Название: Naine aknal
Автор: A. J. Finn
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Боевая фантастика
isbn: 9789949853649
isbn:
Kui Andrew veel kontakti otsib, eiran teda praegu. Võib-olla alatiseks. Klassikaline kino: seda jagan ma Ediga. Mitte kellegi teisega.
Pööran liivakella oma laual teistpidi, vaatan, kuidas väike liivapüramiid tundub tukslevat, kui terakesed seda täpitavad. Nii palju aega. Peaaegu aasta. Ma pole majast peaaegu aasta otsa väljas käinud.
Noh, peaaegu. Viis korda kaheksa nädala jooksul olen suutnud välja astuda, tagauksest, oma aeda. Minu „salarelv”, nagu doktor Fielding seda nimetab, on mu vihmavari – Edi vihmavari tegelikult, logisev London Fogi kaadervärk. Doktor Fielding, ise ka paras logisev kaadervärk, seisab aias nagu hernehirmutis, kui ma ukse lahti lükkan, vihmavari tõkkeks ees. Vedru klõksatab ja vari avaneb; ma põrnitsen sihikindlalt selle kupli sisepinda, ribisid ja katteriiet. Tume šotiruuduline kangas, neli musta ruutu ridamisi igas pingule tõmmatud voldis, neli valget joont igas lõimes ja koelõngas. Neli ruutu, neli joont. Neli musta, neli valget.
Hinga sisse, loenda neljani. Hinga välja, loenda neljani. Neli. Võlunumber.
Vihmavari eendub mu sammude ette nagu saabel, nagu kilp.
Ja siis ma astun välja.
Välja, kaks, kolm, neli.
Sisse, kaks, kolm, neli.
Nailon läigib päikesepaistel. Astun esimese sammu alla (tegelikult on seal neli trepiastet) ja kallutan varju taeva suunas, ainult veidike, et heita korraks pilk tema kingadele, tema pahkluudele. Maailm kobrutab mu perifeerses nägemisväljas nagu vesi, mis on valmis tuukrikella uputama.
„Pea meeles, et sul on salarelv,” hüüab doktor Fielding.
See pole ju saladus, tahan ma karjuda; see on kõigest niru vihmavari, mida praegu kasutatakse täie päikese all.
Välja, kaks, kolm, neli; sisse, kaks, kolm, neli – ja ootamatult see toimib; vari juhib mind astmetest alla (välja, kaks, kolm, neli) ja mõned jalad üle muru eemale (sisse, kaks, kolm, neli). Kuni paanika pead tõstab, see kohuv laine, mis mu silmanägemise halvab, lämmatab doktor Fieldingi hääle.
Ja siis … parem sellele mitte mõelda.
1 Originaalpealkiri „The Fallen Idol”. Toim. [ ↵ ]
2 Originaalpealkiri „Ministry of Fear”. Toim. [ ↵ ]
SEITSE
Torm. Saarepuu lömitab, paekivi läigib, tume ja niiske. Mäletan, kuidas ükskord pillasin siseõue klaasi – see lõhkes nagu mull. Merlot lahvas üle sillutise ja kogunes kiviplaatide vuukidesse, sünk ja verine, ronides minu jalgade suunas.
Mõnikord, kui taevas on madalal, kujutlen end ülalt vaatamas, lennukist või pilvelt, vaadeldes all olevat saart: sildade kodarad idarannikult; autod nende poole tõmbumas nagu kärbsed lambipirni juurde.
Sellest on nii kaua aega, kui ma viimati vihma tundsin. Või tuult – tuule hellitust, oleksin peaaegu öelnud, kuigi see kõlab nagu supermarketist ostetud odav romaan.
Aga see on siiski tõsi. Ja lumi samuti, kuid lund ei taha ma tegelikult enam kunagi tunda.
Täna hommikul oli mu Granny Smith õunte tellimusse Fresh-Direct puu- ja köögivilja kojukandefirmalt sattunud virsik. Panen imeks, kuidas see juhtuda võis.
