Kurja juur. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tead, millised nad on. Olid, ma mõtlen.” Harriet parandas õnnetult oma sõnu.

      „Guyd ei ole raske solvata,” vastas Tessa leebelt. „Mina solvan teda kogu aeg, kuigi ta on sinu abikaasa.”

      „Selle vastu pole tal midagi, kui sina solvad. Talle lausa meeldib see. Carliga on … oli hoopis teine lugu. Kuule, las ma lõpetan, enne kui Guy mind siia otsima tuleb. Ma arvasin, et Crooked Man Woods on ideaalne koht, kuna sel aastaajal käiakse seal nädala sees harva. Me saaksime teineteise peale karjuda, ilma et see kellegi kõrvu ulatuks. Mul oli juba kõrini, et ta isa testamendi kohta kogu aeg teravaid märkusi teeb. Aga nüüd ei ole asi enam testamendis ega majas, vaid Carlis, kes nii jubeda teo korda saatis. Ta pidi olema kohutavas masenduses, Tess, ja ma tunnen end suure süüdlasena.”

      Reaalsuse tajumine oli ta peaaegu täiesti oimetuks löönud. Harriet pomises: „See oli õudne. Ta istus maas, selg vastu langetatud puu tüve. Püss lebas ta rinnal, ja see kohutav tühjus, tumepunane auk kohas, kus oleksid pidanud olema ta nina, suu ja lõug.” Ta pani käed jälle näo ette ja lämmatas nuukse, mis ähvardas valla pääseda.

      Sõbranna pikad käed olid tema ümber ja ta oli surutud Tessa sviitri vastu, mis lõhnas alati hobuste ja koera järele. „Ära kokku varise, kullake. Kuula mind! Sa pead politseiga rääkima. Sa ei saa lihtsalt inimest – laipa – leida ja kellelegi teatamata minema sõita. Kas metsas oli veel keegi?”

      „Ma ei näinud ega kuulnud kedagi. Aga seal oli üks auto – üks hõbedane sportauto. Kui ma metsast ära sõitsin, möödus see teel minust. Ma sõitsin nagu hull ja surusin selle teise auto peaaegu vastu müüri. Ta mäletab mind.”

      „Seda enam on põhjust asjast teatada. Seda tuleb teha. Laip leitakse niikuinii.” Tessa põrnitses, nina krimpsus ja huuled kokku pigistatud. „Aga sellest ei pea sina teatama,” ütles ta äkki. „Tead, mine tagasi majja ja ära ütle midagi. Kus see langenud puu – ja Carl – seal metsas on?”

      „Sinise metsaraja ääres.”

      „Hästi. Ma sõidan Frediga sinna. Keegi ei pea seda imelikuks, kui ma temaga metsas jalutan. Teen seda sageli. Ma leian Carli, või kes see ka on, helistan politseisse ja teatan neile sellest. Sa võid ikkagi eksida – äkki see pole Carl. Igal juhul, sa ei peagi asjasse segatud olema. See teine autojuht, ta ei näinud sind metsas, ainult teel, eks?”

      „Ta võis metsas käia.”

      „On tõenäolisem, et ta sõitis sealtkaudu linna tagasi. Just nii me teeme!” Tessa, kellel oli otsus valmis, ei tahtnud mingist puiklemisest enam kuuldagi. „Toome mu hullu koera tagasi ja ma sõidan minema. Sina mine majja ja käitu normaalselt.”

      „Ma ei tunne end normaalselt. Ma värisen sisemiselt.”

      „Ütle Guyle, et hakkad haigeks jääma. Praegu levib igasuguseid pisikuid. Oota, kuni olen sinna jõudnud ja pilgu peale visanud.” Ta tõmbas sügavalt hinge. „Sa oled täiesti šokis, kullake, aga sa pead mind kuulama ja meelde jätma, mida ma räägin.”

      Harriet noogutas, pilk Tessa näol kinni.

      „Kui ma ta leian, kes ta siis ka on, helistan ma politseisse nagu üks tubli kodanik. Pean jääma sinna ootama, kuni nad kohale tulevad. Seejärel annan oma tunnistuse ja lahkun. Ma tulen siia tagasi, ja kui ma ei usu, et see on Carl, ütlen sulle.

      Kui ma olen sinuga nõus, et see on Carl, otsin ma Guy üles, räägin esmalt temaga ja teen ettepaneku, et räägiksime seda sinule koos. Guy ilmselt tahab ise olla see, kes halva uudise edastab, aga ma käin peale, et saaksin temaga kaasa tulla. Sina pead ainult vapustust teesklema, kui me sulle uudise teatame. Arvestades sinu praegust seisundit, ei tohiks see raske olla. Peamine on see, et sa ei annaks kuidagi märku, et see uudis ei tule sulle täieliku üllatusena. Guy ei kahtlusta, et sa üldse seal olid, kui sa talle ise seda ei ütle! Mitte keegi ei pea teadma, et sa seal olid. Sa kuulsid kurba uudist minult – ja Guylt.”

