Ütlemata sõnad. Heli Künnapas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kes peab sõpradega tempo hoidmiseks ilmselgelt veidi rohkem vaeva nägema. Neemo käe kõrval on üks blondiin tüdruk ning tema järel kõnnib veel mitu vanemate klasside tüdrukut ja poissi, keda ma kõiki ei tunnegi. Viimased kaks blondiini on oma kõrgetel kontsadel muru peal kihutamisega veidi hädas, aga nad ise ei tee sellest välja ja tõttavad vapralt eesmärgi suunas. Simon ja Neemo käisid sõidu ajal korduvalt kordamööda bussi eesosas ja küsisid varem peatust, kuid Martin seisis kindlalt bussijuhi kõrval ja ütles, et muidu ei jõua me õigeks ajaks kohale. Poisid kinnitasid, et muidu nad surevad, kuid Martin jäi endale kindlaks, et kõik peavad oma vähki veidi hiljem toitma.

      Seisame Katrini, Alice’i ja Dagmariga neljakesi bussi kõrval ja ootame, kuni kõik välja jõuavad.

      „Häh, normaalne, ei suuda nüüd mõnda aega ka ilma suitsuta olla,” nähvab Alice lahkuvat kampa pilguga saates ning lükkab kõrvale oma lühikesi tumedaid juukseid, mida kerge tuul ulakalt sasib.

      „No sul on ju Joeli käimised kõik arvel,” nügib haldjalik blondide õlgadeni lokkis juustega Dagmar Alice’it norivalt küünarnukiga. Dagmar on modellilikult pikk ja sale tüdruk. Nii nagu Katringi. Alice on aga minustki lühem, nii et endast poole pea jagu pikema sõbrannaga vaieldes ja tumedate silmadega lendlevate poisipeaks lõigatud juuste vahelt välja piiludes jätab ta pisikese kurja härjapõlvlase mulje.

      „Ja-jah, ära hakka jälle pihta,” müksab Alice teda mänglevalt vastu, silmad sõjakalt läikimas. „Küll ma ka ühel päeval saan, mida tahan!”

      „Ei ole võimalik,” ahastan demonstratiivselt. „Sina ka?” Dagmar ja Alice pööravad küsivad pilgud minu poole. Katrini pilgus paistab paanika. Saan aru, et oleksin sõbranna saladuse peaaegu reetnud. „Ee… Viimasel ajal ma muud ei kuulegi, kuidas kõik temast unistavad,” keerutan enda arust päris osavalt välja. Tüdrukud jäävad selle selgitusega vist rahule, sest Dagmar jätkab püüdega sõbranna uuesti maa peale tuua:

      „Ära unista, tüdruk! Joel on nii kõrgelennuline saak, et sul ei tasu temast isegi mitte unistada,” teatab ta samal ajal armsalt naeratades.

      „Suurelt tuleb unistada, suurelt!” targutab Alice salakavalalt meile kõigile kordamööda otsa vaadates ja pisikese härjapõlvlase pilt kangastub taas mu silme ette. Aga noh, sellise heasüdamliku. Kurjuses Alice’it kindlasti süüdistada ei saa. Oleme nüüd kuu aega koos näiteringis käinud ja tema teab igal juhul, kuidas oma energilisuse ja naljadega seltskonda ülal hoida. Katrinit salaja punastamas nähes lisan mõttes, et Alice’il tuleb Joelist unistades järjekorda võtta, sest huvilisi on rohkemgi.

      Mõne hetke pärast kostub kõva naeru ja hõikeid ning Joel ja tema sõbrad jõuavad rahulikult üle parkimisplatsi lonkides teiste juurde tagasi. Simon ja Neemo hoiavad nendega kaasas olnud blondidel tüdrukutel käest kinni. Olen neid koolis küll koos minu naabritüdruku Triinuga näinud, aga tüdrukute nimedest pole õrna aimugi. Triin ise käib kaheteistkümnendas, nii eeldan, et tüdrukud, kellega ta koos kooli peal ringi käib, on tema klassiõed. Kuuesaja õpilasega koolis pole see aga eriline ime, kui tuleb välja, et täiesti võõraks peetu on mitu aastat sinu kõrval klassis käinud.

      Joelil on käed hooletult taskus. Tema käe otsas pole kedagi. Kuna ma olen viimastel päevadel temast nii palju kuulnud, jään hetkeks poissi vaatama. Joeli heledad veidi lokkis juuksed on külgedelt lühemaks ning pealt veidi pikemaks lõigatud. Kurikuulsad põselohud on näha isegi siis, kui ta ei naerata, vaid mõtlikult ringi vaatab, nagu praegu. Poisi pilk eksleb sihitult mööda teisi bussi kõrval seisjaid, kuni äkitselt puurib mulle otsa. Ma ei jõua pilku piisavalt kiiresti ära keerata, nii jõuan hetkeks ta suul näha naeratust. „Huh, vastik pinnapealne kerglane eputis,” võdistan õlgu.

