartes tema nägu ülespoole pöörata – instinktiivne hirm selle ees, et naine oli saanud vastu tema paati põrgates selgroo- või peavigastusi – katsus Cole naise kaela allosast tema pulssi. Naine tundus külmana ja hoolimata päevitusest olid ta põsed ja lõug kahvatud ja vahajad, peaaegu nagu oleks tegemist elusuuruses nukuga. Naise pulss oli nõrk, kuid ta oli nii liikumatu, et mees polnud kindel, kas ta ikka hingab. Ta pööras naise ettevaatlikult ümber, näoga ülespoole.

      Sukeldumismask oli jätnud ta näole mõned märgid, kuid Cole tundis seda naist! Või siis tundis ta naise õde. See oli üks neist kaksikõdedest, kellele kuulus Turtle Bays, üsna mehe enda töökoja lähedal asuv Kahe Näkineiu Otsingu- ja Päästetööde Firma. Tol päeval, kui üks neist – Briana – oli parajasti Richardsoni jahtlaeva puhtaks kraapimas ja tema ise kattis sama laeva salongi seinu santose mahagoniga, olid nad koos söönud improviseeritud lõuna. Cole oli parajasti alustanud abielulahutusprotsessi ning käis kohtamas ainult oma purjekaga, vastasel korral oleks ta neiu õhtuks välja kutsunud. Tänu taevale, naine oli elus, kuid kui ta ei hakka hingama, siis ei pruugi ta varsti seda enam olla.

      Pööramata tähelepanu piitsutavale vihmale ja jätkuvale ohule, mida endast kujutasid välgud, tõmbas ta naise ettevaatlikult välja murdlainetusest, mis teda pidevalt veega üle kallas. Kummardudes tema kohale just murdlainetuse piirist väljaspool, hakkas ta tegema suust-suhu hingamist. Ta polnud seda teinud mitte kellelegi pärast seda, kui oli püüdnud päästa oma isa, kelle leidis lamamas põrandal, ja oli sellega hiljaks jäänud. Mis tolle naisega oli juhtunud? Ega ta ometi polnud tormi ajal ujuma läinud?

      Naine näis olevat sale ja väike, kuid Cole teadis, et ta on tugev ja elujõuline. No kuule, pisike. Tule tagasi. Hakka hingama. Las mu huuled soojendavad sinu omi, kullake. Võta end kokku, võta end kokku.

      Mehele СКАЧАТЬ