Aadama küljeluu. Antonio Manzini

Чтение книги онлайн.

      www.toledo.ee

      ISBN 978-9949-9920-8-9 (trükis)

      ISBN 978-9949-9920-9-6 (e-raamat)

      ISBN 9789949992096 (epub)

      E-raamat OÜ Flagella

      Onu Vincenzole

      Mehe elus on mitmeid aastaaegu,

      naisel on õigus üksnes kevadele.

      – Jane Fonda –

      REEDE

      Oli märtsikuu, päevad olid päikeseküllased ja õhus oli tunda peatset kevadet. Päike oli alles jahe ja kadus vahel pilvede varju, kuid selle kiirgus pani maailma särama ja täitis hinge lootusega.

      Aga mitte Aostas.

      Terve öö oli sadanud, jäine vihm oli uhtunud linnatänavaid kella kaheni öösel. Seejärel oli õhutemperatuur järsult langenud, vihm asendunud lumega ja kuni kella kuueni hommikul langes suuri räitsakaid kõnniteedele ja tänavatele. Koiduvalguse eredas palavikulises kumas ilmus nähtavale valge lumevaiba alla mattunud linn, mõni hilinenud lumehelves keerles veel õhus, enne kui langes kõnniteele. Mäetippudel olid peas pilvemütsid ja õhutemperatuur oli mõni kraad alla nulli. Siis tõusis ootamatult vali tuul, iilid tuiskasid üle linnatänavate nagu punt purjus kasakaid, sakutades inimesi ja asju.

      Brochereli tänaval küll ainult asju, kuna tänav ise oli inimtühi. Parkimiskeelu märk õõtsus tuules ja tee äärde istutatud väikeste puude oksad ragisesid nagu reumahaige kondid. Lumi ei olnud veel jõudnud paakuda ja tõusis väikeste pööristena lendu, mõned lahtipääsenud aknaluugid lõgisesid. Tuul lennutas kortermajade katustelt alla jäist lund.

      Niipea kui Irina Monte Emiliuse tänavalt ümber nurga Brochereli tänavale keeras, lõi tugev tuul talle näkku.

      Tema hobusesabasse seotud juuksed tõusid lendu ja sinised silmad tõmbusid veidi kissi. Kui temast oleks tol hetkel suures plaanis foto tehtud ja see kontekstist välja tõstetud, oleks ta näinud välja nagu hullumeelne, kes ilma kiivrita saja kahekümne kilomeetrise tunnikiirusega mootorrattal kihutab.

      Aga see jäine ootamatu kõrvakiil mõjus Irinale nagu pehme paitus. Ta ei tõmmanud isegi lühikese halli villase mantli kraed koomale. Leedu piirist paari kilomeetri kaugusel Lidas sündinud tüdruku jaoks oli see tuul kui leebe kevadine briis. Tema kodumaal Valgevenes oli märtsikuus kümnekraadine pakane ja inimesed sumpasid jäätunud hangedes.

      Irina kõndis kiiresti, võlts-Hogani tossud tema jalas sädelesid igal sammul ning ta imes meekommi, mille ta oli baarist ostnud pärast hommikusööki. Kui ta Itaalias üldse midagi jumaldas, siis oli see hommikusöök. Cappuccino ja sarvesai. Kohvimasina surin, kui see piima üles soojendab ja klopib selle valgeks vahuks, mis seguneb musta kohviga ja kõige peale raputatud kakaopulbriga. Ja sarvesai, soe, krõbe ja magus, see lausa sulas suus. Ta mäletas, millised olid tema hommikusöögid Lidas. Jälestusväärsed odra- või kaerahelbepudrud, mudamaitsega kohv. Ja hapukurgid, mida ta varahommikuti alati oli jälestanud. Vanaisa haukas neid viina kõrvale, isa sõi võid otse võitaldrikult, nagu olnuks see karamellikreem. Kui ta sellest Ahmedile oli jutustanud, pidi too naerukrampidesse lämbuma. „Võid? Lusikatäite kaupa?“ oli ta imestanud. Ja naernud, paljastades oma lumivalged hambad, mida Irina nii väga kadestas. Irina hambad olid hallid. „See on kliima pärast,“ oli Ahmed talle seletanud. „Egiptuses on soe ja inimeste hambad on valged. Mida külmem kliima, seda tumedamad on inimeste hambad. Nahavärviga on täpselt vastupidi. Jälle on see vähese päikese süü. Ja kui te siis veel lusikaga võid peale sööte!“ Ja taas oli ta naerma pursanud. Irina armastas teda. Ta armastas seda, kuidas ta turult tulles lõhnas. Õunte ja köögiviljade järele. Ta armastas meest, kui too Meka poole palvetas, kui ta naisele meekooke küpsetas, kui nad armatsesid. Ahmed oli hell ja hooliv, ei joonud end kunagi purju ja tema hingeõhk lõhnas piparmündi järele. Ta jõi harva ja ainult õlut, kuigi ütles: „Prohvet seda ei lubaks.“ Õlu maitses talle. Irina vaatas teda ja mõtles oma kodumaa meestele, alkoholile, mida nad kõrist alla kallasid, nende lehkavale hingeõhule, nende ihule, mis haises higi, viina ja suitsu järele. Aga Ahmedil oli ka sellele erinevusele oma seletus. „Egiptuses pesevad inimesed end rohkem, sest Allahi poole palvetades peab puhas olema. Ja kuna meil on soe, siis kuivame kohe ära. Teil on külm ja kuivamiseks kulub ilmatu aeg. Jälle on see päikese süü,“ ütles ta. „Igatahes võid me lusikaga ei söö,“ ja taas oli ta naerda lõkerdanud. Praeguseks oli Irina suhe Ahmediga teelahkmele jõudnud. Mees oli teinud talle abieluettepaneku.

