Название: Lõpetamata minevik
Автор: Julian Fellowes
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежные любовные романы
isbn: 9789985341551
isbn:
„Aga kuidas nende teeõhtute külaliste hulka satutakse?” päris ta.
Asi oli selles, et Damian meeldis mulle. Imelik on neid sõnu kirjutada ja aeg-ajalt on see mul täiesti meelest läinud, aga nii oli. Ta oli vaimukas, temaga oli lõbus ja ta nägi hea välja – see viimane on mulle inimeste juures alati korda läinud – ja tal oli praegusaegset new age’i terminoloogiat kasutades positiivne energia, mis tollal tähendas lihtsalt inimest, kes ei mõju kunagi väsitavalt. Aastaid hiljem ütles mulle üks sõbranna, et tema arvates elavad maailmas radiaatorite ja äravoolutorude tüüpi inimesed. Damian oli sel juhul radiaatorite kuningas. Ta soojendas seltskonda, kus ta viibis. Ta tekitas inimestes soovi teda aidata ja seda alkeemiat rakendas ta kõige edukamalt minu peal.
Paraku ei saanud ma sel hetkel Damiani palvele vastu tulla, sest teeõhtutest oli ta juba ilma jäänud. Need väikesed mitteametlikud kogunemised toimisid justkui eelselekteerimise protsessina, kus tüdrukud otsisid endale käesolevaks aastaks sõbrannasid, ning meie Cambridge’i õhtusöögi ajaks olid kambad juba moodustatud ja kokteilipeod käimas, ehkki, nagu ma ka talle ütlesin, ei olnud esimene üritus, kus ma pidin osalema, otseselt debütantide pidu, vaid üks paljudest tseremooniameister Peter Townendi koosviibimistest tema Londoni korteris. Nende riituste uurijale võib tunduda imelik, et viimased kakskümmend või kolmkümmend aastat korraldas neid täiel määral Põhja-Inglismaalt pärit tagasihoidliku tausta ja varandusega mees, aga nii oli. Loomulikult oli Damian seda nime kuulnud ja, haistes jahikoera kombel saaki, küsis ta kohe, kas ta võib end mulle sappa haakida, ning ma nõustusin. See oli kahtlemata riskantne samm, sest Townend suhtus oma võimu ja privileegidesse kiivalt, ja ilmuda sinna nii muuseas, kaasas keegi sabasjõlkuja, võis mõjuda tema kutse alavääristamisena, millesse ta kindlasti sõbralikult ei suhtuks. Tegin seda siiski ning nädal või kaks hiljem, kui parkisin oma päevinäinud rohelise Mini raskusteta Chelsea Manor Streetile, istus minu kõrval Damian Baxter.
Mainisin, et Peter suhtus oma rolli kiivalt, kuid seda arusaadavatel põhjustel. Tagasihoidliku taustaga mees – ta oli oma päritoluga igati rahul – tegi karjääri ajakirjanduse ja kirjastamise vallas, keskendudes genealoogiale, ning avastas siis ühel heal päeval, et tema isiklik kutsumus on hoida elus hooaja tava pärast seda, kui Tema Majesteedi 1958. aasta otsus debütantide esitlemine lõpetada ähvardas kogu ettevõtmise viivitamatult välja suretada. Nüüdseks teame, et see traditsioon oli määratud hääbuma aegamisi ja võib-olla olnuks kiire lõpp parem, kuid tulevikku ei tea kunagi ette ja tollal tundus, et Peter üksi võitis sellele eluaega määramatult juurde. Monarh ei mänginud selles muidugi enam mingit rolli, mis paljude jaoks röövis traditsioonilt sisu ja mõtte, aga hooaja eesmärk oli endiselt tuua kokku sarnaselt mõtlevate vanemate järeltulijad, ja just selle kohustuse ta enda peale võttiski. Ta ei lootnud selle pealt teenida. Ta tegi seda üksnes austusest asja enda vastu, mis muudab selle minu silmis imetlusväärseks, olgu lõpptulemus milline tahes. Aastast aastasse kammis ta läbi sugupuid, uuris kõrg- ja alamaadlikke, kirjutas tütarde emadele, intervjueeris nende poegi – kõike seda selleks, et kogu ettevõtmisele mõned lisakuud eluaega osta. Kas see kõik leidis tõesti aset vaid nelikümmend aastat tagasi, küsib mõni hämmeldunult. Vastus on jaatav.