Tol ööl, kui me kohtusime „39 sammu” art-house linastusel, võrdlesime Ediga oma eelnevat elulugu. Mu ema, ütlesin talle, võõrutas mu rinnast vanade põnevike ja klassikaliste noir-filmide saatel; teismelisena eelistasin Gene Tierney ja Jimmy Stewarti seltsi klassikaaslaste omale. „Ma ei suuda otsustada, kas see on nummi või kurb,” ütles Ed, kes kuni tolle õhtuni polnud kunagi näinud mustvalget filmi. Kahe tunni pärast oli tema suu minu omal.
Sa pead silmas, et sinu suu oli minu omal, kujutlen teda ütlevat.
Olivia saabumisele eelnenud aastatel oli meil filmiõhtu vähemalt kord nädalas – kõik vanad klassikaks saanud psühholoogilised põnevikud mu lapsepõlvest: „Kahekordne hüvitis”, „Gaasivalgus”, „Sabotöör”, „Suur kell”[1.] … Me elasime neil õhtutel monokroomses maailmas. Minule oli see võimalus taaskülastada vanu sõpru, Edi jaoks võimalus leida uusi.
Ja me koostasime edetabeleid. „Kõhna mehe”[2.] frantsiis ulatus skaalal parimast (originaal) halvimani („Kõhna mehe laul”). Tippfilmid ülikülluslikust saagist 1944. Joseph Cotteni parimad hetked.
Võin ka isiklikke tabeleid koostada, milles küsimus. Näiteks: parimad Hitchcocki filmid, mida pole teinud Hitchcock. Palun väga: „Lihunik”[3.], varane Claude Chabrol, mille kohta Hitch pärimuse kohaselt arvas, et ta oleks tahtnud seda ise lavastada. „Sünge ülesõit”[4.] Bogarti ja Lauren Bacalliga – San Francisco sõbrapäevafilm, kõik udust suitsjas ja sametjas, ning kõigi nende filmide eelkäija, milles tegelane läheb noa alla, et end tundmatuks muuta. „Niagara”, peaosas Marilyn Monroe; „Šaraad”[5.], peaosas Audrey Hepburn; „Äkiline hirm!”[6.], peaosas Joan Crawfordi kulmud.
„Oota pimeduseni”[7.]: taas Hepburn, pime naine, kes on kinni kiilutud oma keldrikorterisse. Ma läheksin keldrikorteris täiesti pööraseks.
Siis veel mõned filmid Hitchi-järgsest ajast: „Haihtumine”[8.] koos selle röögatu lõppmänguga. „Pöörane”[9.], Polanski ood meistrile. „Kõrvalmõjud”[10.], mis algab ravimitööstusevastase joruna, et vingerdada angerjana täiesti teise žanrisse.
Hea küll.
Üldtuntud filmitsitaadid, mis tegelikult paika ei pea. „Play it again, Sam” („Mängi seda veel, Sam”) – „Casablanca”, öeldavasti, kuigi ei Bogie ega Bergman seda kunagi ei öelnud. „He’s alive” („Ta on elus”) – Frankenstein ei omista oma monstrumile sugu; julmal kombel ütleb ta lihtsalt: „See on elus”.
„Elementary, my dear Watson” („Elementaarne, mu kallis Watson”) – see võtab kokku helifilmiajastu esimesed Holmesi linastused, kuid Conan Doyle’i dialoogis pole sellist asja kusagil.
Hästi.
Mis järgmiseks?
Nipsutan oma sülearvuti lahti, lähen Agorasse. Sõnum Mitzilt Manchesterist; progressiaruanne tänuks Arizonast, Dimples2016. Ei midagi märkimisväärset.
Number 201 eessalongis tõmbab Takeda-poiss oma poognat üle tšellokeelte. Kaugemal idas pagevad neli Grayd vihma eest, nad naeravad majatrepist üles tormates. Üle pargi täidab Alistair Russell köögikraanist klaasi.
1 Originaalpealkirjad on „Double Indemnityc”, „Gaslight”, „Saboteur”, „The Big Clock”. Toim. [ ↵ ]
2 Originaalpealkiri „The Thin Man”. Toim. [ ↵ ]