Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll. Derek Landy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ümber. Tema pilgu alla sattumine oli muutunud Valküüria jaoks särtsakaks kogemuseks, mis tekitas ühel ajal sõltuvust kui ka kõhedust. Talle ei meeldinud see võim, mis poisil tema üle oli. Noormehe lähedus meenutas Selana seltskonda, kuid vähemalt Selana puhul teostati kütkestamist maagia abil. Caelani puhul oli köitvus aga ehtne ja seega palju ohtlikum.

      „Ma ootan,” ütles poiss kergelt naeratades. Valküüria taipas, et polnud viimastel sekunditel sõnagi lausunud. Tüdruk vaatas kõrvale ja lasi juustel näole laskuda, et varjata põski mööda hiilivat puna.

      „Ilmselt see ei meeldi sulle. Nii et see oleks tohutu suur teene, mille peaksin kuidagi heastama. Probleem on selles, et ma ei saa sulle päriselt rääkida, miks mul su abi tarvis läheb. Sa lihtsalt pead mind usaldama, kui ütlen, et mul on selleks omad põhjused.”

      „Mida sa tahad?”

      Valküüria kõhkles. „Sa peaksid maitsma mu verd.”

      Caelani naeratus tardus. „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt.”

      „Dusk hammustas mind,” selgitas Valküüria. „Sa tead kui väga ta tahtis mind tappa. Lõpuks avanes see võimalus, kuid ta ei kasutanud seda ära. Kas sa pole kordagi mõelnud selle peale, miks?”

      „Sest ma peatasin ta,” vastas Caelan järsult.

      „Ei. Sina jõudsid kohale siis, kui ta oli mind eemale tõuganud. Ta ütles Billy-Ray Sanguinile, et maitses mu verd ja… Ma ei tea. Mis iganes juhtus, mis iganes oli mu veres – see muutis tema meelt. Enam ei taha ta mind tappa. Nad mõlemad leiavad, et palju julmem on lasta mul edasi elada.”

      „Sa tahad, et mina ütleksin sulle, miks on sinu veri nii eriline?”

      „Jah.”

      „Dusk on minust sadu aastaid vanem. Ta oskab tabada sinu veres tuhandeid erinevaid nüansse, mida ma ei oska isegi nimetada. Dusk on gurmaan. Mina mitte.”

      „Aga sa võiks proovida.”

      „Pole mõtet.”

      „Caelan, minuga on midagi valesti. Saad aru? Midagi on nihu sellega, kes ma olen. Dusk teadis seda kohe, üheainsa tibatillukese hammustuse kaudu. Sul ei pruugi olla tema kogemusi, kuid sa pead proovima. Ma vajan seda.”

      „Sa ei tea, mida palud. See on selgelt liiga ohtlik.”

      „Ma olen ohuga harjunud.”

      „Minu jaoks, Valküüria. See on ohtlik minu jaoks. Ma ei tea, kuidas Dusk suutis seda endale keelata, aga mina pole nii tugev. Kui ma sind hammustan, ei lõpeta ma toitumist enne, kui oled surnud.”

      „Siis ära hammusta mind. Ma lõikan sõrme – võid maitsta üht tilka.”

      „Kas sa palun meenutaks, kellega sa praegu räägid? Ma olen vampiir! On üks kindel põhjus, miks mind koletiseks peetakse. Arvad sa jumala eest, et see on hea mõte lasta maitsta mul tilgakest sinu verest? Tõesti? Sa ei arva, et see ajaks mind hulluks? Üks tilk ja ma vajan ka ülejäänut. Ma vajan seda kõike.”

      „Sul on mõistus endiselt alles. Sa ei kaota ju mõttevõimet? Sa pole loom.”

      „Täpselt seda ma olen. Sa vaatad mind siis, kui päike sirab, ja mõtled, et see olen mina. See ongi Caelan. Arvad, et vampiir on kõigest verd imev kodukäija, kes tuleb välja öösel ning läheb hommikul minema – ja Caelan tuleb tagasi. Sa ei taipa ikka veel, et vampiir ongi Caelan.

