Tulekahi. Brandon Sanderson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ söödaks,” ütlesin liinile. Sättisin end Lähtevälja ootama ja seljakotist terveid veepomme otsima. Neid oli veel kaks tükki alles. „Tia, vii meie üksused positsioonile.”

      „Selge,” nõustus ta vastumeelselt.

      Liikusin tänavat mööda edasi. Minu lähedal rippusid laternad vanadelt, kasututelt tänavalampidelt alla ja andsid mulle valgust. Seetõttu tabasin mõned akende tagant piiluvad näod. Akendel polnud klaase, üksnes vanamoodsad puuluugid. Lõikasime need ise välja ja paigaldasime sinna.

      Terassüdame mõrvamisega kuulutasid Kättemaksjad põhimõtteliselt Eepikutele laussõja. Mõned inimesed pagesid Newcagost, kartes selle eest tasu. Enamik jäi siiski paigale ja juurde lisandus paljusid uusi. Nende kuude jooksul pärast Terassüdame langemist olime Newcago elanike arvu peaaegu kahekordistanud.

      Noogutasin pealtvaatajatele. Ma ei peletanud neid tagasi ohutusse kohta. Meie, Kättemaksjad, olime nende kangelased – ent ühel päeval tuli inimestel ise Eepikutele vastu astuda. Tahtsingi, et nad vaataks.

      „Cody, näed sa midagi?” küsisin ma mobiililt.

      „Ei. Ta peaks iga hetk saabuma…” Tema kopteri tume vari möödus pea kohal. Korrakaitse – Terassüdame politsei – oli nüüd meie oma. Mul polnud endiselt selge, mida ma peaksin sellest arvama. Korrakaitse andis endast parima, et mind mitmel korral tappa – sellest ei saanud lihtsalt niisama üle.

      Tegelikult nad olidki Megani tapnud. Ta taastus. Enamjaolt. Tajusin kabuuris relva. See oli kord olnud üks tema omadest.

      „Lähen vägedega positsioonile,” teatas Abraham.

      „David? On Lähteväljast mingit märki?” küsis Tia.

      „Ei,” ütlesin ma ja vaatasin piki mahajäetud tänavat. Inimesteta ja paari üksildase laterna valguses mõjus linn peaaegu samamoodi nagu Terassüdame päevil. Kõleda ja pimedana. Kus see Lähteväli nüüd hulkus?

      Ta suudab teleportida läbi seinte, mõtlesin ma. Mida teeks mina tema asemel? Meil olid tensorid, millega sai kaevata tunnelit enam-vähem läbi ükskõik mille. Mida ma teeks, kui mul need praegu oleks?

      Vastus sellele oli ilmne. Ma läheks alla.

      Ta oli minu all.

      3

      „TA ON alustänavatele liikunud!” ütlesin ma ja tõmbasin välja ühe kahest allesjäänud veepommist. „Ta tuleb lähedal välja, üritab mind üllatada.”

      Juba nende sõnade ajal liikus välk üle tänava ja maapinnast materialiseerus üles kiiskav kogu.

      Viskasin oma Kool-Aidiga veepommi ja jooksin.

      Kuulsin selle lõhkemist ja seejärel Lähtevälja ropendamist. Viivuks ei üritanud ükski energiapurse mind krõbedaks küpsetada, niisiis eeldasin, et sain talle pihta.

      „Ma hävitan su, väikemees!” karjus Lähteväli mulle järele. „Ma rebin su lõhki nagu pabertaskurätiku orkaanis!”

      „Vau,” ütlesin ristmikule jõudes ja ühe vana postkasti taha varjudes.

      „Mida?” küsis Tia.

      „See oli väga hea metafoor.”

      Heitsin pilgu tagasi Lähtevälja poole. Ta sammus mööda tänavat, elektrit pilgeni täis. Selle jooned lendusid temast maapinnale, lähedal asuvatele varrastele ja hoonete seintele, kui ta lähenes. Oli alles vägi. Kas selline olekski võinud olla Edmund – lahke Eepik, kes meie heaks Newcagot elektriga varustas –, kui ta pidevalt oma võimeid ära ei annaks?

