Naine aknal. A. J. Finn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaudu français’d õppima.) Köök – avatud planeeringuga ja „elegantne” (taas maakler), kust viib tagauks aeda ja külguks parki. Paberikasest põrandad, praegu plekitatud Merlot’ loikudega. Fuajees väike buduaar – punane tuba, nagu ma seda nimetan. „Tomatipunane”, kui Benjamin Moore’i kataloogist lähtuda. Elutuba, varustatud väikese peatsiga sohva ja kohvilauaga ning sillutatud Pärsia vaibaga, mis on jalge all endiselt plüüsjas.

      Teine korrus: raamatukogu (Edi oma, tuubil riiulid, pragunenud raamatuseljad ja luitunud tolmukatted, kõik tihedalt rivis nagu hambad) ning kabinet (minu oma, napi mööbliga, õhurikas, IKEA laual Maci sülearvuti – minu veebis peetud malelahingute võitlustanner).

      Veel üks istevann, seekord ülistatud kui „taevalik õndsus”, mis on vetsupotiga ruumi jaoks ambitsioonikas iseloomustus. Ja avar panipaik, mille võiksin ühel päeval muuta pimikuks, kui peaksin eales digitaalselt üle minema päris filmile. Arvan, et hakkan huvi kaotama.

      Kolmas korrus: härraste (prouaste?) magamistuba ja vannituba. Olen sel aastal veetnud suure osa oma ajast voodis; seal on üks neist moodsatest reguleeritava pehmusega madratsitest, kumbki pool eraldi. Ed programmeeris oma poole peaaegu udusulgjalt pehmeks, minu pool on reguleeritud kõvaks. „Sa magad telliskivil,” ütles ta kord, sõrmedega tekil trummeldades. „Sina magad rünkpilvel,” kostsin vastu. Siis ta suudles mind, pikalt ja viivitledes.

      Kui nad ära olid läinud, suutsin end nende mustade, tühjust täis kuude jooksul vaevu linade vahelt üles kangutada. Mulle meeldis end aeglaselt voodis rullida … nagu kaldale voogav laine, ühest servast teise, voodiriideid enda ümber ja siis jälle lahti mähkides.

      Lisaks veel külalistetuba ja eraldi vannitoaga ühendatud magamistuba.

      Neljas korrus: kunagi teenijatubade päralt, praegu Olivia magamistuba ja veel üks varutuba. Mõnel ööl käin tema toas ringi nagu vaim.

      Mõnel päeval seisan uksel, vaatan tolmukübemete aeglast hõljumist päikeses. Mõnel nädalal ei lähe ma kordagi neljandale korrusele ja see hakkab mälus laiali valguma … nagu vihmapiisad mu nahal.

      Igatahes. Ma räägin nendega homme jälle. Vahepeal aga … inimestest üle pargi pole mingit märki.

KOLMAPÄEV27. OKTOOBER

      NELI

      Vilajas teismeline paiskub number 207 välisuksest nagu traavel hipodroomi stardiluugist ning galopeerib piki tänavat ida poole, minu esiakendest mööda. Ma ei saa teda korralikult vaadata – ärkasin vara pärast hilist õhtut „Mineviku vangidega”^[1.], ning püüan otsustada, kas sõõm Merlot’d oleks tark tegu; kuid taban heledate juuste välgatuse, seljakott ühel õlal rippumas. Siis on ta läinud.

      Sortsan veini klaasi, kandun ülakorrusele, istutan end oma laua taha. Küünitan oma Nikoni järele.

      Number 207 köögis võin näha pereisa, suurt ja lahmakat, telekaekraani taustavalguses. Surun kaamera vastu silma ja suumin sisse: telekas käib saade „Täna õhtul”. Võiksin alla suunduda ja enda teleri sisse lülitada, mõtisklen ma, ning vaadata koos oma naabriga. Või siis vaadata siitsamast, tema telekast, objektiivi kaudu.

      Otsustan nii teha.

      Sellest on veidi aega, mil ma maja fassaadi nägin, kuid Google annab abivalmilt tänavavaate: lubjatud kivi, ähmaselt neoklassitsistlik, kroonitud väikese katuseterrassiga. Siit, kus ma istun, saan mõistagi saada ainult maja külgvaate; idapoolsete akende kaudu näen selgelt kööki, teise korruse salongi ja selle kohal asuvat magamistuba.

