Merirohi. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ samuti kusagil Tallinnas elasid. Rääkisime temaga ja noor naine küsis, kas ka tema tohib tulla Synnet vaatama.

      „Muidugi tule. Synnel oleks väga hea meel sind näha,“ olin kindel.

      „Ma siis tulen. Helista mulle, kui te minema hakkate. Ma käin kontorist läbi. Miks Agnes ikka linna ei tule? Ta teeb küll kõik Synne asjad ära ja saadab siia, aga ta võiks ikkagi linna tulla,“ tahtis Egle veel teada.

      „Ma ei tea,“ tunnistasin ausalt. „Küllap on tal omad põhjused.“

      Lauris helistas.

      „Paps, Sylvia tõi mulle mobiili ja ID-kaardi tagasi. Ta mulises veel tükk aega suurest armastusest minu vastu ja küsis, kas sina ei tahaks teda natukene toetada, aga ma… Mulle tundus, et Sylvia oli nagu mingi aine mõju all. See polnud narkootikum ega alkohol, aga ta oli kuidagi kummaline. Vahepeal läks ta oma jutuga päris sassi ja siis oli jälle päris adekvaatne. Ma tõesti ei tea. Autoga suutis ta sirgelt ja korralikult sõita. Ma olen sellist asja enne ka tema juures märganud,“ rääkis poiss.

      Ma viipasin Eglele, kes välja läks, ja laususin pojale:

      „Võta asja rahulikult. Katsu oma eluga edasi minna. Ehk õnnestub sul Epuga ära leppida. Oled ikkagi Agne-Mari isa ja… Proovi poiss. Ole tubli.“ Lõpetasin kõne.

      Varsti tulid Valli ja Priit. Nad kutsusid meid kohvikusse, aga meil mõlemal oli kõht juba täis.

      „Klaasikese mahla võib vast ikka võtta,“ arvasin ja me läksime.

      Kuna aega veel oli, käisime vanalinnas Madise näitust vaatamas ja see oli tõesti ilus. Helistasin talle ja kiitsin:

      „Võrratu. Sa oled tõepoolest suurepärane meister.“

      „Aitäh, Hinno,“ tänas ta. Huvitav, seekord ta mind vanaks vurleks ei kutsunudki, arutlesin endamisi kohvikust välja minnes. Istusime autosse ja sõitsime haigla juurde. Egle oli ostnud suure kimbu ilusaid punaseid roose ja nii me siis läksime.

      Synnel oli väga hea meel meid jälle näha. Istusime ja lobisesime temaga. Korraga helistas mulle Rita:

      „Tead, onu Hinno, millega Oliver on hakkama saanud?“

      „Kas midagi on jälle konnatiigis?“ küsisin ehmudes.

      „Mis konnatiik?“ uuris ka Valli, aga Synne naeris. Tal oli lõbus ja see oli tore. Meil kahjuks nii lõbus polnud.

      „Ei, seekord mitte. Tema ja ta Bret tõid kusagilt hunniku kive ja ladusid sellest valmis suitsuahju. Nüüd tahavad nad teada, kas võivad seal hakata liha suitsutama. Nad käisid Katrini ja Arturi käest lambaliha küsimas ja said ka. Artur tuli õpetama, kuidas liha suitsutada. Ahjul pole väga vigagi, ainult tossab hirmsasti,“ rääkis Rita. „Lauris on ka neil abis. Kui tuppa tulevad on selline lehk taga, et poe peitu.“

      „No siis pole midagi hullu.“ Ma ohkasin rahunedes. „Las mässavad, kui tahavad. Kuhu nad selle suitsuahju tegid?“

      „Meie välipeldiku kõrvale,“ tähendas Rita.

      „KUHU?“ Ma ei uskunud oma kõrvu. Oleks võinud teha kuhu tahes, aga nemad valisid just selle koha.

      Rita kordas ja lisas:

      „Väljas ei saa enam üldse kempsus käia, sest see on maast laeni suitsu täis. Võid maha surra, aga ust just lahti jätta ka ei taha.“

      „Kurat,“ vandusin. „Leidsid ka koha. Hea küll. Ma tulen koju ja vaatan siis.“

      Lõpetasin kõne ja rääkisin ka teistele, millega poisid olid hakkama saanud. Synne pani laginal naerma, aga Valli muutus tõsiseks. Priit oli ka natukene murelik, aga Lija ja Egle üksnes muigasid.

      Kallistasime kõik ettevaatlikult Synnet ja lahkusime. Viisime Egle tagasi torni, ise võtsime suuna Märjamaale.

      Ahi oli tõepoolest olemas. Kogu hoov oli suitsu täis ja autost välja tulles hakkasin ma läkastama. Poisid tulid parasjagu metsa poolt, kummalgi suur sülem tooreid pajuoksi.

      „Ma ütlen sulle, et toores puu tossab kõige paremini,“ seletas Lauris ja siis märkasid nad meid. „Paps, eks ole vahva suitsuahi?“ küsis ta.

      „On küll,“ arvasin. Kuna Lauris oli enne ehitusega tegelenud, siis oli ahi ka enam-vähem otse ja päris korralik. Ainult et jah… Otse meie välipeldiku külje all, mis seisis majast natukene eemal.

      Poisid hakkasid oksi ahju alla toppima ja suits läks tihedamaks. Kuna ilm oli täiesti tuulevaikne, siis tuli suits küll korstnast välja, aga vajus mööda hoovi laiali nagu udu. Sellepärast polnud ka mingi ime, kui natukese aja pärast kihutasid unnates meie õuele kaks tuletõrjeautot. Külarahvas oli suurt suitsupilve märganud ja helistanud päästeametisse. Muidugi kena neist, kuid asjata.

      „Kus põleb ja mis põleb?“ küsis komandopealik autost välja karates.

      „Suitsuahi tossab.“ Näitasin käega ahju poole.

      Komandopealik puhkes naerma.

      „Inimesed juba muretsesid, et teie maja põleb, aga muidugi vaadake ette. Ilm on kuiv ja iga säde võib põhjustada tulekahju,“ hoiatas mees. Autod keerasid otsa ringi ja sõitsid minema.

      Kadakamari tuli vandudes toast:

      „Kuradi perssekeerajad. Mida te siin suitsetate, igavesed mollid sellised?“ küsis ta.

      „Teate, et enne liha suitsetamist tuleb seda vähemalt kakskümmend neli tundi soolvees hoida, kui mitte kauem ja siis kergelt keeta,“ sõnas Priit.

      „Artur ütles, et saab nii ka. Ainult kauem läheb aega,“ õiendas Oliver. Bret lihtsalt seisis ega kostnud sõnagi. Poisil oli vist tiba piinlik oma kamraadide pärast, aga nemad tegutsesid rõõmsal meelel edasi.

      Läksime tuppa. Rita ja Agnes istusid köögilaua taga ja Agnes õpetas Ritale arvutist midagi. Meid nähes küsis Agnes:

      „Kuidas Synnega on?“

      „Korras,“ tunnistasin, „tule ise ka järgmine kord kaasa,“ kutsusin veel.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEAtgC2AAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQE СКАЧАТЬ