.

Чтение книги онлайн.

      ESIMENE KIRI

      Marcus Mezentius Tulliale. Tervitus.

      Eelmises kirjas jutustasin sulle, Tullia, kuidas Egiptuses mööda jõge reisisin. Talveks jäin Aleksandriasse, kui olin sind kuni sügistormideni asjata oodanud. Olin oma armastuses lapsik, sest ei kõige rikkam kaupmees ega ka kõige uudishimulikum kodanik olnud sadamas Ostia ja Brundisiumi laevadel ustavamalt vastas, kui mina olin. Käisin sadamas iga päev kuni purjetamishooaja lõpuni, nii et tüütasin valvurid, tollimehed ja sadama ametnikud oma küsimustega hoopis ära.

      Jah, aga mu teadmised täienesid ja ma kuulsin lugusid kaugetest maadest, kuid asjata merele vaadates hakkavad silmad vett jooksma, ja kui viimased laevad olid kohale jõudnud, siis olin sunnitud endale tunnistama, et olid mind petnud. Täna-homme, Tullia, saab aasta sellest, kui viimati kohtusime, ja sul õnnestus mind Roomast lahkuma sundida, valelike vannete ja tõotustega, nagu olen juba aru saanud.

      Mõru meelega kirjutasin sulle selle kirja, kus jätsin igaveseks hüvasti ja tõotasin, et purjetan Indiasse, ilma et enam iial tagasi tuleksin. Seal on ju ikka veel Aleksandri väepealikutest põlvnevaid kreeklasi, kes kuningatena neid veidraid linnu valitsevad. Kuid praegu võtan omaks, et nii kirjutades ei olnud mul tõsi taga. Ma lihtsalt ei talunud mõtet, et ma sind enam kunagi näha ei saa, Tullia.

      Üle kolmekümne jõudnud mees ei peaks olema enam oma armastuse ori. Ma olengi rahunenud, mu kõige tulisem kirg on kustunud. Aleksandrias viis see mind kahtlasse seltskonda ja sundis ennast kulutama. Ma ei kahetse seda, sest kõigele vaatamata ei saa inimene oma tegusid tagasi võtta ega tehtut muuta. Kuid seda sügavamalt tean, et ma sind armastan, sest miski muu ei võinud mind rahuldada. Seepärast meenutan sulle, mu armastatu Tullia, et ükskord kuhtub ka sinu nooruse õitseng, ükskord muutub ka sinu nägu kortsuliseks, pilk sinu silmades tuhmub, su juuksed lähevad halliks ja hambad kukuvad suust. Võib-olla kahetsed siis, et ohverdasid armastuse minu vastu auahnuse ja riikliku positsiooni nimel. Sest sa armastasid mind, seda ma usun, nendes märkides ei või ma kahelda. Muidu ei oleks millelgi enam siin ilmas mingit tähtsust. Sa armastasid mind, aga kas armastad ikka veel, seda ma ei tea.

      Headel hetkedel mõtlen, et sa tõesti vaid minu enese pärast, et hoida mind ohtude eest, varanduse ja vahest ka elu kaotamise eest, sundisid mu valelike tõotuste abil Roomast lahkuma. Ma ei oleks läinud, kui sa poleks vandunud, et kohtud minuga Aleksandrias ja et me veedame talve üheskoos. Paljud teised suursugused abielunaised olid enne sind ilma oma meheta talveks Egiptusesse reisinud ja reisivad ka edaspidi, niipalju kui ma Rooma naisi tunnen. Sa oleksid ju võinud Rooma tagasi minna, kui purjetamishooaeg nüüd kevadel jälle algab. Me oleksime võinud mitu kuud koos elada, Tullia.

      Selle asemel ma kulutasin ennast need kuud, nii ihu kui ka hinge. Mõnda aega reisisin ringi, kuni tüdisin kraapimast sinu nime ja oma armastust igivanadele mälestusmärkidele ja templite sammastele. Oma tüdimuses lasin end koguni pühitseda Isise salajasel talitusel, kuid olin küllap vanem ja paadunum kui unustamatul ööl Baiaes, kui end üheskoos Dionysose müsteeriumidel pühitsesime. Ma ei leidnud sedasama hurma. Ma ei suuda neid kiilaks aetud preestreid uskuda. Hiljem tundsin vaid, et olin liiga tühise tõe eest ülearu maksnud.

      Ära siiski arva, et seltsisin vaid Isise preestrite ja nende templite naistega. Ma sõlmisin tutvusi ka näitlejate ja lauljatega, koguni härjavõitlejatega tsirkuses. Ma nägin ka mõnd vanadest aegadest pärit kreeka näidendit, mida võiks väga hästi ladina keelde tõlkida ja natuke ümber teha, kui ma niisugust kuulsust igatseksin. Ma jutustan sellest kõigest märgiks, et mul ei hakanud Aleksandrias sugugi igav. See on maailmalinn. Kultiveeritum, närbunum ja kurnavam kui Rooma.

      Enamiku ajast veetsin siiski Museionis, nende raamatukogus sadama kõrval. Ma ütlen raamatukogus, kuigi parem oleks rääkida raamatukogudest. Need hooned moodustavad eraldi linnaosa. Mulle kurdeti, et raamatukogu on halvas seisukorras, sest vanainimesed elavad minevikus. Nad kinnitavad, et raamatukogud ei saavuta iial enam oma endist õitsengut pärast seda, kui Julius Caesar inimpõlv tagasi linna piiramise ajal siin sadamas Egiptuse laevastiku maha põletas. Ühes sellega põles ära ka osa raamatukogu hoonetest, sada tuhat korvamatut kirjarulli vanade teostega.

