Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll. Derek Landy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ too reipal sammul kõrvaltänavat pidi edasi suundus. Õues valitsev külmus tegi peaaegu valu ja vähemalt kordki tundis ta selle üle head meelt. See tähendas, et tal oli mahti mõelda millegi muu kui Caelani suudluse peale. Nüüd ta kahetses seda. Ta kahjatses seda samal hetkel, kui see juhtus, aga ta ei saanud midagi parata, et see korduvalt ta peas ketras.

      Leebesurm jõudis mingite astmeteni, mis viisid keldrikorrusele. Üks rauduks avanes ning lasi nad sisse. Mõnusalt sooja koridori mõlemale poole seintesse oli kellegi käsi uuristanud fantaasiaküllaseid pilte. Kohati oli värv küll pragunenud ja koorunud, ent aastad polnud kasutatud värvide jõulist lopsakust tuhmistanud. Valküüria kummardas, et uurida üht tibatillukest jooksvat kogu. Isegi kuju silmis sädelev valgus oli sinna kantud.

      „Mis asi see kõik on?” küsis ta.

      „Ajalugu,” vastas Leebesurm. „Siin on kõike neile, kes oskavad vaadata.” Ta osutas peaga graveeringule, kus kaks meest ja üks naine hoidsid kätes valgust. „Nemad on Iidsed, kes avastavad esmakordselt maagiat. Pilved nende kohal esindavad Nägudeta Jumalaid ja rohi nende jalge all inimesi.”

      „Lihtinimesi esindab rohi?” kergitas Valküüria kulmu. „Kui kena ja üldse mitte solvav.”

      „Inimesi kujutatakse üksikute rohulibledena,” selgitas Leebesurm, hääles naeruvari. „Nad sündisid mullast ja on sama loomulik ning olemuslik osa elust kui maagia. Sa näed, kuidas Iidsed rohtu ebaloomulike tormipilvede eest kaitsevad.”

      „Mina näen üksnes seda, kuidas Iidsed seisavad rohu peal, neile sajab vihm kaela ja ükski neist ei tulnud selle peale, et vihmavarju kaasa võtta. Polnud just kõige nutikamad, mis?”

      „Ära ole liiga karm – põlvned ju ise ka neist, mäletad?”

      „Minu esivanem oleks vihmavarju kaasa võtnud,” pomises Valküüria ja astus teise seina juurde. Seal kujutatud stseen häiris teda – nagu oleks üks konks ta sisikonda teed otsinud ja tõmbab nüüd õrnalt soolikaid. Rusudes linn, surnud mõnel liikumatul pärastlõunal kuivade lehtedena puult laiali pillutatud. Selle keskel seisis mees ja põles mustade leekidega. „Ja see? See peaks olema Mevolent?”

      Leebesurm püsis ta kõrval. „Need kambrid ehitati enne, kui sõda Mevolentiga üldse algas. Ei, see pole Mevolent. See on tema isand. See on Nimetu.”

      Valküüria vaatas tema poole. „Tema nimi oli Nimetu või tal lihtsalt polnud nime?”

      „Tal polnud nime.”

      Tüdruk kortsutas kulmu. „Aga kuidas saab nii olla? Kogu meie maagia tuleb ju pärisnimest, eks? Olen selle kohta kõike lugenud. Nii et kui temal polnud pärisnime, kust tuli siis tema maagia?”

      „Igal loodusseadusel esineb kõrvalekaldeid. Muuseas, see avaldab mulle suurt muljet, et teed ka natuke uurimistööd.”

      „Pärast seda, kui Marr käskis Myron Uidil enesetappu teha ja Pelgupaika hävitada, mõtlesin, et oleks hea mõte natuke kogu selle nimevärgi kohta uurida.”

      „Muretsed, et keegi võiks sinu pärisnime välja uurida?”

      Muretsema oli sedavõrd lahja sõna millegi nii jäiselt hirmuäratava kohta. Valküüria noogutas, kuid ei lausunud sõnagi. Ta ei usaldanud end piisavalt, et vastata.

      Leebesurm hakkas uuesti kõndima. „Mida sa siis teada said?”

      Valküüria sammus tema kõrval ja sundis end muretuks. „Meie pärisnimed on maagianimed, pärit vanimatest võlukeeltest. Peaaegu igaüks meist käib ringi teadmata, mida see nimi tegelikult tähendab, aga ometi oskame kasutada selle poolt pakutavat maagiat.”

