Jhereg. Vlad Taltose lood. Steven Brust

Чтение книги онлайн.

      Proloog

      Kui mulle lubatakse kõrvalepõiget küsitavasse metafoori, siis on mingil määral sarnased jahe tuuleõhk ja noatera, kui nad kukalt puudutavad. Võin meenutada mõlemat, kui püüan. Jahe tuuleiil on muidugi meeldivam mälestus. Näiteks… Olin üksteist aastat vana ja puhastasin oma isa restoranis laudu. Oli vaikne õhtu, ainult paar lauda olid täis. Üks rühm oli just lahkunud ja ma kõndisin laua juurde, kus nad olid istunud. Nurgalauas oli paarike. Üks mees ja üks naine. Mõlemad muidugi dragaeralased. Mingil põhjusel tulid inimesed harva meie restorani; ehk sellepärast, et ka meie olime inimesed ja nad ei tahtnud häbimärki või midagi niisugust. Mu isa vältis alati teiste idalastega äri tegemist. Kaugemas seinas oleva laua ääres olid kolm külalist. Kõik nad olid mehed ja dragaeralased. Märkasin, et laual, mida puhastasin, polnud jootraha, ja kuulsin selja taga õhkuahmimist. Pöördusin, kui kolmiku ühe liikme pea kukkus tema taldrikusse, kus oli lyornijalg punase pipraga. Mu isa oli lasknud mul selle jaoks kastme teha ja hullumeelsel kombel oli mu esimene mõte, et kas ma tegin seda valesti. Ülejäänud kaks tõusid sujuvalt püsti, väliselt mitte põrmugi oma sõbra pärast muretsemata. Nad hakkasid ukse poole liikuma ja ma mõistsin, et nad kavatsevad lahkuda maksmata. Otsisin pilguga isa, kuid ta oli tagaruumis. Vaatasin veel korra laua poole, mõeldes, et kas peaksin aitama meest, kes oli lämbumas, või takistama neid kaht, kes püüdsid külma arvet teha. Siis nägin verd. Pistoda käepide tungis välja mehe kaelast, kes oli näoli taldrikus. Mulle hakkas aeglaselt koitma, mis oli juhtunud, ja ma otsustasin, et ei, ma ei hakka kahelt lahkuvalt härrasmehelt raha küsima. Nad ei jooksnud, isegi ei kiirustanud. Nad kõndisid kergelt ja vaikselt minust mööda ukse poole. Ma ei liigutanud. Ma ei usu, et isegi hingasin. Mäletan, et muutusin äkki väga teadlikuks omaenda südame tuksumisest.

      Sammud peatusid otse minu taga. Jäin tardunuks, kuid hüüdsin mõttes Verrat, Deemonjumalannat.

      Sel hetkel puudutas mu kukalt midagi külma ja kõva. Olin liiga kange, et võpatada. Oleksin silmad sulgenud, kui oleksin saanud. Selle asemel vahtisin otse enda ette. Panin tähele, et Dragaera tüdruk vaatas mind ja hakkas püsti tõusma. Märkasin, et ta kaaslane sirutas tema peatamiseks käe, mille ta kõrvale lükkas.

      Siis kuulsin ta pehmet, peaaegu siidjat häält. „Sa ei näinud mitte midagi,” ütles see. „Mõistad?” Kui mul oleks siis olnud sama palju kogemusi kui praegu, oleksin teadnud, et ma pole tõelises ohus – kui nad oleksid kavatsenud mind tappa, oleksid nad seda juba teinud. Kuid mul polnud, ja ma värisesin. Tundsin, et peaksin noogutama, kuid ei suutnud. Dragaera tüdruk oli peaaegu meie juurde jõudnud ja ma arvan, et mees minu taga märkas teda, sest pistoda oli äkki kadunud ja ma kuulsin taanduvaid samme.

      Värisesin kontrollimatult. Pikk Dragaera tüdruk pani käe õrnalt mu õlale. Nägin ta näol kaastunnet. Ükski dragaeralane polnud mind kunagi varem niimoodi vaadanud, ja see oli omal viisil sama hirmutav kui kogemus, mille olin just läbi teinud. Tahtsin tormata teda kallistama, kuid ma ei julgenud. Sain teadlikuks, et ta rääkis vaikselt, õrnalt. „Kõik on hästi, nad on läinud. Midagi ei juhtu enam. Rahune, kõik on korras…”

      Mu isa tormas kõrvalruumist sisse.

