Nüüd sa sured. Christiane Heggan

Чтение книги онлайн.

      „Ja kus tema esinemispaik asub?”

      „Ühes neist upsakatest ööklubidest, mille sissepääs maksab külastajale jala ja käe. Võib-olla olete sellest kuulnud – Blue Moon?”

      Zoe surus end vastu tooli seljatuge ja püüdis ennast näoilmega mitte reeta. Peaaegu kõik newyorklased olid sellest kõrgklassi ööklubist kuulnud, Zoe isegi rohkem kui teised. Paari aasta vältel oli ta veetnud seal kogu vaba aja ning seda heal põhjusel.

      Blue Mooni omanik polnud keegi muu kui tema endine abikaasa Rick Vaughn.

      Viimasest korrast, kui Zoe oli suvatsenud Blue Mooni lähedusse sattuda, oli möödunud vähemalt neli aastat. Piisas hoone nägemisest, kui ta sellest aeg-ajalt mööda sõitis, et ta mälestustesse upuks. Osa neist olid head, teised mitte, kuid igal juhul üritas ta kõiki neid unustada.

      Ja miks oli ta nüüd siin, Lexingtoni avenüül, kus plüüsist ööklubi asus, mõtted jälle Rick Vaughnile koondunud? Olnuks vale väita, et ta polnud nende kuue aasta tagusest lahutusest saadik kordagi eksabikaasale mõelnud. Polnud võimalik olla kellegagi kirglikus suhtes, põrutada temaga kuu aja pärast Vegasesse ja seejärel elada kaks kõige rõõmsamat, ahvatlusterohkemat ning masendavamat aastat oma elust, ilma et sellest kogemusest oleks jälgegi jäänud.

      Seega oli ta tõepoolest möödunud kuue aasta jooksul vahetevahel Rickile mõelnud. Arvatavasti koguni rohkem kui oleks pidanud, kui arvestada seda, et nad polnud lahutusest saadik kohtunud. See mees on nagu sõltuvust tekitav aine, oli Zoe kunagi Lizzyle poetanud. Harjumus, millest soovid vabaneda, kuid ei suuda.

      Nad olid kohtunud ühise tuttava sünnipäevapeol. Pikka ja kohutavalt nägusat meest oli ümbritsenud pool tosinat naist, kui sünnipäevalaps Roseanne oli Zoe käest haaranud ja ta teiste sekka talutanud. „Rick, ma tahaksin sulle kedagi tutvustada.”

      Kuus vaenulikku silmapaari oli Zoe poole pöördunud, kuid Rick Vaughn naeratas ja surus tema kätt, kuni Roseanne neid tutvustas. Nad olid veetnud terve ülejäänud õhtu koos, rääkinud oma karjääridest – Zoe lasteraamatute illustreerimisest ja Rick oma kadunud venna ööklubi ülevõtmisest.

      „Ma ei tea siiamaani, miks ta selle minule jättis,” tunnistas Rick ausalt. „Olin Simoni surma ajal mereväes ja kavandasin sõjaväelase karjääri. Aga nüüd juhatan ööklubi ja koguni naudin seda. Mine võta kinni.”

      Mehe sarm ja siiras huvi Zoe kunstiande vastu olid naise ära võlunud. Kui Rick järgmisel pärastlõunal helistas, oli Zoe juba hullumas, kõndis korteris edasi-tagasi ning püüdis telefoni mõttejõul helisema sundida.

      Mees kutsus ta ratsutama Connecticuti, kus tal oli järveäärne maja. Nad armatsesid selsamal õhtul, kuid mitte Nat King Cole’i muusika saatel kamina ees, nagu võinuks arvata, vaid hobusetallis, kus kirg oli nad ootamatult jalust niitnud.

      Just Ricki ebaharilik ja impulsiivne iseloom oligi Zoele armsaks saanud. Tegemist oli mehega, kes oskas ootamatu hetke unustamatuks kogemuseks muuta. Kuu aega hiljem, kui nad külastasid Central Parki loomaaeda, oli Rick abieluettepaneku teinud. Koolobusahvi vankumatu pilgu all oli Zoe oma jaatava vastuse röögatanud juba enne, kui mees jõudis ettepaneku lõpule viia.

      Zoe ema meelehärmiks olid Zoe ja Rick loobunud mõttest harilikud pulmad korraldada ja põrutanud Las Vegasesse. Peaaegu kõik, kes nende ümber olid, rõõmustasid nende õnne üle, kuid oli ka kõhklejaid. Suurim neist oli Zoe ema. Catherine Foster tundis oma tugeva tahtega kahekümne viie aastast tütart liiga hästi, et säärase õndsuse kestvusesse uskuda. Ta möönis, et Zoest kuus aastat vanem Rick on hea inimene, hoolitsev, aus ja töökas. Ent lisaks kõikidele voorustele ja kõrgele haritusele olid mehel vanamoelised väärtushinnangud, mis pidid tema arvates varem või hiljem Zoe vaba hingega vastuollu minema.

