Ütlemata sõnad. Heli Künnapas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ühe seinaäärse nari ülemisel voodil istub kitarriga Joel, kes Martinile tehtud etenduse ajal mitmehäälsele laulule mingeid suvalisi akorde kaasa mängis, kuid nüüd endassevajunud pilgul isekeskis kitarrikeeli sõrmitseb, nagu oleks kõik teised unustanud. Tema kõrval istub Neemo, kes lehitseb mingit paberihunnikut ja aegajalt ühe või teise sealt Joelile nina alla pistab. Tundub, et need on laulusõnad. Enamasti raputab Joel iga sõbra pakutud lehe peale pead.

      Järsku ühe Neemo pakutud lehe peale Joeli pilk justkui selgineb ja ta hakkab üha valjenevalt kitarril akorde mängima ja mõne hetke pärast kostab üle toa:

      „Ütle miks tuled sa mind piinama,

      haavad kinni ei kasva ju nii.

      Kuigi aastad on läinud, sind armastan veel,

      kuid ei ulatu sinuni…”

      Simon võtab äkitselt ühe käega minu ning teisega Katrini käest kinni ja tõmbab meid Joeli vastas oleva nari alumisele voodile istuma – üks ühel ning teine teisel pool teda.

      „Terminaator,” hüüab ta üle muusika mulle paljutähendavalt otsa vaadates ning hakkab Joelile kõvasti kaasa laulma. Mõne aja pärast huilgavad ka kõik teised toasviibijad kaasa. Varsti on sellest saanud järjekordne rahvalaulupidu.

      Joeli pilk eksleb mängides mööda toasviibijaid ning ta tundub teistest kuidagi kaugel olevat. Silmitsen ennastunustavalt möirgavat massi, kuid ei näe kusagil Adelinat. Bussis olin nii ametis endale koha leidmisega ning päeval toimusid mitmed rühmategevused, seega jõudsin alles nüüd märgata, et Adelinat siin polegi. Nojah, tegelikult polnud ju teda juba kiirelt nurga taha jooksvas suitsetavas grupis. Kas nad tõesti läksid nii riidu, et Adelina ei tulnud ja nüüd on Joel seetõttu kurb?

      Kuna enamik möirgavast laulukoorist salmi kõiki sõnu ei tea, siis korratakse refrääni uuesti ja uuesti, kuni Joel lõpuks mängimise lõpetab. Mõni on nii hoos, et neid ei puuduta ka muusika puudumine ja südantlõhestav „Ütle miks…” kõlab veel mitmel häälel mõnda aega edasi, kuni vaibub ühtlaseks suminaks.

      Isegi poisist mitme meetri kaugusel istudes on aru saada, et Joel pole kaine, nagu ka ülejäänud kamp. Samas ei tundu poisi silmad üksnes alkoholiudused, vaid pigem kuidagi nukrad. Poisi nägu on kuidagi pinges, kuid kurikuulsad põselohud paistavad ikka välja. Joel on ülejäänud inimestest kuidagi eraldi, omas maailmas. Mängib küll neile, kuid samal ajal hoopis kellelegi teisele.

      Neemo lõpetab sõbra assisteerimise, hüppab nari ülemiselt voodilt alla, trügib rahva seast läbi ja liitub akna all suitsetava pundiga. Joel jääb koos paberihunnikuga üksi narisse istuma ja lehti lappama. Sumisevaid sõpru eirates alustabki Joel mõne hetke päras uue looga:

      „Kõik, mida mulle ütlesid tol õhtul,

      kui muusika mu hinges kõlas see…

      Nüüd, mil muusikat ma kuulma juhtun,

      Meenud sina minule…”

      Sumin jääb vaiksemaks ja mõned toasolijad püüavad kaasa laulma hakata. Edutult! Minu süda hakkab sees särisema ja tahaks valju häälega kaasa laulda… kui ma oleks ruumis üksi. Varsti saab Joeli sõpradele selgeks, et seda lugu nad ei oska ja mesilastaruna sumisemine võtab tuure üles. Minu silmad ja kõrvad keskenduvad Joelile ja tema kitarrile ning ei pane teisi enam tähele. Minu jaoks on Raimond Valgre alati kuidagi oluline olnud. Kui ema mõnel suguvõsa üritusel akordionit mängib, siis esitab ta alati ka Valgre lugusid. Äkki meenutavadki need lood mulle hoopis ema soojust ja turvalisust? Meenutus lapsepõlvest?

      „Üht muinaslugu muusikas ma kuulen

      ja sina seisad unelmais mu ees.