      Abielu.

      Selle juures oli tehnilisi probleeme. Temaga abiellumiseks oleks Irina pidanud vastu võtma islami või Ahmed astuma vene õigeusku. See ei olnud võimalik. Irina ei võinud kuidagi muhamedi usku pöörduda. Asi polnud uskumises, sest Irina uskus jumalat sama palju nagu lotovõitu, aga ainuüksi mõte oma vanematele tõmbas ta usuvahetuse plaanidele kriipsu peale. Ta perekond Valgevenes oli sügavalt õigeusklik. Isa Aleksei, ema Ruslava, viis õde-venda, tädid ja eelkõige onupoeg Fjodor, kes oli abiellunud preestri tütrega. Kuidas oleks ta võinud neile öelda: „Tere. Alates homsest on minu jumal Allah.“ Samamoodi ei saanud Ahmed helistada oma isale Faiyumi ja öelda: „Tead, isa, alates homsest olen ma õigeusklik!“ Pealegi kahtles Ahmed sügavalt, kas isa üldse teab, mis asi on õigeusk, pigem oleks too arvanud, et tegu on nakkushaigusega. Niisiis mõtlesid Irina ja Ahmed esialgu lihtsalt koos elada. Neil tuli valetada ja eluga edasi minna. Vähemalt seni, kuni Aosta on nende kodulinn. Küllap siis kannab jumal, Allah või kes iganes nende eest hoolt.

      Ta jõudis maja number 22 ette, otsis võtmed välja ja avas välisukse. Kui ilus maja see oli! Marmortrepi ja puidust trepikäsipuuga. Mitte nagu tema kodu, kus põrandal olid pragunenud plaadid ja laes hallituslaigud. Siin oli isegi lift. Tema majas seda polnud. Tuli jala neljandale korrusele ronida. Tema trepp oli mitmest kohast katki, astmetes praod, mõni logises, mõni oli hoopis puudu. Küttesüsteemist polnud üldse mõtet rääkida, gaasiahi vilises ja hakkas tööle alles siis, kui kepiga vastu ust lajatada. Ta unistas elust sellises majas nagu see siin. Koos Ahmedi ja Hilmiga, mehe pojaga, kes oli kaheksateistkümneaastane ega osanud sõnagi araabia keelt. Hilmi. Irina oli proovinud tema vastu kena olla. Aga poisil polnud sellest sooja ega külma. „Sa pole mu ema! Jäta mind rahule!“ karjus ta. Irina hoidis keele hammaste taga, kannatas ära. Ja mõtles poisi emale. See oli läinud tagasi Egiptusesse, Aleksandriasse, sugulaste poodi tööle, ja ei tahtnud oma lapsest ja abikaasast enam midagi kuulda. Nimi Hilmi tähendab rahu ja pikka meelt. Irina muigas selle mõtte juures: polnud nime, mis oleks poisile vähem sobinud. Hilmi oli rahutu, nagu oleksid tal nõgesed püksis. Ta hulkus ringi, ei tulnud öösiti koju, koolis käitus kohutavalt ja kodus sülitas taldrikule, millelt sõi. „Näljarott!“ ütles ta isale. „Ma ei kavatse lõpetada nagu sina kusagil puuviljaleti taga! Ennem lähen vanameestega voodisse!“ „Kas tõesti? Ja mida sa siis teha kavatsed?“ karjus Ahmed vastu. „Võidad Nobeli preemia või?“ ironiseeris ta poja halbade hinnete üle. „Sa jääd töötuks, vaat mis sinust saab. Võta teadmiseks, et töötu pole mingi elukutse!“ „Parem ikka, kui tänaval õunu müüa või koristamas käia nagu see orjatar СКАЧАТЬ