Sobivaks tunnistatud pruut. Lee Wilkinson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei tahtnud rohkem end haletseda. Selle asemel ta tõusis, lõi pea püsti ja hakkas lauda korrastama.

      Alles siis, kui kõik tehtud oli, meenus naisele kiri, mida ta veel lugenud ei olnud. Kena tumedapäise võõra tõttu oli ta selle täiesti unustanud.

      Kuhu ta selle kirja küll pani?

      Tina sobras kiiruga paberites, mille ta kaasa kavatses võtta, kuid tulutult.

      Ju see ikka kuskil seal oli. Naine otsustas hiljem põhjalikumalt otsida.

      Ta leidis kapist peaaegu tühja kasti, milles leiduvad asjad asetas ta riiulile. Seejärel võttis ta sahtlitest isiklikud asjad ja pani need kasti.

      Taimed, mis naine ise kabineti elavdamiseks toonud oli, kavatses ta maha jätta.

      Tina pani mantli selga, viskas koti üle õla ja haaras kasti kaenlasse. Ta kustutas kabinetis tule, väljus ning lukustas ukse viimast korda. Kuna toas ei olnud midagi väärtuslikku, jättis naine võtme lukuauku.

      Majas põlesid ainult öötuled, mis tähendas, et ülejäänud töötajad olid juba lahkunud ja tema oli selles hooneosas veel ainuke.

      Peasissekäik oli selleks ajaks juba lukustatud ja kuna Tina oli auto maja taha parkinud, sai laohoone kaudu rutem.

      Kui ta hakkas trepist alla hämaralt valgustatud koridori poole minema, kuulis ta liikumist, kuigi ei näinud kedagi. Naine mõistis, et ta oli eksinud – keegi peale tema oli veel majas.

      Trepist alla jõudes suundus naine paremale ning märkas, et koridori lõpus olev pendeluks liikus.

      Kes iganes peale tema veel siin viibis, oli too ainult natuke maad eespool ja suundus samuti parklasse.

      Kui ta aga teisele poole ust jõudis, tundus pikk laohoone tühi olevat.

      Üsna suures segaduses kortsutas naine kulmu ja hakkas edasi kõndima, sammud tühjuses vastu kajamas. Naine möödus lõpututest tõstealustest, mille peale oli laotud Prantsusmaalt imporditud veinipudelitega konteinerid ja kastid.

      Eelmisel sügisel ja talvel, kui ta oli kauemaks tööle jäänud, ei tekitanud laost läbi jalutamine mingeid kõhklusi. Kuid sel korral tundis Tina end kummalisel kombel ebakindlalt ja ärevalt.

      Öötuled põlesid kõrgel lae all, mistõttu tekkisid lattu tumedad kurjakuulutavad varjulaigud, kuhu mõni pahatahtlik soovi korral end peita saaks…

      Tina üritas kõigest väest seda õudset mõtet eirata, kuigi sisetunne ütles, et ta ei ole seal üksi, et keegi jälgib teda varjust.

      Naisel tõusid ihukarvad püsti ja hirmujudinad jooksid mööda selga alla. Vaistlikult jäi Tina seisma ja vaatas selja taha.

      Mitte kedagi polnud näha.

      Hambaid risti surudes kavatses naine just edasi kõndida, kui ta kuulis vaikuses hiilivate sammude häält.

      Hoone suurusest tuleneva kaja tõttu ei olnud võimalik kindlaks teha, kust see heli tulnud oli.

      Naine oli kui paigale naelutatud, kuid siis turgatas talle pähe, et see võis olla öövalvur George Tomlinson.

      End tobuna tundes hingas naine kergendatult ja hüüdis: „George, kas see oled sina?”

      Kuulda oli ainult tema enda hääle kaja.

      Tina proovis veel korra kõvemini.

      Ikka ei tulnud mingit vastust, ainult pilkavalt kõlav kaja.

      Naisele meenus, et ilmselt teeb öövaht oma õhtust ringkäiku, kontrollimaks, et kõikides kabinettides oleksid ikka tuled kustutatud ja uksed lukustatud.