      Ometi kulus mul nädalaid, enne kui õppisin nende raamatute nimekirju kasutamagi ja leidma seda, mida otsisin. Neil on üksnes „Iliase” seletusi kümneid tuhandeid rulle, rääkimata Platoni ja Aristotelese seletustest, mille jaoks on oma hooned. Kuid lisaks sellele on kümneid tuhandeid rulle, mida ei ole iial nimekirjadesse kantud ja mida ei ole minu arvates keegi lugeda jõudnud pärast seda, kui nad raamatukokku hoiule pandi.

      Riiklikel põhjustel, mis on ka mõistetav, ei tahtnud nad eriti välja otsida vanade ennustusi või mind nende otsimisel juhatadagi. Pidin neid ääri-veeri küsitlema ning kingituste ja söömaaegadega nende usalduse võitma. Nende kuluraha on napp ja nad on vaesed, nagu on kõige targemad õpetatud üldiselt ja on alati mehed, kes armastavad oma raamatuid rohkem kui iseenese elu ja silmade nägemisvõimet.

      Nõnda läks mul korda leida raamatukogu peidikutest üles suur hulk ennustusi, nii kuulsaid kui ka unustatuid. On ilmne, et niisamasuguseid ennustusi on olnud kõige vanematest aegadest peale kõikidel rahvastel. Kõik nad on ähmased ja tülikalt mitmeti tõlgendatavad nagu oraaklite vastused. Kui aus olla, siis ennustuste kaoses unustasin end sageli lugema mõnd kreeka jutustust, mis reiside ja seikluste kohta muretult valetas. Mind valdas soov jätta mõrumeelsed ennustused sinnapaika ja hakata kirjutama nende eeskujul raamatut, mis põhineks mu enese väljamõeldul. Kuid hoolimata oma sünnipärast olen küllap liialt roomlane, et kirjutada vaid omaenese väljamõeldud asjadest.

      Selles raamatukogus on lugusid ka armastuse kunstist, mis oleksid sundinud kadunud Ovidiust end lapsikuks pidama. Neid on nii kreeka omi kui ka egiptuse vanadest kirjutistest kreeka keelde tõlgituid, ja ma ei oska tõesti öelda, kummad on tähelepandavamad. Aga kui oled mõned neist läbi lugenud, siis tüdid ära. Jumal Augustusest peale on niisugused kirjarullid kogutud omaette salajastesse tubadesse ja neid ei tohi enam kopeerida. Nende lugemine on lubatud vaid õpetlastele.

      Kuid ma jätkan ennustustega. Neid on vanu ja uusi. Vanu kohandati juba Aleksandri jaoks, rääkimata jumal Augustusest, kes maailma rahu tõi. Ennustuste selgitusi uurides olen hakanud üha rohkem mõistma, et suurim kiusatus uurijale on tõlgendada ennustusi oma aja ja oma soovide kohaselt.

      Ühes asjas olen siiski veendunud, ja kõik, mis on meie ajal toimunud, toetab seda veendumust, mida kinnitavad ka tähed. Maailm on teel uude ajastusse, millel on teistsugused tunnusmärgid. See on nii selge ja ilmne tõsiasi, et nii Aleksandria, Kaldea, Rhodose kui ka Rooma täheteadlased on selles suhtes samal arvamusel. Nõnda on loomulik ja mõistetav ühendada maailmavalitseja sündimine just Kalade tähtkujude ajaga.

      Võib-olla oli see keiser Augustus, keda provintsides kummardati kui jumalat juba tema eluajal. Aga nagu ma sulle juba Roomas rääkisin, nimetas minu kasuisa Marcus Manilius oma teoses „Astronomica” Saturnuse ja Jupiteri kohtumist Kalade tähtkujus. Riiklikel põhjustel ta küll kärpis ilmunud raamatust selle koha välja, kuid seda kohtumist mäletavad hästi ka siinsed astroloogid. Kui tulevane maailmavalitseja tõesti sündis nimelt siis, peaks ta olema juba kolmekümne seitsme aastane. Arvan, et temast oleks midagi kuulda olnud.

      Sa kindlasti imestad, et ma oma kirjas nii avameelselt meenutan sulle asja, mille omal ajal kui sügavaima saladuse ühel varahommikul, kui Baiaes õitsesid roosid, sulle kõrva sosistasin, sest uskusin, et ükski inimene maailmas ei või iial mind paremini mõista kui sina, Tullia. Kuid olen kogenum kui tollal. Oskan suhtuda ennustustesse nagu täiskasvanud inimene. Poolpime taat raamatukogus ütleski mulle pilklikult, et ennustused kuuluvad noortele. Lugenud läbi tuhat raamatut, hakkab inimene aimama masendavat tõde. Kümme tuhat raamatut teeb ta kurvaks.

      Ma kirjutan nii avameelselt ka sellepärast, et meie ajal ei suuda keegi ühtki saladust iseendale hoida. Ka kõige salajasemat jutuajamist võidakse pealt kuulata ja edasi rääkida. Ja ei ole olemas niisugust kirja, mida ei loetaks ja vajadusel ei võltsitaks. Me elame ju umbusu ajal. Nõnda olen jõudnud tulemuseni, et parim vahend allesjäämiseks on rääkida avameelselt ja kirjutada СКАЧАТЬ