Surnu vees. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

      Jess tõusis, võttis mobiili ja helistas jälle Carterile, et rääkida talle leiust. „Kas peas või näol on nähtavaid vigastusi?” küsis Carter.

      „Mina küll ei näe, ainult mõned kriimustused, mille on ilmselt põhjustanud põõsad, kuhu kinni jäänult see loomaarst teda varem nägi. Ta pole vees ilmselt kuigi kaua olnud. Corcorani arvates sattus ta sinna väga hilja eile õhtul või siis varastel hommikutundidel kusagil vahemikus Weston St Ambrose’ist siiani. Kui nii, siis on kõik, mis ta sisse võis võtta, ikka veel tema kehas. Tom Palmer oskab meile rohkem öelda. Aga minu silmale …” Jess jäi vakka.

      „Mida?”

      „Ma ütleksin, et ta on end riide pannud selleks, et kuhugi peole minna, jalas tumedad sametised püksid ja seljas sädelev pluus, suured kõrvarõngad kõrvas, üks neist on küll kadunud. Riided on läbi ligunenud, aga litritest muster on üsna selgesti näha. Kingad on ka kadunud. Nii sõrme- kui ka varbaküüned on hoolitsetud ja lakitud. Tom peab lahkamise nii ruttu ära tegema, kui vähegi võimalik. Loodame, et vesi pole kehalt asitõendeid maha uhtunud.”

      „Naiste rõivamoodidest ei tea mina midagi,” ütles Ian kuivalt tema kõrva ääres. „Aga kui tüdruk läks kohtama, peame välja uurima, kes see kutt on. Muidugi pärast seda, kui oleme teada saanud, kes see tüdruk ise on! Kena, hakkame siis asjaga pihta.”

      Jess pani telefoni jopetaskusse tagasi ja heitis pilgu aiale enda ümber. Peagi lööb seal kõik kihama, kui teised kohale jõuavad, nende hulgas ka arst, kes surma kinnitab. Veel rohkem autosid künnab seda, mis on järel Stewartite murust. Tema enda saabumine koos Nugenti ja Corcoraniga ning kõik järgnev oli juba niigi palju kahju tekitanud. Jessil oli Stewartitest kahju.

      Ta jättis Nugenti välja peameheks ja hakkas maja poole minema, mõeldes tee peal välja sobivalt vabandavat sissejuhatust raskele küsitlusele. Keegi ei eelda ju, et tema kodust saab äkitselt politseioperatsiooni keskpunkt. Ees paistis avatud uks. See viib ilmselt kööki. Jess läks sinna.

      Stewartid olidki köögis. Nad istusid kõrvuti, vaatasid avatud ukse poole ja sealt paistvasse aeda, kuigi jõge nad kõrgete loorberipõõsaste ja puukuuri tagant ei näinud. Mees ja naine istusid vaikides nagu kaks tardunud kogu. Köök õhkus soojust, aga Stewartitel oli šoki tõttu külm. Jess tundis, et peab käe sirutama ja avatud uksele koputama, kuigi seesolijad nägid teda selgesti. Ta märkas kergendust tundes, et põrandaplaadid on juba porised, nii et ta ei pidanud vabandust paluma pori sisse kandmise pärast. Siiski võttis ta kummikud jalast ja pani ukse kõrvale väikese varju alla. Kui mina siin elaksin, mõtles Jess, laseksin korraliku katusealuse ehitada.

      Ta tatsas sisse, märjad sokid jalas, ja alustas: „Palun väga vabandust selle kõige pärast, härra ja proua Stewart.”

      „Pole teie süü,” ütles naine vaevukuuldavalt.

      Kuigi nad istusid liikumatult, oli keegi pidanud siiski kohvi tegema, sest see auras puutumatult nende ees.

      Proua Stewart vaatas sinna, kuhu Jesski ja tõusis püsti – jäigalt nagu vana naine, kuigi ta võis Jessi arvates olla neljakümne ümber. „Ma oletan, et te tahaksite ka tassikest,” pakkus ta automaatsest külalislahkusest.

      „Tänan.” Jess noogutas. Kui naisel on midagi teha, pole ta ehk enam nii pinges. Selleks, et ka mees lõõgastuks, läheb vaja palju rohkem. Härra Stewart istus ikka samasuguses jäigas poosis, käed laual. Tema nägu oli roheka varjundiga ja pärlendas higist. Kuigi kõhetu ja prillidega, olnuks ta tavaolukorras nägus mees. Tema nägu tundus kuidagi tuttav.

