Skandaalne ettepanek. Teine raamat. Kasey Michaels

Чтение книги онлайн.

      Proloog

      Cooper Townsend seisis kõrge tualettlaua ees ja vaatas peeglist, kuidas tema tavapäraselt selged rohelised silmad tumedaks tõmbusid. Ta pidi end ohjama, oma vihast üle saama, muidu ei ta suuda selgelt mõelda.

      Tal olid ka kaelasidemed otsa saanud, sest see oli kolmas, mis tal oli õnnestunud katki rebida pärast seda, kui tema sõber Darby oli tema riietumistuppa ilmunud ja lehvitanud käes teist köidet, mida oli „Kangelase kroonika“ nime all tuntuks saanud.

      Nagu esimesest poleks piisanud: „Kõrgeaulise lord Cooper McGinley Townsendi vaprad saavutused ja armuseiklused koos pealtnägijate kirjeldustega tema erakordsetest missioonidest konnaõgijate vastu Inglismaa hiilgavalt võidukas sõjas saatan Bonaparte’i vastu: esimene köide“.

      Tõepoolest, esimesest köitest oli piisanud, ta oli juba kahe nädala pärast sõitnud oma äsjasaadud valduste kaitsvasse rüppe, kus, ta lootis, valitses selge mõistus (kuigi tema ema seal elas).

      Ta oli Londonisse naasnud ainult oma sõbra Gabriel Sinclairi palvel, ja seda ainult nädalaks, mille möödudes oli ta õige pea avaldatavat teist köidet nähes taas kord oma valdustesse sõitnud. Kuid seekord vaid selleks, et pakkida kokku suurem osa oma uuest garderoobist, püüda ebaõnnestunult veenda ema mitte minema koos temaga väikeseks hooajaks tagasi Londonisse, kust ta endale naise leiab. Ta ei tahtnud endale naist – kes üldse tahtis? Kui Gabriel välja arvata ja vastupidiselt loogikale tundus tema sõber vabadusekaotust arvesse võttes õnnest joobunud olevat.

      Tõtakas laulatus ei pruugi kõiki tema probleeme lahendada, aga see oleks algus. Kosjasobitajatest mammad olid liiga nutikaks muutumas ja vähemalt nii saaks ta võtta naise enda valikul, mitte sellepärast, et ta ärkab ühel hommikul mõne teki all naeru kihistava debütandi kõrvalt, tema ema valmis tuppa tormama – koos tunnistajatega –, et hüüatada: „Tõbras! Me kuulutame veel täna teie kihluse välja!“

      Mille kaalumine tunduks rumal ja enesekeskne… kui poleks tõsiasja, et üks ambitsioonikas daam oli juba tema hotellisviidi magamistuppa jõudnud, enne kui Ames jõudis ta kinni kahmata ja tagasi fuajeesse viia, kust raevunud mamma tal kõrvast kinni võtaks ja arvatavasti terve tee tagasi tõlda tema saamatust sarjaks.

      Jah, ta lahkub ise turult. Alles siis saab ta kõigele muule keskenduda.

      „Kas sa lugesid seda? Ma nägin seda alles täna hommikul, nii et võib-olla pole sul veel seda rõõmu olnud?“ küsis Darby Travers, keda tunti ka Nailbourne’i vikondina, kui ta soovis muljet avaldada, ning kiskus end trükitud leheküljest eemale, et rahvaraamatut tema poole viibutada.

      „Jah, ma olen seda lugenud. Kurjategija – ma ei nimeta teda kirjanikuks – oli nii lahke ja saatis mulle koopia, kui ma eelmisel nädalal linnas olin. Jumal hoidku, Darby, pane see käest.“

      „Veel mitte. On ilmne, et sa päästad kauni preili surmast hullemast saatusest, kangelane, nagu sa oled. Las ma loen ainult lõpu ära.“

      „Hea küll, kuna see on kahjuks oluline. Lase käia. Pagan, Darby – ma ei käskinud sul seda valjusti ette lugeda.“

      Kuid vikont jätkas oma meeldiva baritoniga, mis oli nüüd tulvil lõbustatust.

      „See on veel hullem, kui ma mäletan,“ porises Cooper. „Ja kas see mees on midagi kuulnud punkti kasutamisest? Sul oleks peaaegu õhk otsa saanud, Darby, kui sa just „oma tunnete tulva alla ei jäänud“.“

      „Arvan, et pisut mõlemat. On sul alles vedanud, va krants.“ Darby keeras vaevaga ette odava rahvaraamatu viimase lehekülje ja kortsutas kulmu.

      Ta tõstis pilgu sõbra poole. „Ja ongi kõik? Rohkem pole midagi? Jumal küll, Coop, kui jätta vastumeelselt kõrvale kõik imelised variandid, mis mulle pähe sööstsid, ei ole see küll hea. Igaüks, kellel vähegi kujutlusvõimet on antud, arvab, et sa kasutasid ta vooruslikkust ära, ning jumal teab, et kõrgseltskonna puudused intelligentsis teeb tasa haiglane kujutlusvõime.“

      „Jah, ma olen sellest teadlik, tänan väga.“ Coop tõmbas rikutud kaelasideme kaelast ja viskas selle ülemveebel Amesile, kes oli olnud tema adjutant Bonaparte’i lõpliku alistamise ajal Waterloos, ja kes sai nüüd väita, et ta on kõige turskem, kõige ropuma suuvärgiga ja kõige rohkem rätsepatööle kulutav toapoiss kogu Inglismaal.

      „Sellel mehel tuleb sõrmed otsast raiuda, vaat mis,“ lausus Ames, visates Coopile uue kaelasideme. „Ja siis need talle tagumikku toppida.“

      „Oi, ma ei läheks nii kaugele, Ames,“ venitas Darby, astudes sammu ette ja haarates uue kaelasideme õhust kinni. „Mu sõber on tavaliselt talutavalt adekvaatne, aga hetkel on ta selgelt endast väljas. Las ma aitan sind, Coop, muidu peame kogu ülejäänud elu sinu riietumisruumis veetma.“

      Nüüd СКАЧАТЬ