Naine aknal. A. J. Finn

Чтение книги онлайн.

      Veemehed^[1.], nagu me neid paarina nimetama hakkasime, pole minuga hiljem enam rääkinud, olgugi et olen praegu üksipäini, ühemeheklann. Nad ei tundu sõbralikumad olevat ka teise Halli Õe elanike suhtes, kelle perekonnanimi on sobivalt Gray. Kaksikud teismelised tütred, isa partner butiikfirmas M&A, ema innukas raamatuklubi kohtumiste korraldaja. Selle kuu valik, mida nende „Saame kokku” lehekülg reklaamib ja mida just praegu Grayde võõrastetoas retsenseeritakse kaheksa keskealise naise poolt: Thomas Hardy „Jude the Obscure”.

      Lugesin seda samuti, kujutledes, et olen üks raamatuklubilastest, näksides kohvikooki (ei olnud mugav) ja rüübates veini (sellega tulin toime). „Mida sa arvad Jude’ist, Anna?” võis Christine Gray minult küsida, ja mina vastasin, et pean teda üpris ähmaseks – obscure. Siis naersime. Nad naeravad praegugi, tegelikult. Püüan koos nendega naerda. Võtan sõõmukese.

      Milleritest lääne pool on Takedad. Mees on jaapanlane, naine valge, nende poeg ebamaiselt kaunis. Ta on tšellist. Soojadel kuudel harjutab ta, salongiaknad lahti, mispeale Ed avas omakorda meie omad. Ühel õhtul, mingis ammu möödunud juunikuus, tantsisime me, Ed ja mina, Bachi süidi katkete järgi: õõtsudes köögis, minu pea tema õlal, tema sõrmed minu seljal sõlme seotud, sellal kui poiss üle tänava aina mängis ja mängis.

      Sel viimasel suvel uitas tema muusika mu maja poole, jõudis mu elutoani, koputas viisakalt aknale: Lase mind sisse. Ma ei lasknud, ei saanud – ma ei tee kunagi aknaid lahti, mitte ealeski –, kuid võisin ikkagi kuulda seda ümisemas, anumas: Lase mind sisse. Lase mind sisse!

      Paarismaja 206–208, tühjalt seisev topeltlai pruunist liivakivist hoone, külgneb Takedade häärberiga. Kaks novembrit tagasi ostis selle LLC, kuid sisse ei kolinud keegi. Mõistatus.

      Peaaegu aasta jagu klammerdusid selle fassaadi külge tellingud nagu rippaiad. Siis olid need üleöö kadunud – see oli mõni kuu enne Edi ja Olivia lahkumist –, ja tollest ajast peale on vaikus.

      Nii on siis lood mu lõunapoolse impeeriumiga ja selle alamatega. Ükski neist inimestest polnud mu sõber, enamikku neist ei kohanud ma rohkem kui korra või kaks. Linnaelu, vististi. Veemehed olid võib-olla millelgi jälil. Mõtlen, kas nad teavad, mis minust on saanud.

      Mahajäetud katoliku kool külgneb mu maja idaküljega, praktiliselt nõjatub vastu seda; Püha Dymphna õppeasutus, aknaluugid ees tollest ajast saati, kui siia elama asusime.

      Ähvardasime Olivia sinna saata, kui ta sõna ei kuulanud. Rõugearmiline pruun liivakivi, aknad nõest tuhmid. Või vähemalt nii ma mäletan. Juba mõnda aega pole ma sellele pilkugi heitnud.

      Ja otse läänes on park – tilluke, kaks krunti lai ja kaks sügav, kitsa tellistest sillutatud rajaga, mis ühendab meie tänavat lähima põhjasuunas asuvaga. Raja mõlemas otsas peab vahti mägivaher, lehed leegitsemas; raudaed, üsna maapinna lähedal, piirab ala neist mõlemale poole. Park on, nagu too tsiteerimist väärt maakler arvas, väga omapärane.

      Siis on veel see maja pargi taga: number 207. Lordide paar müüs selle kaks kuud tagasi ja tegi kiiresti platsi puhtaks, lennates lõunasse oma pensionipõlve villasse Vero Beachil. Sisestagem Alistair ja Jane Russell.

      Jane Russell! Mu füsioterapeut polnud temast eales kuulnud. „Härrad eelistavad blonde,” ütlesin ma.

      „Mitte minu kogemuse põhjal,” vastas tema. Bina on noorem, selles ehk asi ongi.

      Kõik see oli täna varem. Enne kui sain temaga vaidlema hakata, tõstis ta mu ühe jala üle teise, pööras mu üle parema külje kummuli. Valu võttis hingetuks. „Su kõõlused tahavad seda,” kinnitas ta mulle.

