Jäine torm. Anne Stuart

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ järele. Kogu õhtu oli olnud sürrealistlik ja mida kiiremini ta duši alla ja voodisse saab, seda kiiremini läheb kõik mööda. Homme kell kümme on mees juba teel Prantsusmaale ja Mary on ta täiesti unustanud.

      Kell kümme istus ta mehe kõrval mõlgitud Citroënis ja sõitis laeva poole, mõeldes, kas ta pole ehk hulluks läinud.

      Tüdruk oli nõrkus, mida Killian poleks õieti saanud endale lubada. Ta oli Plymouthist läbi sõitnud, püüdes leida head katet, et Prantsusmaale pääseda ja oma missioon lõpule viia. Umbtänavalt kostnud kära ei puutunud üldse temasse. Ta oli juba ammu mõistnud, et ei suuda maailma päästa.

      Aga ebaõnn, mis teda saatis, pani mehe pöörduma ja umbtänavasse suunduma, just õigeks ajaks, et peatada tänavanolke vägistamast mingit tobedat turisti.

      Ta oli ühte neist tulistanud, lihtsalt sellepärast, et tahtis. Ta oleks neist ka relva kasutamata lahti saanud, kuid niisuguste haledate õelate pättide nägemine ärritas teda. Nad jooksid laiali, ka see, keda ta oli tulistanud, ning Killiani häiris veelgi enam see, et ta polnud tüüpi tapnud. Ja siis pöördus tema tähelepanu naisele.

      Killian oli suurepäraselt etendanud sõbralikku Ameerika üliõpilast, ta oli ulatanud käe ja neiu üles aidanud. Tüdruk oli sale, keskmist kasvu, närvid pisut pingul. Lihtsalt üks tobuke, kes oli valel ajal vales kohas ringi uidanud.

      Ilus, kui Killian oleks olnud sellises tujus, et seda hinnata. Plikal oli punane juuksepahmakas ja Killianile polnud punapead kunagi eriti meeldinud. Kuuvalguses nägi ta, et tüdrukul on erakordselt sinised silmad – peaaegu türkiissinised – ja suu, mis erutanuks peaaegu kõiki mehi.

      Killiani see ei erutanud. Võib-olla polnudki Sir Galahadi1 mängimine olnud nii rumal mõte. Tüdrukust saaks ideaalne kate: keegi ei otsiks kaht Prantsusmaal ringi reisivat Ameerika tudengit.

      Ta oli muidugi rääkinud õigeid asju ja tüdruk oli hinnanud teda välimuse järgi. Seda ei saanud Killian tütarlapsele süüks panna: enamikul inimestel jäi teda vaadates märkamata hunt, kes luuras tema rahuliku välispinna all.

      Killian ei kavatsenud minna kergema vastupanu teed ja tüdrukuga magada. Parim viis saada naiselt oma tahtmist oli temaga keppida, kuid Mary Isobel Curwenit oleks äärepealt vägistatud. Ta ei taha tükil ajal tunda ühegi mehe puudutusi. Kui tal tuleks naisega seksida hiljem, kui ülesanne täidetud, teeks ta seda, kuid alati oli parem hoida asjad lihtsad. Seks tegi naised omamishimuliseks või vähemalt uudishimulikuks. Killiani töös võis uudishimu muutuda ohtlikuks.

      Platooniline, kaitsev sõber oli hoopis midagi muud ja tüdruk langeski lõksu. See oli käkitegu – just õige annus aseksuaalset sarmi ja kerget lubadust ning tüdruk istuski tema kõrval mõlkis autos, mille kapoti all põksuv mootor suutnuks kummatigi Ferrarile silmad ette anda. Tüdruk ei saaks iial aru, kuidas temaga oli manipuleeritud.

      Tuul oli kõva ja laev rappus, kuid Killiani valitud uuel kattevarjul näis olevat rauast magu ning tüdruk seisis tekil, tuul sasimas metsikuid punaseid juukseid tema kahvatu näo ümber, silmad elavalt säramas. Veel üks punkt tema kasuks: plikat ei suutnud hõlpsasti verest välja lüüa ei torm ega vägistamishimuliste teismeliste jõuk. Senikaua kui ta kuulekas on, ei juhtu temaga midagi.

      Tüdruk polnud just ideaalne partner. Kui Killian oleks saanud kaaslase tellida, oleks ta valinud kellegi igavama, tumedate juustega, vähem keerulise neiu, kes olnuks valmis seksuaalsuhteks, toomata endaga kaasa liialt probleeme. Killianile meeldis seks, kuid ta ei lasknud sel iial segada tööülesannet, ja Mary Curweni laadi tüdruk nõudnuks kindlasti midagi enamat kui energilist treeningut. Ta kiinduks ja ajaks niiviisi asjad palju ohtlikumaks, järelikult ei saanud ta seda tüdrukut puudutada.