      „Vlad!” hüüdis ta. „Mis siin lahti on? Miks…”

      Ta peatus. Nägi surnukeha. Kuulsin, kuidas ta oksendas, ja häbenesin teda. Haare mu õlal tugevnes. Tundsin, et lakkan värisemast, ja vaatasin mu ees olevat tüdrukut. Tüdrukut? Ma tõesti ei suutnud ta vanust ära arvata, kuid olles dragaeralane, võis ta olla ükskõik kui vana sajast kuni tuhande aastani. Ta riided olid mustad ja hallid, mis minu teada tähendas, et ta oli Jheregi Kojast. Tema kaaslane, kes nüüd meile lähenes, oli samuti Jhereg.

      Kolm, kes olid olnud teise laua ääres, olid samast Kojast. Selles polnud midagi erilist; enamasti käisid meie restoranis Jheregid või mõned juhuslikud Tecklad (iga Dragaera Koda kannab ühe meie kohaliku looma nime).

      Naise kaaslane peatus tema selja taga.

      „Su nimi on Vlad?” küsis naine minult. Noogutasin. „Mina olen Kiera,” ütles ta. Ma noogutasin uuesti. Ta naeratas veel kord ja pöördus oma kaaslase poole. Nad maksid arve ja lahkusid. Läksin tagasi, et aidata koristada mõrvatud mehe – ja mu isa järelt. „Kiera,” mõtlesin endamisi, „ma ei unusta sind.” Kui Fööniksi valvurid mõni aeg hiljem saabusid, olin tagaruumis ja kuulsin, kuidas mu isa neile ütles, et ei, ei, keegi ei näinud, mis juhtus, me kõik olime tagaruumis. Kuid ma ei unusta kunagi, mis tunne on siis, kui sulle noatera kuklale pannakse.

      Ja ühest teisest juhtumist… Olin kuusteist ja kõndisin üksi läbi džungli Adrilankhast läänes. Linn oli pisut rohkem kui sada miili eemal, ja oli öö. Nautisin üksindust ja isegi kerget hirmutunnet kõhus, kui kaalusin võimalust, et võiksin kohtuda metsiku dzuri, lyorni või isegi, Verra kaitsku mind, draakoniga. Maapind mu saabaste all krudises ja plärtsus vaheldumisi. Ma ei püüdnud vaikselt liikuda; ma lootsin, et hääl, mida ma teen, hirmutab eemale iga metslooma, kes võiks muidu mind ehmatama tulla. Praegu ei suuda ma selle loogikat tabada. Vaatasin üles, kuid Dragaera Impeeriumi katvates lauspilvedes polnud ainsatki pragu. Mu vanaisa oli jutustanud mulle, et tema kodumaa kohal Idas polnud sellist oranžikaspunast taevast. Ta rääkis, et öösel võis tähti näha, ja ma vaatasin siis neid läbi tema silmade. Ta suutis mulle oma mõistust avada ja tegi seda sageli. See oli osa tema nõiduse õpetamise meetodist; sama asi tõi mind kuueteistkümnesena džunglisse. Taevas valgustas džunglit minu jaoks piisavalt, et teed leida. Lehestik kratsis mu nägu ja käsivarsi, kuid ma ei teinud sellest väljagi. Aeglaselt hakkas mu kõhus vähenema pööritus, mis oli tekkinud mu siia toonud teleporteerumisest. Selles oli ka päris paras annus irooniat, mõistsin ma – kasutada Dragaera võlukunsti, et tulla siia ja astuda järgmine samm nõiduse õppimisel. Kohendasin pakki oma seljas ja astusin lagendikule. See näeb välja, nagu sobiks, otsustasin. Üsna lopergune umbes neljakümne jala suurune ring oli kaetud paksu rohuga. Tegin ringi ümber lagendiku aeglaselt ja hoolikalt, pingutades silmi pisiasjade jaoks. Viimane asi, mida vajasin, oli chreotha pessa komistada.

      Kuid mu lagendik oli tühi. Läksin selle keskele ja panin oma koti maha. Tõmbasin paunast väikese musta söepanni, kotitäie sütt, ühe musta küünla, viirukipulga, surnud teckla ja mõned kuivanud lehed. Need olid gorynthi taimelt, mida Ida kaugema osa teatud uskumustes pühaks peetakse.

      Pudistasin hoolikalt lehed jämedaks pulbriks, siis tegin ringi mööda lagendiku serva ja puistasin seda enda ette.

      Naasin keskossa. Istusin seal mõnda aega ja läbisin kõigi lihaste lõdvestamise rituaali, kuni olin peaaegu transis. Kui mu keha oli lõõgastunud, polnud mu vaimul muud valikut kui järgneda. Seejärel panin söed söepannile, aeglaselt, ükshaaval. СКАЧАТЬ