      Ning laulmas iga tund ma leian end,

      Sest muusika ja sa, ma mõlemaisse armund…”

      „Heh, imelik lugu,” mühatab Simon mu kõrval, tõuseb ja trügib toas seisvate noorte vahelt akna alla Neemo ja teiste sõprade juurde. Teisel pool Simonit istunud Katrin liigub mulle veidi lähemale, leekivpunase tuka alt paistvad silmad unistavalt Joelil.

      Raimond Valgre laulud on minu jaoks alati olnud kuidagi nukrad, teisest maailmast. Nii nagu minu ees istuv Joelgi praegu on. Poisi silmad on unelevalt vidukil, kuid kehas on taas mingi seletamatu pinge. Näha on, et Joeli jaoks on lugu oluline ja tuleb südamest.

      „Teeb muusika mind vahel kurvameelseks

      ja süda on nii tulvil igatsust,

      et laulmas iga tund ma leian end,

      sest muusika ja sa, ma teisse armund.”

      Olen seda lugu ema esituses ja plaadi pealt nii palju kordi kuulnud, et pea sõnadele üldse mõtlema. Suletud silmadega naudin hetke ja ümisen endale teadmata kaasa. Äkitselt tulen Katrini küünarnuki müksu pärast tagasi reaalsusse ja taban endalt Joeli pilgu.

      „Ta on sind juba tükk aega passinud,” sosistab sõbranna mulle kõrva. Poiss on tähele pannud, et tean laulusõnu. Pööran kohmetunult pilgu ära ja jään vait. Joel laulab laulu lõpuni, võtab Neemo ulatatud purgist paar lonksu õlut, vaatab hetke mõtlikult lakke ja hakkab uut lugu mängima.

      „Ma loodan, et saan sellest üle,

      Et sa mind ei armasta.

      Ma loodan, et saan sellest üle

      Ja siis jälle kord naeratan.”

      Loomulikult tean ka Valgre seda ilusat, aga kurba lugu. Jällegi ei laula keegi kaasa, justkui nad ei kuulekski enam Joeli, kelle pilli järgi nad enne ennastunustavalt möirgasid.

      „Äkki nad lihtsalt naudivad Joeli laulu,” mõtlen. Joeli poole vaadates näen aga jälle tema uurivat pilku, millest saan aru, et tegelikult ei oskagi keegi seda laulu. Poiss noogutab mulle julgustavalt. Raputan pead. See ei tule kõne allagi – täiesti võõraste seas üksi laulma hakata? Või noh – mitte päris võõraste, vaid selliste võõraste, kellega pean tulevikus veel kooli peal kohtuma ning neile otsa vaatama! Mitte mingil juhul! Joel laulab üksi edasi, kuid jälgib mind pidevalt. Tunnen, kuidas vastikud judinad üle mu selja jooksevad. Justkui oleksin laval ja kõik jälgivad mind. Nägin, kui andunult esimeste laulude ajal kõik toasviibijad Joeli jälgisid, seega on kindel, et ei võta kaua aega, kuni kõik teised ka mind passima hakkavad. Ja siis ma peaks seletama, mis mul viga on. Ütlen, et mu viga on see, et ema töötab muusikakoolis akordioniõpetajana ja talle meeldib tohutult suguvõsa üritustel Valgre ja teiste surnud inimeste laule mängida? Seda ma üle ei elaks.

      „Kuule, mul on palav… ja üldse võiks nüüd veel ringi vaadata,” ütlen närviliselt üle muusika Katrini poole kummardudes. Sõbranna vaatab mind imestunult.

      „Ole nüüd, mul hakkas just põnev,” teatab ta kindlalt, samal ajal Joeli poole naeratades. Ilmselgelt pole ta aru saanud, miks poiss meie poole passib ja on sellest omad… valed järeldused teinud. „Me vaatasime tükk aega ringi ja sa tead ise ka, et mujal ei toimu midagi niisugust. Ma poleks elu sees uskunud, et nendega koos kunagi pidutseda saan,” sosistab Katrin mulle kõrva ja vaatab andunult toas ringi. „Joel laulab ju nii uskumatult hästi.”

      Tunnen, kuidas poisi pilk mind lämmatab.

      „Ok, ole siis siin. Mul on värsket õhku vaja,” tõusis püsti ja lähen ilma kellelegi otsa vaatamata toast välja. Ukse sulgumise heli mu selja taga pole kunagi varem nii vabastav tundunud. Nüüd tuleb siit toast veel lihtsalt kiiremini ja kaugemale minna.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен СКАЧАТЬ