      Olnuks lihtsam, kui neiu poleks olnud nii tark. Esimene viga oli arvata, et kokandusõpilane võinuks kujutada endast väiksemat ohtu kui Sorbonne’i tudeng. See, et tüdruk oli olnud nii rumal ja üksinda hulkuma läinud, ei tähendanud, et ta ei suudaks meest läbi näha. Killian pidi olema ettevaatlik.

      Teine viga oli olnud arvata, et tüdrukust on lihtne käsi eemal hoida. Ta polnud kindel, kumb möödalask oli hullem.

      Killian oli siiski selline mees, kes võttis vastu, mis talle pakuti ja käitus vastavalt. Mary Isobel Curwen oli talle kenasti sülle kukkunud ning Killianil oli kavas tüdruk täiega ära kasutada.

      Tema Marseille’ kohtumiseni oli aega kaks nädalat. Kaks nädalat Prantsusmaal hulkumiseks ja kõigile teda otsivatele inimestele süütu näo näitamiseks, sest neid, kes tahtsid temani jõuda enne, kui ta jõuab ülesande täide viia, oli kahtlemata palju. Killian töötas alati üksi – keegi poleks osanud oodata, et tal on kaasas mingi naine.

      Kaks nädalat, et hoida naist – kahjuks üsna terast – oma isiku ja töö asjus teadmatuses, ilma et oleks isegi seksi, mis tolle tähelepanu kõrvale juhiks. Need kaks nädalat tõotasid tulla väga pikad.

      Aga lõppude lõpuks oli asi seda väärt. Ta jõuab kokkusaamisele, viib ülesande lõpule ja kaob ning tüdruk ei saa iial teada, et tema sarmikas ameeriklasest sõber oli äsja mõrvanud kindral Etienne Matanga, väikese Aafrika riigi suurima rahulootuse.

      Mary polnud iial suutnud mõista, miks oli ta sel hommikul nii vara ärganud, riided ja raamatud seljakotti toppinud ning laeva juurde kõndinud. Citroëni polnud raske leida ja Killian oli nagu midagi oodates auto vastu nõjatunud. Näis, et mees ootas teda. Kui neiu lähenes, tõstis mees pilgu ja avas auto tagumise ukse, et tüdruk saaks koti sisse visata.

      „Mul on termosetäis kohvi,“ ütles ta tervituseks. „Must kui kurat, tuline kui põrgu, puhas kui ingel ja magus kui armastus.“

      Tüdruk ainult vaatas teda. „Mulle ei meeldi suhkur.“

      Mees kehitas õlgu. „Noh, kui me koos reisile läheme, tuleb meil kompromisse teha. Ega seal nii palju suhkrut ka ole.“

      „Sa ütlesid, et magus kui armastus.“

      „Mina leian, et armastus on pigem mõrkjas. Aga sina?“

      Tüdruk avas termose, valas pisut kohvi korgi sisse ning võttis väikese lonksu. „Ma pole kindel, kas ma üldse armastust leian,“ vastas ta. Kohv oli hea – tuline ja kange ning ainult õige pisut magus. „Aga miks sa arvad, et me koos reisime?“

      „See on sinu otsustada. Mul on koolini kaks nädalat aega. Mu tüdruk on Berliinis fotosessioonil ja kavatsen Lõuna-Prantsusmaal natuke ringi sõita. Sul on ka veel paar vaba nädalat ja mul pole midagi selle vastu, kui tuled minuga kaasa – ei mingeid tagamõtteid. Võib-olla lõpetan isegi kohvi sisse suhkru panemise, kui sa mind pisut bensiinirahaga toetad.“

      „Kas su tüdruk on fotograaf?“

      Noormees raputas pead. „Ta on modell.“

      See otsustas asja. Mitte ühelgi modellist kallimaga mehel ei tuleks mõttessegi semmida punapäise Mary Curweniga. Mehel oli tuline õigus – ajani, mil ta pidi kolima oma odavasse korterisse, jäi kolm nädalat ning omaette uitamise isu oli peletanud eelmisel ööl umbtänavas juhtunu.

      „Veab sul,“ vastas ta.

      Mees naeris. „Kas temal siis ei vea või?“

      Selles osas oli mehel õigus. Nüüd, mil Mary Isobel nägi teda päevavalges, märkas ta, et mees on nägus. Võib-olla veel enamgi. Tal oli pikkust üle saja kaheksakümne sentimeetri ja tema pikki jalgu katsid kulunud teksad. Mehel oli kitsas ja intelligentne nägu. Ja ta ei olnud vaba.

      „Veab СКАЧАТЬ