Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll. Derek Landy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ neile ütlema, küll ma ütlen. Praegu vastutab Leebesurm selle eest, et esitada kõiki piinlikkust esile kutsuvaid küsimusi, mida mu vanemad võiks üldse küsida. Nii et ära muretse.”

      „Siin,” ütles Gordon ja osutas õhukesele kaustikule. „Siin on juhised ühe naise juurde, kes võib sind aidata.”

      „Tema võib mu nime pitseerida?”

      „Mitte tema isiklikult, aga ta teab kedagi, kes võib seda teha.”

      „Kes ta on?”

      „See „kes” pole oluline. „Mis” aga küll. Ta on mardus.”

      „Tõsiselt räägid või?”

      „Enamik marduseid on kahjutud,” ütles Gordon. „Pakuvad teenust, muud ei midagi.”

      „Mis teenust?”

      „Kui kuuled marduse hala, on see hoiatus, et sured varsti. Ma pole selle teenuse poolt pakutavas hüves kindel, aga teenus on see kahtlemata. Kakskümmend neli tundi pärast selle kuulmist tuleb Dullahan sulle järele.”

      „Mis asi on Dullahan?”

      „Peata ratsanik, kes teenib mardust.”

      „Peata?”

      „Just.”

      „Tõsiselt?”

      „Jah.”

      „Nii et tal pole pead?”

      „Seda peata reeglina tähendab, jah.”

      „Üldse pole pead?”

      „Sa oled selle peata värgi külge ikka kõvasti kinni jäänud, mis?”

      „See on juba totter, isegi meiesuguste jaoks.”

      „Ometi veedad sa oma päevad elusa luukerega.”

      „Vähemalt on Leebesurmal pea.”

      „Tõsi.”

      „Tal on isegi üks varuks.”

      „Kas võiks nüüd edasi minna?”

      „Jah. Vabandust. Jätka.”

      „Tänan. Dullahan sõidab manalavankriga, mida näed alles siis, kui see on juba su kõrval. Ta pole kuigi sõbralik poiss.”

      „Ilmselt seepärast, et tal pole pead.”

      „Sellel võib olla midagi sellega pistmist.”

      „Nii et see mardus,” uuris Valküüria, „on ta üks kahjututest või kahjulikest?”

      „Vot seda mina ei tea. Mardused on ka parimal juhul üks omaette hoidev kamp. Kui ta aga pole sind nähes kuigi meelitatud, siis…”

      „Jah?”

      „Soovitan käed kõrvadele panna, kui ta suu lahti teeb.”

      Valküüria silmitses teda. „Või nii. Aitäh soovituse eest.”

      „Millal sa plaanid talle läheneda?”

      „Varsti vist. Noh, nii varsti kui võimalik. Tahaks sellega ühele poole saada. Ma arvan, et ma… Täna öösel.”

      „Tõesti?”

      „Jah. Ma pean, Gordon. Kui seda edasi lükkan, ei tee ma seda iialgi. Leian Leebesurmale mingi ettekäände. Ta ei tunne minust puudust.”

      „Valküüria, nii palju kui mina tean, on nime pitseerimine üks suur protseduur. Pead seda ette võttes kindel olema, et see on parim variant.”

      „Ma lähengi kindlustunnet saama. Mäletad, kui Dusk mind hammustas? Ta maitses mu veres midagi, mis märgistas mind erilisena. Arvan, see maitse seostus kuidagi Darquesse’iga. Niisiis otsin veel ühe eksperdi arvamuse.”

      Gordon kortsutas kulmu. „Sa otsid kedagi, kes maitseks su…? Aa, saan aru. Räägid temast.”

      „Caelan saaks öelda mulle, mida Dusk tajus. Kui see on halb, ei vaja ma enam tõendeid ega surkimist. Siis tean, et pean seda tegema.”

      „Jajah,” nõustus Gordon leebelt.

      Valküüria noogutas ja tundis ebameeldivat segu ärevusest ja ebakindlusest. Ta jättis Kajakivi salaruumi ja võttis riiulilt kaustiku. Tüdruk lappas lehti, kuni jõudis märkmeteni marduse kohta. Ta toppis kaustiku jakitaskusse ja läks alla elutuppa. Telefon piiksus uuesti ja hetk hiljem ilmus Fletcher Renn kamina kõrvale. Blondid juuksed turris, huuled alati valmis suudlema või muigama, üks käsi selja taga, teise pöial teksade rihma-aasas.

      „Ma olen vapustav,” teatas ta.

      Valküüria ohkas. „Oled või?”

      „Kas sa ei vaata mind teinekord ja ei mõtle: issand, küll ta on vapustav. Ei või? Mina küll, kogu aeg. Ma muidugi mõtlen, et sina oled ka vapustav.”

      „Tänud.”

      „Sul on imearmsad tumedad silmad ja imearmsad mustad juuksed ja su nägu on kena ja nii. Ja mulle hullult meeldib, kuidas sa musta riietud, ja mulle meeldivad need uued riided.”

      „See on jakk, Fletch.”

      „Mulle meeldib su uus jakk,” kinnitas noormees. „Traagel tegi tõeliselt imearmsa jaki.” Ta muigas.

      „Sina näid küll täiesti ärkvel olevat,” nentis Valküüria. „Sa pole kunagi hommikul sellisel kellaajal täiesti ärkvel.”

      „Tegin uurimistööd. Ega sina pole ainus, kellele meeldib raamatuid lugeda, tead. Väidetavalt pidi mu vägi suurenema, kui ma veidi tööd teen – niisiis mõtlesin seda proovida. Mulle räägiti, et Itaalias olevat mingi raamat, mille on kirjutanud kuulus Teleportija. Nüüd on ta loomulikult surnud. Sellest raamatust võiks mulle tõeliselt abi olla, seepärast käisin seal ja sain selle kätte.”

      „Tubli.”

      „Ainult et see on täiega itaalia keeles, seepärast jätsin selle riiulile ja käisin Austraalias jäätist toomas.” Fletcher tõmbas teise käe selja tagant välja ja hoidis käes – jäätisetorbikut. „Tõin sulle ühe.”

      „Fletcher, praegu on talv.”

      „Austraalias mitte.”

      „Meie pole Austraalias.”

      „Ma viin su viieks minutiks Sydneysse. Sa võid seal jäätist süüa, kuni päikeseloojangut vaatame. Ja siis tuleme siinse hädaoru juurde tagasi.”

      Valküüria ohkas. „Su vägi läheb sinuga küll raisku.”

      „Mu vägi on ülikõva. Kõik tahavad, et neil oleks mu vägi.”

      „Mina mitte. Mulle täitsa meeldib, et suudan inimesi endast pelgalt õhu liigutamisega eemale lennutada.”

      „Noh, iga mittevägivaldne inimene tahaks, СКАЧАТЬ