      Ja ei läinudki palju aega, kuni tema hirmud osutusid tõeks. Rick ei taibanud, miks Zoe peab töötama, kui tal on abikaasa, kes tema eest hoolitseb, ja oli palunud, et Zoe veedaks rohkem aega klubis, kus mees oli hakanud juba olulisi muutusi sisse viima. Ja ehkki Zoele meeldis Blue Moon väga, kartis ta, et pidevalt abikaasaga koos töötamine hakkab nende suhet kahjustama.

      Neil oli muidki kokkupõrkeid, mille käigus Zoe oli süüdistanud Ricki, et mees püüab juhtida nende abielu nii, nagu juhatab ööklubi. Mees vastas omalt poolt, et Zoe on kangekaelne, lapsik ja isekas. Kaks aastat pärast ühteheitmist otsustati abielule kriips alla tõmmata.

      Zoe oli oodanud terve aasta, enne kui hakkas uuesti kohtingutel käima. Ta oli kohanud ohtralt põnevaid mehi, kuid kellelgi neist polnud Ricki karismaatilisust, siirust ega oskust teda naerma ajada, kui ta seda kõige vähem ootas.

      Ja siin ta nüüd seisis, Blue Mooni mattklaasiga ukse taga teisel pool tänavat, süda ülikiiresti tagumas, kurk kuivanud ja peopesad niisked. Ta püüdis rahuneda ja tuletas endale meelde, et on siin Lola Malone’i asjus, mitte sellepärast, et teda oli haaranud ootamatu igatsus endise abikaasa järele.

      Kui Zoe oli seljataguselt aknaklaasilt oma peegelpilti vaadanud, ajas ta õlad kangeks, ületas kindla sammuga tänava ja suundus tuttava ukse poole.

      Viies peatükk

      Klubi oli ikka samasugune, pehmelt öeldes väike ja elegantne. Siinne mahe valgus, mahagonlauad ja kõvast puidust tantsupõrand meenutasid õhtusöögiklubisid, mis said kuulsaks kuiva seaduse ajastul, kui ööklubisid olid vallutanud Bugsy Siegeli ja Al Capone taolised mehed. Skeptikud olid ennustanud, et Simon Vaughni kindla käeta variseb Blue Moon kokku nagu kaardipakk. Rick oli kõikidele tõestanud, et nad eksivad.

      Kell oli veidi üle kuue ja õhtuse rahvasumma jaoks oli aeg varajane, kuid Ricki vana semu, mereväelasest baarmeniks hakanud Lenny seisis juba leti taga ning poleeris klaase. Möödunud kuus aastat olid tema keskkohale mõne kilo lisanud ja juuksed tinahalliks muutnud, kuid nägu oli endiselt tuttav ja esimene asi, mida läheneja märkas, oli praegugi tema murtud ninaluu, mis oli mälestus mere- ja õhuväelaste vahel peetud poksimatšist.

      „Sul jäi üks koht poleerimata,” nipsas Zoe ja astus läikiva baarileti juurde.

      Mees pööras ümber ja tema näole ilmus tohutu äratundmisrõõm. „Zoe. Püha müristus!” Ta viskas rätiku õlale ja sööstis ümber baarileti. Enne kui naine jõudis hinge tõmmata, oli Lenny oma tugevad käed tema ümber mähkinud ja kinkis talle oma kuulsa karukallistuse. „See oled tõesti sina.”

      „Täies hiilguses.” Zoe kõkutas naerda. „Õigemini see, mis minust on järele jäänud.”

      Baarmen puhkes naerma ja laskis ta lahti. „Ma ei suuda sinu juuresolekul end kuidagi talitseda.” Pärast pikka ja hindavat pilku lisas ta: „Kuidas läheb, nukuke?”

      „Ei saa kurta. Sa näed hea välja, Lenny. Nägus nagu ikka.”

      „Ja sina keeldud ikka veel minuga abiellumast.”

      Nüüd oli Zoe kord naerda. Nendevaheline kerge aasimine oli teda aastate eest pidevalt lõbustanud. Ta piilus ringi. „Klubi näeb hea välja.”

      „Sinuta pole miski endine.”

      Zoe ei vaevunud mehe märkusele vastama, vaid kiikas klubi tagaossa, kus lühike koridor viis Ricki kabinetti ja laoruumidesse. „Kas boss on kohal?”

      „Just saabus.”

      Zoe patsutas Lenny kätt. „Ära hakka minu tulekust teatama. Üllatan teda.”

      „Kas sulle СКАЧАТЬ