      „Ma keeldun uskumast,” hüüdis see naine, „et sina tapsid Terassüdame!”

      Mitoosis ütles sama, mõtlesin mina. Ta oli üks teine Eepik, hiljuti Newcagosse saabunud. Nad ei suutnud leppida sellega, et üks võimsaimatest nende seast – Eepik, keda pelgasid isegi teised nagu Lähteväli – oli tapetud lihtrahva poolt.

      Ta nägi suursugune välja, üleni mustas ja laperdava keebiga, elekter temalt sädemete-sähvatustena kargamas. Kahjuks polnud mul vaja tema suursugusust. Mul oli vaja tema viha. Osa Korrakaitse liikmetest hiilis lähedal asuvast hoonest välja, seljal automaadid ja käes Kool-Aidiga veepommid. Viipasin neid ühe kõrvaltänava suunas. Nad noogutasid ja tõmbusid tagasi ootama.

      Oli aeg üht Eepikut mõnitada.

      „Ega ma ei tapnud ainult Terassüdant!” hõikasin talle. „Olen tapnud kümneid Eepikuid. Tapan ka sinu!”

      Üks energiapurse tabas mulle varju pakkunud postkasti. Sööstsin hoone taha peitu. Teine plahvatus tabas maapinda ainult paar sentimeetrit sellest kohast, kus ma just kükitasin. Kui mu käsi maapinda riivas, tuli sealt löök – see pani mu vappuma. Vandusin, surusin selja vastu seina ja raputasin kätt. Seejärel piilusin ümber nurga. Lähteväli jooksis minu poole.

      Tore! Ja ka hirmus.

      Spurtisin ühe ukseava suunas üle tee. Lähteväli tormas nurga tagant välja just siis, kui hoonesse sisenesin.

      Sinna oli rajatud rada läbi selle, mis pakkus kord ulualust mingile automüügisalongile. Jooksin otse läbi ja Lähteväli järgnes mulle välisseinast kiirelt läbi teleportides.

      Sööstsin ühest ruumist teise vastavalt mustrile, mille eelnevalt paika panime.

      Paremale, põika ruumi.

      Vasakule mööda koridori.

      Jälle paremale.

      Olime kasutanud ukseavade kaevamiseks veel üht Profi võimet – seda, mida ta maskeeris tensorite nime kandvaks tehnoloogiaks. Lähteväli tormles mu kannul ja läbis seinu valgussähvatustega. Ma ei jäänud kordagi tema silme alla piisavalt kauaks, et ta saaks teha korraliku lasu. See oli täiuslik. Ta…

      …ta aeglustas tempot.

      Peatusin ühe ukse kõrval hoone tagaosas. Lähteväli ei tulnud enam järele. Ta seisis minu ukseni juhatava pika koridori alguses, elekter temast terasseinteni sähvimas.

      „Tia, näed sa seda?” sosistasin ma.

      „Jaa. Tundub, et miski hirmutas teda põhjalikult.”

      Tõmbasin sügavalt hinge. See polnud kaugeltki ideaalne, aga… „Abraham,” sosistasin ma, „too üksused sisse. Lausrünnak.”

      „Nõus,” ütles Prof.

      Oodanud ja varitsenud Korrakaitse üksused tormasid automüügiesindusse. Ülejäänud saabusid ülalt treppidelt, kuulsin nende trampivaid samme. Lähteväli kiikas üle õla, kui koridori astus paar sõdurit täisvarustuses oma kiivrite ja futuristliku soomusega. Asjaolu, et nad loopisid erkoranže veepomme, rikkus veidi selle ilmumise stiilsust.

      Lähteväli asetas käe enda kõrval olevale seinale, moondus elektriks, sulandus terasesse ja haihtus siis. Veepommid lõhkesid kasutult koridori põrandal.

      Lähteväli ilmus taas koridori ja vallandas seda mööda energiapursked. Pigistasin silmad kinni, kui lasud tabasid kahte sõdurit, kuid kuulsin ikkagi nende karjeid.

      „See СКАЧАТЬ