      „Ja edasi?”

      „Kui saad teada oma pärisnime, läheks justkui lätte juurde. Muutud isegi Iidsetest veel võimsamaks. Võid astuda vastu Nägudeta Jumalale nii, et relva ei vajagi.”

      „Kui see nii on,” ütles Leebesurm, „miks siis Myron Uidist sai hüpiknukk ja mitte jumalus?”

      „Keegi, antud juhul härra Õnnis, leidis tema pärisnime enne teda ja tal ei avanenud iial võimalust seda pitseerida.”

      Nad kõndisid suurde saali ja vestlus hääbus. Kolm- või nelikümmend inimest seisis marmorpõrandal ja jutles vaikselt. Siinsed seinad olid vaimustavad ja peened graveeringud jooksid üles võlvlaeni.

      Erskin Ravel naeratas neile lähenedes. Valküüria oli temaga paar korda varem kohtunud – ta võitles sõja ajal Leebesurma ja Traageliga koos eriüksuses. Talle Ravel meeldis. Mees oli sarmikas ja nägus ja üsna ilus, sellisel mehelikul moel.

      „Erskin,” tervitas Leebesurm sõbra kätt surudes.

      „Leebesurm, kena sind näha,” ütles Ravel ja surus järgmiseks Valküüria kätt. „Valküüria, näed hea välja.”

      Tüdruk lausa punastas ja pööras pead, et seda ei märgataks. Siis silmas Valküüria üht halli habemega vanameest ja kortsutas kulmu. „Mida tema siin teeb?”

      Ravel torkas käed taskutesse. „Meeldib see meile või mitte, aga uue Peamaagi valimiseks on vaja esindajaid kõigist suurematest rühmadest ja Roarhaveni maagidele antakse sama palju sõnaõigust kui teistele.”

      „Aga miks tema peab siin olema?”

      „Sulle ei meeldi Piin?”

      „Mina ei meeldi talle.”

      Piin põrnitses Valküüriat, kui nende pilk kohtus. Mehe kõrval olev naine kandis musta kleiti, mis voogas maapinnal ta jalge ümber. Naise nägu kattis loor ja käed olid kinnastes.

      „Ta on siin oma õega,” ütles Ravel järgmist küsimust ennetades. „Mitte muidugi ehtsa õe, vaid järjekordse Ämblikulapsega.”

      Valküüria oli omaenda õudusest rabatud silmadega näinud, kuidas Piin oskas oksendada rotisuurusi ämblikke, kellel asendasid jalgu teravad küünised. Lisaks oli mehel häiriv komme moonduda ka ise ämblikuks – tohutuks, koletuks olendiks, kellele meeldis aeg-ajalt Valküüria unenägudes kummitada.

      „Maadam Mist,” tervitas Leebesurm, silmitu pilk mustas looris naisel. „Elab ka nüüd Roarhavenis? Mis ajast? Ma ei teadnud isegi, et ta siinmail viibib.”

      Ravel kehitas õlgu. „Me ei lobisenud piisavalt kaua, et saaksin detailsemalt teada. Üritan Ämblikulastest kaugemale hoida, mõistad? Kipuvad kõhedust tekitama. Ja kõhedusest rääkides…”

      Peapreester Tenebrius sisenes saali. Mõlemal küljel nagu alati Rauge ja Vabin. Tenebrius noogutas Valküüriale, kui nad mustades rüüdes mööda pühkisid.

      „Või nii,” nentis Ravel noogutust märgates. „Paistab, et tunned siinseid tegelasi minust rohkem.”

      Valküüria naeratas. „Vajan mõne igavama isiku puhul veel abi.”

      Ravel naeris. „Kindlasti meeldiks neile kuulda, kuidas sa neid kutsud. Siin saalis on tavapärased kahtlusalused. Märkimisväärse võimu või ea või staatusega sortsid. See daam seal on Shakra ja tema kõrval Flaring. Ilmselt tunned neid mõlemaid Pelgupaiga aegadest. Neil vedas kõvasti, et nad polnud seal tol päeval, kui Hävingumootor lõhkes. Neist vasakul on erinevad sortsid, keda sa ei pruugi tunda – tegutsevad peamiselt kulisside taga ja annavad endast parima, et rambivalgusest hoiduda.”

      „Ja СКАЧАТЬ