Kroon. Kiera Cass

Чтение книги онлайн.

      Coddly lajatas rusikaga lauale. „Keegi ei võta teid tõsiselt, kui te otsustavalt ei tegutse.”

      Korraks tekkis vaikus, kui mehe hääl enam toas vastu ei kajanud. Kogu laud istus liikumatult.

      „Olgu,” vastasin rahulikult. „Olete vallandatud.”

      Coddly naeris ja vaatas teiste laua taga istuvate härraste poole. „Te ei saa mind vallandada, Teie kõrgus.”

      Kallutasin pead ja vaatasin talle ainiti otsa. „Võin teile kinnitada, saan küll. Praegu ei ole siin ühtegi minust kõrgemal seisvat isikut ja teie olete kergesti asendatav.”

      Kuigi leedi Brice püüdis taktitundeliseks jääda, nägin teda huuli kokku surumas. Ta otsustas ilmselgelt mitte naerda. Jah, tema näol oli mul kahtlemata liitlane.

      „Peate sõdima!” nõudis mees.

      „Ei,” vastasin kindlalt. „Sõda lisab niigi stressirohkele olukorrale ebavajalikku pinget ning toob kaasa põhjaliku pöörde meie ja riigi vahel, millega oleme nüüdsest abielu kaudu seotud. Me ei lähe sõtta.”

      Coddly langetas lõuga ja vidutas silmi. „Kas te ei leia, et olete selles suhtes liiga emotsionaalne?”

      Tõusin eemale libiseva tooli kriiksudes püsti. „Te ei viita oma sõnadega ometi, et olen selle suhtes liiga naine. Sest jah, olen tõepoolest emotsionaalne.”

      Sammusin teisele poole lauda, pilk Coddlyle naelutatud. „Mu ema lebab haigevoodis, torud suus. Kaksikvend on teisel kontinendil ja isa suudab end hädavaevu mõistusel hoida.”

      Jäin mehe ette seisma ja jätkasin. „Pean selle kõige tuules maha rahustama kaks väiksemat venda, juhtima riiki ja allkorrusel ootab kuus poissi, et ühele neist oma kätt pakuksin.” Coddly neelatas. Tundsin tibatillukest süüpistet rahulolust, mida selle nägemine tõi. „Nii et tõepoolest, olen praegu emotsionaalne. Iga südamega inimene minu asemel oleks seda. Ja teie, söör, olete idioot. Kuidas te julgete tõugata mind sedavõrd monumentaalsele sammule millegi nii tühise nimel? Sisuliselt olen kuninganna ja teie ei sunni mind millekski.”

      Sammusin tagasi laua otsa. „Ohvitser Leger?”

      „Jah, Teie kõrgus?”

      „Kas päevakorras on midagi, mis ei kannata homseni oodata?”

      „Ei, Teie kõrgus.”

      „Väga hea. Olete kõik vabad. Ja soovitan enne meie järgmist kohtumist meenutada, kes riiki juhib.”

      Kui lause lõpetasin, tõusid kõik peale leedi Brice’i ja kindral Legeri püsti ja kummardusid – küllaltki sügavalt, nagu tähele panin.

      „Olid oivaline, Teie kõrgus,” kinnitas leedi Brice, kui kolmekesi jäime.

      „Tõesti? Vaata mu kätt.” Tõstsin selle üles.

      „Sa värised.”

      Surusin käe rusikasse, et võbinat lõpetada. „Kõik mida ütlesin, on ikka tõsi, eks? Nad ju ei saa sundida mind sõjakuulutust allkirjastama?”

      „Ei,” kinnitas kindral Leger. „Nagu tead, on nõukogus alati olnud paar liiget, kelle arvates peaksime Euroopasse koloonia looma. Ju nad nägid selles võimalust sinu piiratud kogemusi ära kasutada, kuid tegid kõik õigesti.”

      „Isa ei soovi sõtta minna. Tema valitsusaja loosung on olnud rahu.”

      „Täpselt.” Kindral Leger naeratas. „Ta tunneks su kindlameelsuse üle uhkust. Ma vist lähen ja räägingi talle sellest.”

      „Kas mina peaks ka minema?” Soovisin ühtäkki meeleheitlikult kuulda väikest monitori, mis kuulutab – ema süda on ikka olemas, ikka võitlemas.

      „Sa pead riiki juhtima. Annan sulle olukorrast võimalikult ruttu ülevaate.”

      „Aitäh,” hüüdsin toast lahkuvale mehele järele.

      Leedi Brice pani laual käed risti. „Tunned end paremini?”

      Raputasin pead. „See amet nõuab palju tööd. Olen seda omajagu teinud ja vaadanud, kuidas isa panustab kümme korda rohkem. Aga mul pidi valmistumiseks rohkem aega olema. Praegu selle tööga alustamine sellepärast, et ema võib surra, on liig. Ja esimese viie minuti jooksul, mil kõik on minu õlul, pean langetama otsuse sõja kohta? Ma ei ole selleks valmis.”

      „Olgu, tähtsamad asjad kõigepealt. Sa ei pea veel täiuslik olema. See on ajutine. Su ema paraneb, isa tuleb tagasi tööle ja sina naased õpingute juurde, trumbiks see suurepärane kogemus. Mõtle praegusest ajast kui võimalusest.”

      Hingasin pikalt välja. Ajutine. Võimalus. Olgu.

      „Pealegi ei ole kõik täielikult sinu õlul. Selleks sul nõunikud ongi. Tõsi, täna neist suurt abi polnud, kuid meie oleme siin. Sa ei koba täiesti pimeduses.”

      Hammustasin mõtlikult huulde. „Olgu. Mida mina siis edasi teen?”

      „Esmalt vii asi lõpuni ja vallanda Coddly. See näitab teistele, et võtad oma sõnu tõsiselt. Mul on temast küll pisut kahju, aga su isa hoidis teda arvatavasti ametis vaid sõnaka oponendina, kes aitas paremini probleemide erinevaid külgi näha. Usu mind, keegi ei hakka teda taga nutma,” tunnistas naine kuivalt. „Teiseks mõtle sellest ajast kui praktilisest väljaõppest omaenda valitsusajaks. Hakka end ümbritsema inimestega, keda kindlasti usaldada saad.”

      Ohkasin. „Mul on tunne, et nad kõik on mu just üksi jätnud.”

      Naine raputas pead. „Otsi hoolikamalt. Ilmselt leidub sul sõpru paigus, kust seda oodatagi ei oska.”

      Nägin teda jälle enesele ootamatult uues valguses. Leedi Brice oli oma ametis püsinud kauem kui keegi teine. Ta teadis, missuguseid otsuseid isa tavaliselt langetaks. Ja kui mitte midagi muud, oli ta vähemalt teine naine.

      Ta vaatas mulle ainiti silma ja sundis mind keskenduma. „Kes on sinuga kindlasti alati aus? Kes jääb sinu kõrvale, mitte kuningliku soo, vaid sinu enda pärast?”

      Naeratasin. Teadsin raudkindlalt, kuhu kohe pärast toast lahkumist lähen.

      3. PEATÜKK