Üks. Sarah Crossan

Чтение книги онлайн.

      Poolunes

      Tippi

      rüüpab kruusist kohvi ja

      põrnitseb oma munaputru,

      nagu suudaks lugeda oma tulevikku

      selle kollastest ja valgetest

      keeristest. Tavaliselt

      ei kiirusta

      ma teda tagant,

      kuid me ei tohi hilineda,

      igatahes mitte esimesel koolipäeval,

      nii et ma köhatan tasakesi

      khm-khm lootes, et ehk see äratab ta unelemisest

      üles ja ta hakkab oma munaputru sööma.

      See mõjub nagu

      tulikuumale pannile

      külma vett valada.

      Tippi lükkab oma taldriku eemale.

      „Sa tead ise ka, et mulle tuleks anda

      üks kuradima kuldmedal

      kõigi nende kordade eest, mil mina olen sinu järel

      oodanud

      kõik need aastad.”

      Siis ma sosistan:

      „Anna andeks, Tippi,”

      sest ma ei suuda valetada ja teeselda,

      et köhatasin

      millegi muu pärast.

      Temaga ma nii ei tee.

      Tõde on selline:

      just nõnda juhtub,

      kui olete teineteise küljes kinni nagu meie,

      sest keha keeldus kangekaelselt

      viljastumisel kaheks lõhenemast.

      Hornbeacon nõuab kõigilt õpilastelt

      koolivormi,

      säravalt valget pluusi, rohelisetriibulist lipsu,

      ruudulist eest volditud

      seelikut,

      mitte nagu Lohe kool,

      kus kõik võivad riides käia, kuidas tahavad.

      Mõte on selles,

      et kõik näeksid välja ühesugused.

      Ma tean seda.

      Aga pole üldse oluline, mis riideid meie kanname.

      Me paistame alati

      välja, nii et püüda teistega sarnaneda on tobe.

      „Veel pole hilja loobuda,” ütleb Tippi.

      „Aga me ju leppisime kokku, et läheme,” vastan

      ja Tippi naksutab keelt.

      „Mind sunniti sellega nõustuma.

      Arvad, et ma seda tahan?” küsib ta.

      Tippi sikutab kaela nöörivat lipsu

      ja tirib

      selle sõlme

      kurgu alla.

      Ma võtan seeliku ja astun sellesse.

      Tippi ei tõrgu vastu

      ja tõmbab seeliku üles.

      „Ma tunnen end nii inetuna,” lausub Tippi.

      Ta tõmbab sõrmedega läbi mu juuste ning

      jaotab need kolmeks jämedaks salguks,

      hakkab neid patsiks punuma ja taas lahti harutama.

      „Sa pole üldsegi inetu.

      Sa oled ju täpselt minu nägu,” vastan muiates

      ja pigistan ta kätt,

      kohe kõvasti.

      Olen piisavalt istunud haiglate ooteruumides, et näha

      õudusi: laps, kelle pool nägu on üles sulanud,

      naine, kelle nina on näost rebitud ja kõrvad

      ripuvad

      nagu peekoniviilud.

      Seda peavad inimesed inetuks.

      Mina mitte.

      Olen õppinud sellisest julmusest hoiduma.

      Kuid tean, mida Tippi silmas peab.

      Inimeste meelest oleme grotesksed,

      eriti kaugelt vaadates,

      kui nad näevad meid ühe tervikuna,

      kui meie keha jaguneb kaheks

      ja saab

      äkki

      vöökohast üheks.

      Aga kui meid pildistada nõnda, et nähtavale jäävad vaid

      pead ja õlad,

      ja seda inimestele näidata,

      siis märkavad nad vaid seda, et me oleme kaksikud,

      minul on juuksed õlgadeni,

      Tippil veidi lühemad,

      meil mõlemal on väikesed nöbininad

      ja täiuslikult kaardus kulmud.

      On ju õige öelda, et oleme erinevad.

      Aga inetud?

      No kuulge.

      Võtke mõistus pähe!

      Kui ma nüüd täiesti ausalt räägin,

      siis kool on tõenäoliselt kõige hullem koht, kuhu te elus satute.

      Tõsiselt.

      Põhikool on halb koht,

      kuid räägitakse, et keskkool on põrgu.

      Lapsed on õelad ja õpetajad kibestunud.

      Tõesti.

      Kuulake,

      mida iganes ka teete, ärge hakake semmima esimeste

      lastega,

      kes tahavad

      teiega hängida,

      sest tõenäoliselt ei salli neid keegi.

      See on teie sotsiaalne surm.

      Ja kohvikus istuge nii kaugele kui saate

      sportlastest.

      Ma mõtlen seda tõsiselt.

      Ja ma tean, et see kõlab imelikult, aga kui te tahate

      vetsu minna,

      siis kannatage koduni.

      Tualettruumid on suitsetamiseks ja meikimiseks.

      Ongi kõik.

      Okei?

      Ma olen kindel, et te

      saate kenasti hakkama.

      „On aeg minna,” lausub ema.

      Ta kõlgutab autovõtmeid näpu vahel

      ja СКАЧАТЬ