Lõpetamata minevik. Julian Fellowes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Ma ei taha, et sellest sünniks kõmulugu. Ainult minu päris laps saab teada, et ma teda otsin. Kui ta on raha kätte saanud, otsustagu ise, kas ta tahab paljastada, kuidas ja miks ta selle raha sai. Seni olgu see minu eralõbu, mitte avalikuks tarbimiseks. Kui testitakse kedagi, kes ei ole minu laps, kirjutab mõni kõmuleht sellest juba nädal hiljem.” Ta raputas pead. „Võib-olla tuleb lõpuks test siiski teha, aga ainult siis, kui oled välja valinud, milline neist järeltulijatest on suure tõenäosusega minu oma.”

      „Oletagem, et üks neist naistest sai kellegi teadmata lapse ja andis ta ära?”

      „Ta poleks seda teinud. Vähemalt mitte minu lapse ema.”

      „Kust sa tead?”

      „Sest siis ei oleks ta oma valele iga päev otsa vaadanud.”

      Mul ei olnud midagi rohkemat lisada, vähemalt seni, kuni ma ei olnud asja üle pisut juurelnud, mida Damian paistis mõistvat ega tahtnud vaidlustada. Ta ajas end ebakindlalt jalule. „Ma lähen nüüd voodisse. Ma pole kuid nii kaua üleval olnud. Nimekirja leiad ümbrikust oma toas. Kui soovid, võime sellest homme hommikul enne sinu ärasõitu veel natuke rääkida. See võib kõlada labaselt, nagu sina kindlasti ütleksid, aga jätsin sulle ka krediitkaardi, mis katab kõik kulud, mida sa pead vajalikuks oma juurdluse käigus teha. Ma ei hakka ühtegi kulutust kahtluse alla seadma.”

      See viimane pisiasi ajas mind eriti närvi, nagu sõnastanuks ta selle tahtlikult nii, et temast jääks helde inimese mulje. Kuid selles ülesandes ei olnud midagi heldet. See oli üks hirmus kohustus, mida ta mulle peale surus. „Ma pole veel nõustunud,” ütlesin ma.

      „Ma loodan, et sa teed seda.” Ta oli uksel, kui ta peatus. „Kas sa kohtud temaga veel?” küsis ta, kindel, et mul ei ole tarvis täpsustada, kelle kohta ta pärib. Mis vastas tõele.

      „Ei. Mitte eriti.” Vaikisin ühe valusa hetke. „Väga harva, mõnel peol või pulmas või kusagil. Aga eriti mitte.”

      „Te pole vaenlased?”

      „Oh ei. Me naeratame teineteisele, räägime natuke juttu. Vaenlased pole me kindlasti. Me pole midagi.”

      Ta kõhkles, nagu ei oleks kindel, kas tasub seda teemat üles võtta. „Sa tead, et ma läksin peast segi.”

      „Jah.”

      „Aga ma tahan, et sa teaksid, et mina ise tean seda samuti. Ma olin täiesti arust ära.” Ta vaikis hetke, nagu oleks mul midagi selle peale öelda. Aga ei olnud. „Kas see aitaks, kui ma vabandust paluksin?” küsis ta.

      „Mitte eriti.”

      Ta noogutas, seedides seda mõtet. Me mõlemad teadsime, et lisada ei ole midagi. „Sa võid jääda siia tuppa nii kauaks, kui soovid. Vala endale viskit, vaata raamatuid. Mõned neist pakuvad sulle kindlasti huvi.”

      Aga ma ei olnud veel lõpetanud. „Miks sa sellega siiani ei tegelenud?” uurisin ma. „Miks sa asja siis uurima ei hakanud, kui sa selle kirja said?”

      Mu küsimus sundis teda peatuma ja järele mõtlema, sellal kui nüüdseks avatud uksest paistis talle peale koridorivalgus ja süvendas vagusid tema laastatud näol. Ilmselt küsis ta endalt sama tuhat korda päevas. „Ma ei teagi päris täpselt. Võib-olla ei talunud ma mõtet, et keegi võiks arvata, nagu oleks tal minult midagi nõuda. Ma ei kujutanud ette, et võiksin nad üles otsida ja nende isikud kindlaks teha, ilma et oleksin neile andnud teatud võimu. Pealegi ei tahtnud ma kunagi last saada. Ilmselt sellepärast ei võtnud ma ka oma abikaasa anumist kuulda. Mul puudus sedalaadi ambitsioon. Mul vist ei ole isainstinkti.”

      „Ometi oled nüüd valmis andma võõrale inimesele summa, millega võiks üles ehitada terve linna. Miks? Mis siis muutunud on?”

      Damian mõtles hetke ja vaevukuuldav ohe sundis ta hapraid õlgu tõusma ja langema. Pintsak, mis oli kunagi ilmselt istunud laitmatult, loperdas tema kärbunud kogul. „Ma olen suremas ega usu enam millessegi,” ütles ta lihtsalt. „See on mu ainus võimalus surematuks saada.”