      Harriet ütles väga tasase häälega: „Olen sulle väga tänulik, Tessa, aga ma ei saa lasta sul seda teha. Kas me ei võiks oodata, kuni keegi teine ta leiab?”

      „Aga kui mitte keegi ei lähe sinna kogu päeva jooksulgi? Me ei saa Carli lihtsalt sinna kangestuma jätta. Politseid tuleb informeerida. Las ma tegelen sellega, eks?”

      Tessa lükkas Harrieti autost välja. „Mine, mine aga heaga majja! Fred!”

      1 Originaalis „Queen’s regulations”, mille all mõeldakse korraldusi ja määrusi Briti kuningliku mereväe, Briti sõjaväe ja Briti kuninglike õhujõudude Commonwealthi vägedele. [ ↵ ]

      kolmas peatükk

      „Inimene kas on külmetushaigustele vastuvõtlik või siis ole,” oli perearst Tom Palmeri emale teatanud. Või vähemalt oli ema seda alati kinnitanud. Tema emal oli olnud meedikutesse suur usk. See, et tema poeg oli hiljem otsustanud meditsiini õppima minna, oli ema jaoks olnud saavutuste tipp, tema enda saavutuste.

      Tom ei mäletanud, et arst oleks neid sõnu öelnud. Tollal oli Tom olnud kümneaastane, punase nina ja punaste silmadega tatistaja, kes tahtis vaid võimalikult kiiresti arstikabinetist välja saada. Ka arst oli silmanähtavalt tahtnud, et ta sealt välja läheks.

      Tom suutis arsti hägusalt ette kujutada: pikk kõhn hõrenevate juustega mees. Väike Tom oli teda väga vanaks pidanud. Küllap polnud arst isegi keskealine olnud.

      „Arvatavasti,” kraaksatas Tom peeglisse vaadates, „sama vana kui mina praegu.”

      Talle vaatas vastu selle armetu kümneaastase poisi vanem versioon: punase ninaga nördinud mees musta sassis juuksekahlu all. Tom oli arsti ennustuse elav tõestus.

      Tal oli külmetushaigus ja see oli vastik.

      Kohusetundlikuna oli ta eile tööle läinud. Kolleegid olid tema saabumisele reageerinud samamoodi kui perearst palju aastaid tagasi. Nad kõik olid terve päeva püüdnud keelitada teda koju minema.

      Inspektor Jess Campbell, kes sel pärastlõunal küsitluse eesmärgil surnukuuri külastas, oli kõigi teistega nõus.

      „Kuule,” ütles naispolitseinik varmalt. „Sa ju levitad pisikuid. Need kliendid, kes teil siin on, nakkust küll ei saa, aga kõik teised saavad. Teed ise endale karuteene! Jumala eest, võta veidikesekski aeg maha. Ole voodis. Joo palju vedelikku. Võta C-vitamiini.” Ta lisas: „Ise veel arst, peaksid targem olema.”

      Tom oligi siis vara koju läinud, „palju vedelikku” paari suure viskiportsuna tõlgendanud ja voodisse heitnud. Tõtt-öelda oli ta maganud nagu nott. Ta oli hommikul ärganud lõhkuva peavaluga – ja endiselt haigena. Ta kobas öökapil nutitelefoni järele. Ta piilus seda. Kell oli peaaegu üksteist. Automaatselt kontrollis ta sõnumeid. Üks oli Jessilt, kes lootis, et ta võttis tema nõu kuulda ja on kodus. Ta lubas õhtul läbi astuda. Teine sõnum pani Tomi hetkeks imestama, kas haigus ongi juba ta aju kahjustanud ja ta kujutab seda ette.

      Sõnum oli Austraaliast, Madisonilt. Noh, see oli küll nagu välk selgest taevast, ei mingit eksitust! Ta polnud oma endisest kallimast kuus kuud midagi kuulnud. Ta polnud lootnudki temast enam kuulda, mitte kunagi. Aga siin see oli, lühike ja lööv sõnum.

      Tere, Tom! Loodan, et sinuga on kõik korras. Ma tulen selle kuu lõpus koju. Ootan igatsusega kohtumist ja loodan end su tegemistega kiiresti kurssi viia.

      Oh, kas ikka tõesti? СКАЧАТЬ