      Aga kui see ei olnud George, keda ta kuulis, kes siis?

      Võib-olla hiilis keegi väikesest töötajate uksest sisse ning oli palgaosakonna poole teel, kui kuulis naist tulemas ja otsustas peitu pugeda?

      Kaine mõistus kummutas selle teooria üsna kähku. Oli reede õhtu ja iga potentsiaalne varas peaks teadma, et reedeti maksti palka, mistõttu seif oli selleks ajaks juba tühi.

      Hetk hiljem meenus naisele, et firma valdustes elas paar kassi.

      Kuid kassid liikusid vaikselt ning ei kasutanud raskeid uksi, jättes need enda järel kiikuma.

      Selle meenutamine tekitas külmajudinad.

      Tina noomis ennast pahaselt nende mõtete pärast; oli aeg kaine mõistus appi võtta ja mitte lasta kujutlusvõimel omavolitseda.

      Mitte keegi ei kõndinud temast eespool, vaid see pidi hoopis George olema, kes suundus kontoreid kontrollima ja oli just hetk enne teda pendelustest läbi läinud, põhjustades nende liikumise.

      See tundus igati mõistliku selgitusena.

      Kuid mingil seletamatul põhjusel ei uskunud naine seda.

      Ükskõik, kas ta seda uskus või mitte, aga oli aeg tegutsema hakata.

      Kui George oli oma kontrollkäigu ja uste lukustamise juba lõpetanud – põlev lamp naise kabinetis poleks meest häirinud, kuna Tina töötas tihti kauem –, läks ta kindlasti oma kõrvalhoones asuvasse pisikesse tuppa teed jooma.

      See omakorda tähendas, et mees ei pruugi välja ilmuda enne kui järgmise ringkäigu ajal, ja nii kaua ei oleks Tina seal seista suutnud. Ta jalg valutas ja kaenlas olev kast muutus üha raskemaks.

      Ümbrust uurides ei suutnud naine tabada ühtegi elumärki ega liikumist. Kuid tunne, nagu keegi jälgiks teda, püsis endiselt – justnagu tahaks jälitaja veenduda, kuhupoole naine kallaletungi korral hüppaks.

      Naine üritas sellest mõttest vabaneda ning võttes kokku kogu oma tahtejõu, otsustas, et kuna ta niikuinii on juba üle poole laohoonest läbinud, oleks mõttekam edasi minna, mitte tagasi pöörduda.

      Surudes maha soovi joosta, hakkas naine rahuliku tempoga angaari lõpus olevate massiivsete liuguste suunas kõndima.

      Tina jalad olid kanged, justnagu ei allukski naise tahtele; hingamine oli katkendlik ja kõik lihased olid pingul. Olgugi, et ta üritas end tagasi hoida, kiikas naine ikkagi vahetpidamata selja taha.

      Kui naine jõudis väikese töötajate sissepääsu juurde, mis asus peasissekäigust vasakul, ja nägi, et see oli kindlalt lukustatud, ohkas ta kergendatult. Kuna tegemist oli snepperlukuga, sai seda ilma võtmeta ainult seestpoolt avada.

      Seega ei olnud ühelgi vargal võimalik sinna salaja sisse hiilida ja end ära peita. Nii elava kujutlusvõimega peaks ta hoopis jutte kirjutama…

      Pinge andis Tinas järele ja naine astus vihmases õhtupimeduses õue ning sulges enda järel vaikselt ukse. Ümbrus paistis mahajäetuna, kuigi kümmekond autot seisis veel parklas ning dispetšeri maja juures ootasid mõned Carteli kaubaautod laadimist.

      Veinihooaja eelne müügikampaania oli uskumatult edukaks osutunud, seetõttu töötas hotellide ja restoranide lisatellimuste täitmiseks kõrvalhoones õhtune lisavahetus.

      Välja arvatud ala, mida valgustasid kõrvalhoone tuled ja peasissekäigu lambid, oli parklas niivõrd kehv valgustus, et kohati valitses pilkane pimedus.

      Kuna СКАЧАТЬ