Attolia kuninganna. Kuninganna varas. 2. raamat. Megan Whalen Turner

Чтение книги онлайн.

      Kui Attolia kuninganna ronis kitsastest treppidest üles lossi kõrgemasse ossa, püüdis ta rahutuse unustada ja keskendus hoopis sellele, kuhu ajutiselt õukonda ümber paigutada. Ta mõtles, et võiks reisida sisemaale. Oli aeg sealsete parunite probleemid üle vaadata. Ta andis vajalikud käsud pakkima hakkamiseks.

      Kolm päeva hiljem seisis kuninganna Varga kongi lävel. Ta võis kuulda Eugenidest, enne kui teda nägi, ja kuulatas mehe rasket hingamist, kuni ta silmad pimedusega kohanesid.

      Eugenides lebas külili kongi nurgas, haavatud käsi rinnale seotud ja põlv üles tõstetud selle kaitsmiseks. Ta higistas kongi külmas niiskuses ega liigutanud, enne kui Attolia tonksas teda kinganinaga. Ta avas silmad ja vaatas täiesti ilmetult üles kuninganna poole. Lamp, mida keegi naise taga hoidis, säras alla Eugenidese näole, ja kuninganna võis näha armi tema põsel. Ta nahk oli nii kahvatu, et arm paistis selle taustal tumedana.

      Eugenidese silmad olid säravad ja kuninganna kummardus neisse vaatama, oodates vihkamist, mida ta oli sageli näinud oma vangide nägudel, kuid Eugenidese silmis oli vaid palavik ja valu ja emotsioon, mida ta nimetada ei suutnud.

      «Palun,» sosistas Eugenides. Ta hääl oli vaikne, kuid selge. «Ära tee mulle enam haiget.»

      Attolia põrkas tagasi. Kord lapsena oli ta vihaselt oma tuhvlit visanud ja tabanud õliamforat selle pjedestaalil. See amfora oli olnud ta lemmik. See oli purunenud ja selles olnud juukseõli lõhn oli päevade kaupa püsinud. Ta mäletas ikka veel seda lõhna, kuigi ta ei teadnud, mis selles haisvas kongis seda meenutas.

      Ta kummardus jälle Eugenidese kohale, tahtes kindel olla, et ta karistus oli tõhus olnud.

      «Eugenides,» ütles ta, «mida saad sa varastada ainult ühe käega?»

      «Mitte midagi,» vastas mees lootusetult.

      Attolia noogutas. Edaspidi mõtleb Eddis kaks korda järele, enne kui oma lemmiku Attoliasse saadab. See mees on väga noor, mõistis kuninganna. Ta polnud tema eaga arvestanud ja tuletas endale meelde, et see ei lugenud. Kõik, mis luges, oli oht, mida ta endast kujutas. Siiski, nähes teda põrandal kössitamas, oli Attolia pisut üllatunud, et Eddis saadaks ohtu kellegi nii noore. Kuid Eddise kuninganna polnud oma Vargast eriti palju vanem, mõtles Attolia. Kuigi ka ta ise polnud Eddisest eriti palju vanem, oli Attolia palju kogenum kuninganna. Ta pöördus vangivalvuri poole.

      «Käskisin, et arst ta üle vaataks.»

      «Ta tegi seda, Teie Majesteet.»

      «Hammustused ta jalal on mädanema läinud.» Ta näitas paistes punasele nahale, mis paistis läbi katkise riide.

      Valvur muutus äkki ettevaatlikuks. «Ta uuris põletuskohti, nagu te käskisite, Teie Majesteet.»

      «Ainult põletuskohti?»

      «Arvan küll, Teie Majesteet. Need olid teie käsud, Teie Majesteet.»

      Attolia ohkas ärritunult. Tuttav, mugav tunne. «Kui ma ei tahtnud, et ta ühe haava tagajärjel sureks, miks ma tahaksin, et ta sureks teise tagajärjel?»

      «Mul on kahju, Teie Majesteet.»

      «Varsti on sul veel rohkem kahju.» Ta pöördus valveülema poole, kes oli temaga kaasa tulnud. «Viige Varas tagasi Eddisesse, enne kui ta sureb.» Ta lahkus kongist ja suundus paljudest lossitreppidest üles oma eratubadesse. Ta jõudis oma magamistuppa, kus saatis oma teenijad ära ja istus toolil pikka aega, vaadates välja merele, kui taevast kustus viimane päikesevalgus. Ta tõrjus mõtteid Vargast, kes lebas oma kongi põrandal, kuid hakkas selle asemel mõtlema oma katkisele lemmikamforale ja väljavoolanud õlile.

      IV PEATÜKK

      Eddise kuninganna seisis lossiõues, et kohtuda Vargaga, kui nad teda mäest üles toovad. Koos temaga seisid need õukonna liikmed, keda tal ei õnnestunud mujale saata.

      Talle meenus, et kord oli Eugenides küsinud, miks nii paljud sündmused Eddise kuninganna lähedal paistavad tsirkusena, ja miks on Eugenidesele alati ette nähtud tantsiva karu osa. Kui kuninganna nägi kandetooli, milles nad Eugenidest kandsid, paistis see väga puuri moodi, kuigi see oli suletud kardinate ja mitte trellidega.

      Eddise sõdurid kandsid seda. Nad olid võtnud selle attollastelt mäe jalami juures ja ettevaatlikult toonud seda mööda looklevat teed, mis järgis Aracthuse jõe vana sängi. Attollased kõndisid selle kõrval, ja Eddise saadik ning ta seltskond nende järel. Kohates õue jõudnult kuninganna pilku, raputas saadik pead, hoiatades teda halvimaks. Ta oli juba kuningannale Attolia sündmustest teate saatnud.

      Kui ta käskjalg oli saadiku uudised üle andnud, oli Eddis käskinud kõigil lahkuda ja jäänud üksi troonile istuma. Kui laeakendest langev päevavalgus oli kadunud, oli teener tulnud küünlaga lampe süütama, kuid Eddis oli ta minema saatnud. Sel õhtul ei toimunud ametlikku õhtusööki. Õukond einestas oma tubades, ja viimaks oli kõige vanem teenija tulnud kuningannat voodisse meelitama.