Peteri enda kogunemiste eesmärk ei olnud tüdrukuid välja valida või tagant julgustada. See töö oli juba varem ära tehtud. Ei, tema põhieesmärk oli panna proovile noormehed, kes olid talle silma jäänud kui peatsete pidude potentsiaalsed saatjad ja tantsupartnerid. Kui nood olid üle vaadatud, tõmmati nende nimele joon alla või kustutati nimekirjast, mis saadeti ootusärevatele emadele, kes eeldasid, et sealt on eemaldatud kõik lurjused ja võrgutajad, alkohoolikud ja mängurid ja need, keda „ei saa taksos usaldada”. Loomulikult pidanuks see nii olema, ent alati ei käinud kõik nii lobedalt, mida tõestasid ka kaks meid esimesena tervitanud noormeest, kui astusime 1950ndate kõige jubedamate tavade järgi ehitatud kortermaja kitsasse koridori, sest ehitise viimasel korrusel asus Peter Townendi ahtake ja koledasti sisustatud korter. Need olid Trenti hertsogi nooremad pojad lord Richard ja lord George Tremayne, kes olid mõlemad juba purjus. Kõrvalseisja võiks arvata, et kuna kumbki ei olnud vähimalgi määral võluv ega vaimukas, ei saanud Peter neid ometi algavaks aastaks sobivateks kandidaatideks pidada. Kuid sellega eirataks inimloomust ja Peter ei saanud parata, et mõnda inimest ei olnud võimalik kõrvale jätta. Vennad Tremayne’id nautisid kahtlemata teatud menu, olid pälvinud miskipärast särtsakate seltskonnahingede maine, mida nad ei olnud. Paraku oli nende isa hertsog, ja isegi kui ta ei oleks pärismaailmas hakkama saanud ka parkija tööga, piisas poistele kutse tagamiseks tema tiitlist.
Liikusime edasi rahvarohkesse põhiruumi, mida ma ei söanda selle paljude funktsioonide tõttu nimetada võõrastetoaks, aga just sealt leidsime eest Peteri, kelle krimpsus mopsinäole vajus iseloomulikult tõrges juuksetutt. Ta osutas Damianile. „Kes see on?” küsis ta valjul ja varjamatult vaenulikul häälel.
„Kas ma tohin teile tutvustada Damian Baxterit?” küsisin mina.
„Ma pole teda kutsunud,” ütles Peter järeleandmatult. „Mida ta siin teeb?” Nagu mainitud, oli Peter otsustanud ise mitte esineda tema silmis imetlusväärse süsteemi liikmena ja sellistel hetkedel taipasin miks. Kuna tema ei väitnudki end olevat elegantse härrasmehe, ei tarvitsenud tal ka viisakaks jääda, kui see talle parasjagu ei sobinud. Ühesõnaga ei varjanud ta kunagi oma tundeid ning aastate jooksul hakkas ta mulle seetõttu meeldima ja äratas minus imetlust. Loomulikult jäi tema sõnadest mulje, nagu suunanuks ta oma viha kutsumata külalise pihta, kui tegelikult oli see mõeldud üksnes mulle. Mina olin see, kes oli reegleid rikkunud. Paraku tõmbusin tema rünnaku ees kössi. See tundub muidugi imelik mehe puhul, kes minust tänaseks on saanud, aga tollal valdas mind ärevus, et kõik maiuspalad, millega olin arvestanud ja mida tema sai pakkuda, võivad mul käest libiseda. Olekski vähem häda olnud.
„Ärge teda süüdistage,” ütles Damian, kes märkas pingeid ja tuli kiiresti meie kõrvale. „Süüdistage mind. Ma tahtsin väga teiega kohtuda, härra Townend, ja kuuldes, et ta tuleb siia, sundisin end kaasa võtma. See on täielikult minu süü.”
Peter jõllitas teda. „Nüüd on vist minu asi öelda, et olete teretulnud.”
Tema toon oli kõike muud kui sõbralik, aga Damian ei lasknud end häirida nagu ikka. „Teie asi on paluda mul lahkuda, kui te seda soovite. Loomulikult teen seda.” Ta vaikis, kerge ärevus üle korrapäraste näojoonte võbelemas.
„Osav käik,” ütles Peter oma imelikul, ebamäärasel, peaaegu turtsakal moel. Ta noogutas segaduses hispaanlasele, kes hoidis kandikut. „Võite endale joogi võtta.” Ma ei arva sugugi, et Damiani sarm teda sel hetkel või hiljem ära veenis. Ma ütleksin, et ta tundis temas ära potentsiaalselt võimeka vastase ega tahtnud temast esimesel kohtumisel vaenlast teha. Kui Damian eemaldus, pöördus Peter uuesti minu poole. „Kes ta on? Ja kust ta su leidis?” See oli iseenesest veidralt sõnastatud.
„Cambridge’ist. Kohtasin teda ühel oma kolledži peol. Mis puutub sellesse, kes ta on,” ütlesin kõhklevalt, „ei tea ma ausalt öeldes temast eriti midagi.”
„Ega saagi teada.”
Tundsin vajadust Damiani kaitsta. „Ta on väga sümpaatne.” Ma ei teagi, kuidas ja miks oli minust saanud tema kaitsja, aga nii paistis see olevat. „Ja ma arvasin, et ta võiks sulle ka meeldida.”
Peteri pilk järgnes Damianile, kes võttis joogi ja tegi juttu ühe õnnetu ülekaalulise neiuga, kellel СКАЧАТЬ