      „Igavene mõrd,” ahmisin ma õhku.

      Ta surus mu põlve vastu põrandat. „Sa ei maksa mulle selle eest, et sind siidkinnastega silitaksin.”

      Vingatasin. „Kas ma saaksin sulle maksta selle eest, et sa jalga lased?”

      Bina käib mu juures kord nädalas, et aidata mul elu vihata, nagu mulle meeldib öelda, ja kanda ette uusimaid uudiseid oma seksiseiklustest, mis on umbes sama põnevad kui mu enda omad. Ainult et Bina puhul on see nii sellepärast, et ta on valiv. „Pool nendes äppides esinevatest kuttidest kasutab viis aastat vanu fotosid,” kurdab ta, juuksed kosena üle õla langemas, „ja teine pool on abielus. Ja ülejäänud pool on põhjusega üksikud.”

      See teeb kokku kolm poolt, aga sa ei hakka arutama matemaatilisi peensusi inimesega, kes parajasti su selgroogu väänab.

      Ühinesin Tinderiga kuu aega tagasi, et „lihtsalt vaadata”. Tinder, nagu Bina mulle selgitas, sobitab sind inimestega, kellega su elurada on ristunud. Aga mis siis, kui see pole ristunud mitte kellegagi? Mis siis, kui sa navigeerid igavesest ajast igavesti selsamal neljal tuhandel vertikaalselt paigutatud ruutjalal, ja peale selle mitte midagi?

      Ma ei tea. Esimene profiil, mille otsa sattusin, oli Davidi oma. Kustutasin oma konto otsemaid.

      Nüüd on sellest neli päeva, kui ma Jane Russelli silmasin. Kahtlemata ei küündinud ta proportsioonid oma filmitähest nimekaimu lähedalegi, tolle torpeedorindade ja herilasepihaga, aga minu omad samuti mitte. Poega nägin vaid tol ainsal korral, eile hommikul. Abikaasa seevastu – laiad õlad, jutilised kulmud, kitsas ninaselg – on oma majas pidevalt nähtaval: vispeldab köögis mune, loeb salongis lehte, aeg-ajalt kiikab magamistuppa, nagu otsiks kedagi taga.

      KUUS

      Täna päeval prantsuse leçon ja õhtul „Les Diaboliques”. Rotinäoline lurjusest abikaasa, tema „pisike raamas” naisuke, armuke, mõrtsukas, haihtunud laip. Kas haihtunud laibast saab veel põnevamaks minna?

      Aga kohustused kõigepealt. Neelan oma tabletid, pargin end töölaua taha, toksin sõrmega hiirt, sisestan salasõna. Ja login end Agorasse.

      Suvalisel ajal, igal ajal, on sisse loginud vähemalt tosin kasutajat, üle maailma laiali laotunud plejaad. Mõnda neist tean nimepidi: Talia San Francisco lähistel, Phil Bostonis, keegi Manchesteri jurist ebajuristliku nimega Mitzi, siis boliivlane Pedro, kelle katkendlik inglise keel pole arvatavasti hullem kui minu vigane prantsuse.

      Teised lähtuvad nimevalikul hetkeajest, mina kaasa arvatud – mingil toredal viivul valisin Annagoraphobe, siis aga paljastasin end teisele kasutajale psühholoogina ja sõna läks kiiresti liikvele. Seega, nüüd olen ma thedoctorisin – „tohter on kohal”. Võtab teid vastu.

      Agorafoobia: tõlkes suurte ja avatud kohtade kartus, praktikas paljude ärevushäirete katusmõiste. Esmakordselt dokumenteeritud 19. sajandi lõpus, sajand hiljem „kodeeritud eraldiseisva diagnostilise üksusena”, kuigi ilmneb suuresti käsikäes paanikahäirega. Võid selle kohta kõike lugeda, kui tahtmist on, käsiraamatust „Vaimsete häirete diagnostiline ja statistiline manuaal, viies väljaanne”. Ingliskeelses maailmas lühidalt DSM-5. See on mind alati lõbustanud, see pealkiri – kõlab pigem filmifrantsiisina. Sulle meeldis vaimsete häirete neljas väljaanne? Oota vaid järge!

      Meditsiinikirjandus on diagnostikavaldkonnas ebaharilikult kujutlusvõimeline. „Agorafoobsed hirmud … hõlmavad üksi väljaspool kodu viibimist, rahvamassis viibimist või järjekorras seismist, sillal seismist.” Mida kõike ma ei annaks, et kord sillal seista. Põrgut, mida kõike ma ei annaks, et seista järjekorraski. Mulle meeldib ka СКАЧАТЬ