      Martin päästab mu ebameeldivast olukorrast, kui käsutab kõik peamajja. Meie buss lahkub ja parkla teisest otsast sõidab sisse järgmine. Liigume sagiva massina Martinile järgi. Kiirustan Katrinit võimalikult etteotsa, Martinile lähemale, et ükskõikselt rühma lõpus lonkivast Joelist ja tema sõpradest võimalikult kaugel olla. Ta isegi ei tunne mind! Miks ta peaks mulle niiviisi naeratama?

      Ülejäänud päeva ma selle peale õnneks mõtlema ei pea. Üle Eesti on kohale saabunud noori väga erinevatest kohtadest. Sissejuhatuseks jagatakse meid mitmesse gruppi. Meie koolist on minuga ühes rühmas vaid üks paralleelklassi poiss, keda ma samuti vaid nägupidi tean. Ülejäänud on kõik võõrad.

      Ühest töörühmast teise joostes möödub päev märkamatult. Õhtune rühmatööde esitlemine läheb hästi. Saal on pime ja lava hästi valgustatud. Täpselt nii, kuidas mulle meeldib. Nii ei saa ma arugi, et esinen kellelegi ja võin keskenduda vaid lavalolijatele, kellega koos näitleme.

      Enne südaööd jalutame Katriniga rammestunult mööda peamaja ringi. See on mõnus väsimus peale aktiivset suhtlemist täis päeva.

      „Oi, kes sealt tulevad,” taarub meile mööda koridori vastu Simon. Ei pea sugugi detektiiv olema, et aru saada, et poiss pole ammu juba enam kaine. Meieni jõudes sirutab ta käed välja ja paneb need meile mõlemale õlgadele, jäädes nii meie najale seisma. Simon on minust peajagu pikem, nii toetub enamik tema raskusest Katrinile, sest minuni jõudmiseks oleks ta pidanud veidi rohkem kummarduma. „Tüdrukud, te olete ikka nii vahvad. Mul on nii hea meel, et ma teie sõber olen,” teatab poiss purjus inimese püüdlikkusega iga sõna venitades.

      Lahvatame mõlemad naerma.

      „Järelikult sa mäletad, et me käime ühes koolis,” norin poissi ja vaatan provotseerivalt tema poole. Tunnen äkitselt, et minu hirm võõraste ees on taandunud. Kas asi on selles, et poiss on nii purjus ja seega tean, et ta pole tema ise? Et tegelikult teda polegi nagu minu juures?

      Simon pöörab oma uduse pilgu minu poole ja teeskleb püüdlikult solvumist. Kahjuks ei suuda ta korraga näoilmete ning püstiseismisega tegeleda, nii et sellest tuleb välja vaid naljakas grimass. Uskumatu, kui helesinised silmad tal on, märkan ehmatusega. Ma pole mitte kunagi varem teda nii lähedalt näinud. Tumedapealistel inimestel pole tavaliselt nii-nii heledad sinised silmad.

      „Loomulikult ma mäletan. Teie oletegi meie kooli pärlid,” seletab ta suurejooneliselt kätega liigutusi tehes ning ei pane vist tähelegi, et ma ikka veel lummatult ta silmi vahin.

      „Nii et sa tead, mis meie nimed on?” norin edasi.

      „Ee… ma usun küll,” venitab Simon ning laseb oma pea taas Katrini õlale langeda.

      „Seda ma arvasingi,” ütleb Katrin paljutähendavalt noogutades ning lahvatame taaskord selle peale naerma. Poiss avab just suu, et midagi enda väljakeerutamiseks seletada, kui ta keha tõmbub kummaliselt pingesse. Vaatan Simoni poole ning ta pilk on tardunud kusagile meie selja taha.

      „Oi, raisk,” ütleb Simon äkitselt. Vaatan selja taha ning saan poisi reaktsioonist aru – koridori lõpust liigub muretul sammul meie poole huvijuht Martin. Ta võib ju õpilastega hästi läbi saada, kuid siin oleme kõik siiski tema vastutusel. Simon keerab ennast meie vahel ümber, nii et vaatab nüüd meiega samas suunas ja tõmbab meid kiirelt endaga kaasa. Möödume paarist uksest, kuni ta meid koridorist paremale poole ühte tuppa lükkab. Inimese kohta, kes hetk varem ei suutnud püstigi seista, on ta liigutused ootamatult sujuvad ja hästi koordineeritud.

      „Martin!” hüüab Simon uksest sisse saades üle möirgava laulu ning kõik hakkavad nagu mesilasest nõelatuna kiirelt rahmeldama – pudelid peidetakse voodite alla ning kappidesse, suitsud kustutatakse ära ning topitakse tühjaks saanud õllepurkidesse, mis seejärel omakorda voodite alla lükatakse. Seisan koos Simoni ja Katriniga ebalevalt ukse juures ning vaatan seda rabelemist.

      Sel hetkel, kui huvijuht nina ukse vahelt sisse pistab, kostab taas üldrahvalik СКАЧАТЬ