      See nägu on mask. See nahk on kostüüm. Selle all on peidus tõeline mina, Valküüria. Ma pole piinatud hing. Ma pole nukrutsev romantiline kangelane. Ma olen koletis. Ei möödu hetkegi, kui ma ei tahaks sul kõri puruks rebida. Ükski teine vampiir siin planeedil ei taha minuga tegemist teha. Anna andeks, ma tõesti ei soovi, et luukere-detektiiv ja tema kättemaksuhimulised sõbrad mu pärast seda nurka ajaks, kui olen su laibast toitunud. Mulle meeldib surematus. Sellega harjub mõne aja pärast vägagi ära.”

      Valküüria vaatas teda, kuid ei öelnud sõnagi. Viha lahkus aegamisi Caelanist, kuni nad olid vaid kaks vaikuses seisvat tüüpi.

      „Tead mis,” poetas Valküüria viimaks, „ma pole iial kuulnud sind rohkem sõnu lausumas.”

      Caelan noogutas. „Mõtlesin praegu täpselt sama asja.”

      „On sinuga kõik korras?”

      „Häälepaelad on pisut kähedad.”

      „Peaksid äkki istuma.”

      Noormees naeratas ja Valküüria naeratas vastu.

      „Mul on vaja, et sa seda teeksid.”

      Caelani naeratus kadus. „Ma ütlen sulle veel kord. Ma ei tee seda.”

      „Kuula mind ära, eks? Ma töötan ühe asja kallal. See võib mind aidata ja lahendaks loodetavasti kõik mu probleemid. Aga see on ohtlik. Tõsiselt ohtlik. Ma ei pruugi seda üle elada. Ja ma ei saa sellest rääkida Leebesurmale ega Tanitale ega Fletcherile, sest nad üritaks mind takistada.”

      „Ja mulle võib rääkida, sest arvad, et mina ei takistaks sind?”

      „Ma ei räägi sulle ka. Aga enne selle sammu astumist pean teadma, kas see on õige käik. Ma pean teadma, mida Dusk nägi või tundis või tajus. Kui see on nii hull, kui ma arvan, pean selle ohtliku asja läbi tegema. See on ainus võimalus. Kui ei ole nii hull, siis ma ei tee seda. Lihtne.”

      Caelan pööras ümber ega öelnud tükk aega midagi.

      „Hea küll,” nõustus noormees viimaks. „Aga pärast on ilmselt parem, kui me üksteist enam iial ei näeks.”

      „See oli nüüd väheke dramaatiline või mis?”

      „Võib-olla.”

      „See on tobe. Miks me ei tohi enam üksteist näha?”

      „Sa ütled seda toonil, nagu tunneks minust puudust.”

      „Muidugi tunneks. Sa oled mu sõber.”

      „Ei, ei ole.”

      Valküüria kortsutas kulmu. „Sa ei ole?”

      „Sina ja mina ei saaks iial olla lihtsalt sõbrad, Valküüria. Meie saatuseks oli kas olla üksteise jaoks mitte miski või kõik.”

      Valküüria jõllitas teda ja üritas taibata tema sõnade tähendust. „Ee…”

      „Sõnaosav nagu tavaliselt.”

      „Ma mõtlen… Caelan, ma olen ju Fletcheriga. Ja mulle meeldib Fletcher. Ma ei taha sulle haiget teha, aga ma… ma ei tea, mida ma sinu suhtes tunnen. See on minu jaoks veidike üllatav, kui aus olla.”

      „Sa tõesti ei teadnud, mida ma tunnen?”

      „Ma tõesti ja päriselt ei teadnud. Vabandust, kui arvasid, et tean.”

      „Selge.”

      Valküüria vaatas teda ja Caelan astus sammu tagasi. „Ja nüüd tunnen end kohutavalt.”

      „Pole vaja,” lausus Caelan.

      „Ma СКАЧАТЬ