      Seejärel ta kadus ja jäin üksi tema raamatukokku.

      TEINE

      Ma ei ole kunagi osanud inimesi läbi näha. Minu esmamulje on pea alati vale. Kuna inimene on, nagu ta on, kulus mul aastaid, enne kui seda endale tunnistasin. Noorena arvasin endal olevat imelise vaistu, mis aitab eristada head halvast, ehedat võltsist, püha maisest. Damian Baxter oli aga suurepärane inimestetundja. Ta sai kohe aru, et mind on lihtne ninapidi vedada.

      Juhtumisi olime mõlemad 1967. aasta septembris Cambridge’i astunud, aga õppisime eri kolledžites ja liikusime eri seltskondades, nii et meie teed ristusid alles 1968. aasta suvesemestri hakul, vist millalgi mai alguses, minu kolledži teadurite platsil toimuval peol, kus ma mängisin kahtlemata laia lehte. Olin üheksateist ja minusuguse, vähemalt tolleaegse minusuguse jaoks oli käimas peadpööritav etapp, kui ma taipasin äkitselt, et maailm on keerukam, kui olin arvanud, et tegelikult leidub seal kõiksugu inimesi ja võimalusi ning ma ei peagi jätkama igavesti internaatkooli ja oma ringkonna kitsast rada, mida mu nii-öelda privilegeeritud haridustee oli seni ainsana võimaldanud kogeda. Ma ei ütleks, et oleksin kunagi olnud eraklik, ent ei hakka ka väitma, nagu oleks mind enne seda aega saatnud tohutu seltskondlik menu. Mu kenad ja vaimukad nõod olid mu varju jätnud, ning kuna mul puudus kompenseerimiseks tarvilik välimus või mingigi karisma, ei olnud mul eriti millegagi hiilata.

      Mu armas ema mõistis mu kitsikust, mida ta oli sunnitud aastaid vaikides ja valulikult pealt vaatama, kuid ta ei saanud olukorra silumiseks suurt midagi teha. Kuni nähes, et ülikooli pääsemisega oli mu enesekindlus õitsele löönud, üritas ta sellest kinni haarata ja õhutada minus seiklusjanu, tutvustades mind oma Londoni sõpradele, kellel olid sobivas vanuses tütred. Vahest üllatuslikult läksin tema plaaniga kaasa ja hakkasin looma endale uut tutvusringkonda, kus ma ei peaks enam taluma rusuvaid võrdlusmomente ja saaksin vähemalt teatud määral end uueks luua.

      Tänapäeva noortele tunduks veider lasta end vanematel sedasi juhtida, kuid nelikümmend aastat tagasi oli elu teistsugune. Esiteks ei peljanud inimesed tollal vananemist. Veel ei olnud pärale jõudnud see pentsik lipitsev kultuur, kus keskealised saatejuhid üritavad noorte usalduse võitmiseks teeselda, nagu jagaksid nad teismelistest publiku maitse-eelistusi ja arvamusi. Lühidalt, ei selles ega paljudes muudes küsimustes ei mõelnud me samamoodi nagu tänapäeva inimesed. Loomulikult eristasid meid poliitilised vaated ja klass ning vähemal määral kui praegu ka usk, kuid tänapäeva seisukohast olulisim erinevus ei olnud parem- ja vasakpoolsuse või aristokraatide ja tavainimeste vahel, vaid 1968. aasta ja neli kümnendikku hilisema põlvkonna vahel.

      1960ndate alguses korraldasid minu maailmas vanemad endiselt oma laste elu hämmastava määrani, leppides omavahel kokku, millal ja kelle majas koolivaheajal pidusid peetakse, mis aineid nende järglased koolis peaksid õppima, kuhu nad pärast ülikooli tööle asuvad ja eelkõige seda, milliste sõpradega nad aega veedavad. Üldiselt ei olnud selles midagi türanlikku, kuid me ei seadnud kahtluse alla oma vanemate vetot, kui nad selle peale panid. Mäletan ühe kohaliku baroneti pärijat, kes oli tihti purjus ja alati ebaviisakas ning just seetõttu minu ja mu õe jaoks ahvatlev ja mu vanematele vastumeelne ning kellel mu isa keelas tõepoolest meie majja sisenemise, „välja arvatud juhul, kui tema puudumist märgataks”. Kas on võimalik, et selline lause on kuuldavale toodud veel meie eluajal? Ma tean, et naersime selle üle juba tollal. Aga me ei astunud sellest keelust üle. Ühesõnaga, lasime oma päritolul mõjutada end viisil, mis tänapäeval oleks ebatavaline. Vahel inimesed imestavad, et vanemate autoriteet on kokku varisenud. Kas see korraldati tahtlikult, nagu parempoolne ajakirjandus tahab meid uskuma panna? Või see lihtsalt juhtus, kuna aeg oli küps, nagu omal СКАЧАТЬ