Jäine torm. Anne Stuart
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Jäine torm - Anne Stuart страница 7
Название: Jäine torm
Автор: Anne Stuart
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современные детективы
isbn: 9789949843626
isbn:
Isobeli hääl ei reetnud midagi. „Teil on väärtuslikku informatsiooni, härra Serafin – teate seda ju isegi. Te pakute seda informatsiooni vahetuskaubaks, et päästa oma elu. Kui see oleks väärtusetu, ei tekitaks teie tapmine minus mingeid kõhklusi.“
„Kui halastamatu.“ Märkus oli kerge, tögav. Üldse mitte Killiani moodi. „Arvasin, et Harry Thomasoni ajad on ammu möödas. Ei mingeid suvalisi tapmisi enam.“
„Enamik surmaotsuseid on hoolika järelemõtlemise ja kõikide võimaluste kaalumise tulemus. Teie üle, härra Serafin, ei pea üldse pead murdma. Pilgutage silmi ja ma tapan teid.“
„Luban, et ei pilguta. Kas te hoiate mind sihikul, proua Lambert? Hoiate end varju. Ehk olete juba otsustanud, et minu pakutav informatsioon pole väärt seda, et mind ellu jätta.“
„Ma olen paindliku mõtlemisega. Näidake ennast esmalt.“
„Palun väga.“ Mees astus sammukese seinast eemale, kuid oli läinud liiga pimedaks, et teda selgesti näha. Äkki hakkas Isobeli jäist kesta murendama ebakindlus.
„Kas teil tuld on?“ küsis Isobel.
„Miks? Kas soovite suitsetada?“
Isobel oleks võinud praegu sigareti eest tappa. Sõna otseses mõttes. „Tahaksin teid korralikult silmitseda, enne kui lähemale tulen.“
„Tark ettevaatusabinõu,“ vastas mees. „Lõpuks peetakse mind ju maailma ohtlikemaks meheks. Kas mitte Times ei nimetanud mind nõnda?“
„Te ei peaks uskuma omaenda uudiseklippe.“
„Mahmoud!“ Mees tõstis häält ja väike poiss ilmus laternaga. Mees võttis laterna ja tõstis selle ühe käega üles, sirutades teise välja. „Olete rahul, proua? Olen relvitu. Ohutu.“
Isobel vaatles üksisilmi valgustatud nägu ja kergendus oli nii suur, et tal hakkas peaaegu pea ringi käima. Kuidas oli ta saanud nii rängalt eksida? See mees polnud sugugi Killiani moodi. Killian oli olnud juba kaheksateist aastat surnud. Ainus, mis selle mehe juures Killiani meenutas, oli pikkus. Ja fakt, et ta oli terrorist.
Tema silmad olid tumedad, peaaegu mustad. Killiani silmad olid olnud rohelised. Mehe hõrenevad mustad juuksed olid üleni hallisegused. Pool nägu oli kaetud halliseguse habemega, mis raamis tumenenud hambaid. Sellel siin oli paras vats, mis viitas sellele, et ta on aastaid head elu elanud.
„Kas tundun teile piisavalt ohutu?“ küsis mees, kui Isobel oli oma pika jahmunud vaatlusega lõpule jõudnud.
„Ma pole loll, härra Serafin,“ vastas ta. Isobel ei saanud lasta kergendustundel oma valvsust mõjutada. „Välimus võib olla petlik.“
„Seda küll,“ vastas mees. „Kas näitate nüüd ka ennast?“
Isobel astus valgusvihku, üheksamillimeetrine kindlalt mehe rinnale suunatud. Kui ta peaks tulistama, laseks ta kas kõrgemale või madalamale – kõri oli tõhus, kube vähemasti sama valus. Mõlemad põhjustasid palju rohkem kannatusi kui südamesse või pähe lastud kuul ja kui keegi vääris kannatusi, siis see mees.
Mees silmitses Isobeli ja relva ning tema tuimad mustad silmad olid ilmetud. „Kas kavatsed mu tappa?“
Kui see mees olnuks tõepoolest Killian, oleks see mõte tundunud ahvatlev. Aga Isobel oli eksinud… lisaks veel väsinud, närviline ja pettekujutelmade küüsis. „Mitte enne, kui oled selleks põhjust andnud.“
„Ma siis polegi veel põhjust andnud? Võttes arvesse minu viimase kahekümne aasta tegevust?“ Mees õhutas teda tagant, naine tegi talle nalja.
Isobel ei sallinud tapmist, ta vihkas seda. Aga kui nad on selle haleda näruse jätise käest kõik vajaliku informatsiooni kätte saanud, naudib ta mehele kuuli pähe kihutamist.
„Praegu on teil veel vabadus lahkuda,“ lausus Isobel kergelt. „Kas olete valmis minema? Mu džiip ootab ja meil on parem sõita pimedas. Suundume rannikuäärset maanteed pidi Mauritaaniasse ja võtame sealt teise transpordivahendi.“
„Ma pole sellega nõus. Nad otsivad mind Lääne-Saharast ja ma ei usalda nendel teedel naisautojuhte. Suundume itta ja läheme läbi Alžeeria.“
„Piir on suletud.“
„Kas see peaks olema takistus?“
Isobel surus oma pahameele alla. „Te palusite meid, et aitaksime teid siit turvaliselt tagasi Inglismaale. Kui olete juba nagunii plaanid paika pannud, miks teil siis üldse meid vaja oli?“
„Mul on vaja katet. Vajan kedagi, kes oleks kõhklev, nagu teie paistate olevat. Ja mul on vaja Komitee abi, et saaksin alustada uut elu. Kuigi see teile ei meeldi, olete siiski sellega nõustunud, sest mul on vajalikku informatsiooni. Läheme üle mägede Alžeeriasse. Mina sõidan. Ja ma võtan Mahmoudi kaasa.“
„Kokkulepe kehtib ainult teie, mitte teie mänguasja kohta. Minu juuresolekul te lapsi ei ahista.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.