      Eile saabus rügement kolijaid, tassides diivaneid ja telereid ja iidset riidekappi. Abikaasa on liiklust juhtimas. Tema naist pole ma näinud nende sissekolimise õhtust alates. Mõtisklen, milline ta välja võib näha.

      Olen sel pärastlõunal parajasti Rook&Rollile males pähe tegemas, kui kuulen uksekella. Lähen jalgu lohistades alla, annan kellale laksu, keeran fuajee ukse lukust lahti ja leian seal varitsemas oma üürniku, kes näeb välja, nagu öeldakse, töötlemata ja tõhus. Ta on nägus oma väljajoonistunud lõuaga, silmad nagu salaluugid, tumedad ja sügavad. Henry Fonda pärast pikaleveninud õhtut. (Ma pole ainus, kes nii arvab. Davidile meeldib lõbustada juhutisi naistuttavaid, olen märganud. Kuulnud, õigemini.)

      „Ma lähen täna õhtul Brooklyni,” teatab ta.

      Tõmban käega läbi juuste. „Hea küll.”

      „Tahad, et ma miskit korda seaksin, enne kui lähen?” See kõlab nagu ettepanek, nagu repliik mõnest noir-filmist. Aja lihtsalt huuled prunti ja puhu.

      „Aitäh. Kõik on kenasti.”

      Ta suunab pilgu minust mööda, kissitab. „Mõni pirn vajab vahetamist? Siin on pime.”

      „Mulle meeldib hämarus,” ütlen. Ka oma meeste juures, tunnen tahtmist lisada. Kas see nali on filmist „Lennuk”^[2.]? „Head …” Lõbutsemist? Ajaveetmist? Seksi? „… aega.”

      Ta pöördub minekule.

      „Kuule, sa võid lihtsalt keldrikorruse ukse kaudu sisse tulla,” ütlen talle, panustades mängulisusele. „Tõenäoliselt olen ma kodus.” Loodan, et ta naeratab. Ta on siin olnud kaks kuud ja ma pole kordagi näinud teda naeratamas.

      Ta noogutab. Lahkub.

      Sulen ukse, keeran võtit lukus kaks tiiru.

      Uurin end peeglist. Kortsud ümber silmade nagu kodarad. Korratu pahmakas tumedaid juukseid, siin-seal hallide tiigritriipudega, õlajoon longus, kaenlaalused karvatüügastes. Mu kõht on lõdvaks muutunud. Reisi punkteerivad mügarad. Nahk peaaegu tontlikult kahvatu, veresooned käsivartel ja säärtel lillakad.

      Lohukesed, täpistused, karvatüükad, kortsud: tuleb tööd teha. Kunagi oli mul kodune veetlus, vähemalt mõne arvates, Edi arvates. „Sa olid nagu igiomane naabritüdruk,” ütles ta lõpupoole kurvalt.

      Vaatan alla varvastele, mis põrandaplaatidel virdavad – pikad ja kenad, üks (või kümme) mu parimaid omadusi, kuid hetkel pisut väikekiskja moodi.

      Sobran oma apteegikapis, kus on tabletipurgid üksteise otsas virnas nagu tootemisambad, ning kaevan välja küünetangid. Viimaks ometi üks probleem, mille saan korda ajada.

      1 Originaalpealkiri „Out of the Past”. Toim. [ ↵ ]

      2 Originaalpealkiri „Airplane”. Toim. [ ↵ ]

NELJAPÄEV28. OKTOOBER

      VIIS

      Kinnisvaraleping pandi eile veebi välja. Mu uued naabrid on Alistair ja Jane Russell. Nad maksid oma tagasihoidliku eluaseme eest 3,45 miljonit dollarit. Google ütleb, et mees on partner keskmise suurusega konsultatsioonifirmas, varem elas Bostonis. Naise kohta selgeid andmeid pole – eks sa proovi veebilehitsejasse „Jane Russell” sisestada.

      Nad on valinud elava naabruskonna. Millerite kodu üle tänava – jäta kõik lootus, kes sa siia sisened – on üks viiest linnamajast, mida ma enda lõunapoolsetest akendest näen. Ida pool seisavad äravahetamiseni sarnased Hallid Õed: ühesugused räästakarniisid akende kohal, ühesugused pudelrohelised välisuksed. Paremal – veidi vähem hallis ões, ma arvan – elavad Henry ja Lisa Wasserman, pikaaegsed asukad. „Neli aastakümmet ja tiksub juurde,” uhkustas proua Wasserman, СКАЧАТЬ