      Naine tuli tagasi ja asetas Jessi ette kohvikruusi. „Minu nimi on Beth,” tutvustas ta ennast. „Minu abikaasa on Neil.” Nainegi oli veetlev, isegi täna hommikul sellise pinge all. Tema pikad pruunikasblondid juuksed olid siidsalliga kokku seotud, paljastades korrapärased näojooned. Ta oli peaaegu meikimata. Kuigi ta polnud vateeritud jakki seljast võtnud, oskas ta siiski mingil moel linliku mulje jätta.

      Mees, kellel oli ikka veel seljas poriplekiline polsterdatud vest, nägi rohkem maamehe moodi välja. Rohkem, aga mitte päriselt. Kumbki ei sobinud ümbrusega. Kuidas nad üldse siia elama sattusid?

      Neil Stewart. Jess oli seda nime varem kuulnud. Rahulolevalt naeratades sai ta siis aru, kellega on tegemist. Ta oli näinud mehe fotot kohalikus ajalehes ja tema raamatute kaaneümbristel.

      „Te olete kirjanik,” ütles Jess mehele.

      Neil tõstis pilgu puutumata kohvilt enda ees ja vaatas Jessile otsa. „Jah,” ütles ta. Näksas siis alahuult ja lisas pingutusega: „Palun vabandust, ma … see viis mu endast välja, kui ma ta leidsin – selle tüdruku.”

      „Wayne leidis ta,” parandas Beth.

      Üle Neili näo libises ärritusevari. „Jah, ma tean, et Wayne leidis ta. Ma tahan öelda, et kui ma teda nägin … Ma ei usu, et ta varem kedagi leidnud on. Igatahes pole see midagi sellist, mis võiks juhtuda iga päev!” Mehe ärritus murdis tardumuse, mille küüsis ta oli olnud.

      „Rääkige mulle sellest,” tegi Jess ettepaneku, lootes, et rääkimisest võiks abi olla.

      Nad vahetasid pilke. „Pole siin midagi rääkida. Wayne Garley tõi meile puid. Beth ütles, et ta paneks need kuuri.”

      Neil võttis kohvikruusi ja pani selle kohe jälle käest, loksutades kohvi lauale. „Me ju ei teadnud, et ta leidis surnukeha, hoidku küll!”

      „Mida te tegite, kui Garley kohale jõudis?” küsis Jess Neililt.

      „Mitte midagi, noh, ei midagi erilist. Ma olin aias, riisusin lehti kokku.” Ta vaikis korraks, ja tundes siis, et sellest vastusest ei piisa, lisas veel: „Olin hommikul varem raamatu kallal töötanud ja mul oli vaja paus teha. Läksin välja ja mässasin lehtedega, et pead klaarida.” Ta vaatas enda ette. Võib-olla ilmus talle vaimusilmas pilt uppunud tüdrukust ja ta püüdis sellest vabaneda. Aga läheb hulk aega, enne kui tema või ta naine selle ükskord unustavad.

      „Teie ei läinud jõe äärde? Kas te nägite seda sealt, kus te lehti riisusite?”

      Neil raputas pead. „Ma ei läinud kalda lähedale – ega sinna, kus kallas oli enne seda, kui nii palju vihma alla kallas. Ma ei näinud seda ka, sest põõsad on ees – sellised, nagu need seal.” Ta osutas sinna, kus seisis kuur ja paistis tume loorberipõõsastik. „Victoria-aegsed taimed, nüüd kõvasti ülekasvanud. Kogu see aed tahab puhastamist ja uuendamist. Isegi kui ma oleksin jõe äärde läinud, poleks ma näinud vees midagi, kui ma poleks lausa veepiiril seisnud. Seal all on nagu Grimpeni soo. Nägite ju isegi! Siis tuli Beth välja ja kutsus mind appi kaunistusi üles panema.”

      „Meile tuleb jõuluks külalisi, pereliikmeid,” selgitas Beth. „Me rääkisimegi parajasti sellest, kui Wayne halgudega kohale jõudis. Ma ütlesin, et ta viiks puud kuuri, ja ta sõitis sinna – Neil ja mina tulime tuppa. Hakkasime kaunistusi üles panema ja mõtlesime just kohvipausi teha, kui kuulsime, et Wayne hüüab meid köögist. Ta tuli ütlema, et jões on midagi vana maabumissilla külge kinni jäänud. Ta tahtis tegelikult, et ainult Neil temaga kaasa läheks – säästis mu tundeid.” Beth krimpsutas nägu. „Aga ma järgnesin neile. Oleksime muidugi pidanud politsei kutsuma. Aga polnud aegagi, enne kui te tulite.”

      Neil lisas: „Me ei teadnud, et te olete juba siin lähedal ja jõuate nii ruttu kohale, isegi kui me ei helista. Kuulsin teie autosid väravast sisse sõitmas ja mõtlesin, kes pagan see küll on.”

      „Üks tunnistaja teatas, et nägi hommikul siit poole СКАЧАТЬ