Maali mulle lootus II osa. Vennad. Erika Nessel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tal on mees ja kaks last! Ja ta unistab lisaks veel mustanahalisest armukesest! Abielus juba teist korda! Ja, raisk, nutab kah veel! Otsigu lolli!” Bill vandus, et eluilmaski ei tõsta enam oma jalga „Orhideesse”!” Ei tasu vist mainida, kui lõbus oli tema kulul naerda.

      Ühel õhtul saabusime terve pundiga „Kellameest” üle vaatama. Siin töötas üks mõistlik baaridaam nimega Ann. Mulle meeldis väga temaga pikalt lobiseda. Ta oli minust hulga-hulga vanem, aga samas palju enam sõbranna kui kõik Kenzo tüdrukud kokku.

      Seekord tulime lausa seitsmekesi. Ma jäin üksi leti juurde, samal ajal kui ülejäänud pudenesid laudade ümber, et endale head istekohad vallutada. Tuju oli kõigil suurepärane. Enne minekut võtsid Danger ja Slipp Annie´lt liitrise veini ja teise viskit. Klaasid ja jääkillud viis Ann neile järele. Kerjasid ka midagi süüa, kuid Ann jäi enesele kindlaks – iga päev küll tasuta ei saa! Nii oleks „Kellamees” varsti pankrotis.

      Minul oli veidike raha taskus. Mõtlesin, et ega ma palju vaesemaks ei jää, kui teen kamba peale ühe suure prae välja. Kõhtu see päris ei täida, aga poistel on juba paar päeva näpud põhjas, rääkimata plikadest. Kenzo on ju tükk aega kadunud ja elatusraha on kõigil saamata.

      Kui ma niiviisi, olles leti juurde Annie´ga kahekesi jäänud, oma soovi esitasin, kummardus Ann minu poole, et salapäraselt sosistada mulle kõrva:

      „Hüdra, kas sa tahad rikast kutti?”

      „Tahan!” vastasin kõhklemata.

      „Mu nõbu tuleb varsti siia. Ma lubasin, et teen teid omavahel tuttavaks. Vaata, et sa oma sokukarja temast siis eemal hoiad!”

      Ma lubasin. Samas küsisin ruttu:

      „On tal ikka veidi nägu ka peas?”

      „On! Kena kutt selline– hästi tõmmu!”

      „Vau!” tegin lõbusalt sõrmedega nipsu.

      Ann tõi mulle prae kätte ja lisas:

      „Tead, talle kindlasti ei meeldiks, kui su sõbrad vahele segavad. Ma lootsin väga, et tuled täna üksi.”

      „Ei, täna on see tühi lootus,” tõdesin kahetsevalt ja viisin oma bandele prae kätte. Nemad olid vahepeal rahad kokku klappinud, pistsid mulle paberid pihku ning saatsid tagasi. Ise kargasid möirates kuuekesi ühe prae kallale.

      „Täna on raske päev, eks ole?” irvitas Ann kui sama palvega tagasi tulin. Pani raha kassasse.

      Peale meie polnudki hetkel baaris kedagi. Aeg oli veel varajane.

      „Oo-jaa,” vastasin kurvalt. „Kõigil on raha otsas. Boss on kadunud. Mina ootan palgapäeva.”

      „Mehed tahavad palju süüa,” ohkas Ann kaastundlikult, silmitsedes eemalt õgardeid laua ümber.

      „Parem, kui neid ei olekski!” turtsatasin mina.

      Ann hakkas südamest naerma ja asutas end minekule.

      „Arvad, et saaksid hakkama?”

      Kehitasin lihtsalt õlgu ja muigasin alles siis, kui Ann oli läinud. Ta tõi mulle prae ja ma viisin selle taas lauale. Esimesel juba ots peal! Haarasin metselajatel taldriku eest ära, muidu kopsivad veel kahvlitega puruks! Viisin tagasi.

      Samal ajal vajusid uksest sisse veel korraga tervelt viis nägu. Tellisid miskit ja jagunesid laudade vahel laiali. Mõne hetke pärast veel mõned, üksikult ja kahekesi ning lõpuks, kui ma olin arvamusel, et Ann tegi lihtsalt mu kulul nalja, ilmus välja see kauaoodatu.

      Märkasin teda tänu Annie laiale naeratusele. Meile lähenes tõmmu, mustajuukseline noormees. Teda tutvustati mulle kui Richardit. Mind talle kui Lawrence'it. Kummaline, mõtlesin endamisi, kust Ann minu nime teab? Mina seda talle kindlasti pole iialgi öelnud ja kipun seda ka ise juba unustama.

      Viisakalt vahetasime Rickiga mõned sõnad ning kuna letiesine tutvus pole eriti romantiline, arvas noorhärra pärast shampuseklaasi, et üks tants ei teeks paha. Loomulikult olin ma nõus. Mõned juba tantsisid enne meid ja me läksime nende hulka. Vaikne muusika lubas imetleda oma partneri näojooni, tutvuda tema käte puudutusega. Pidin tunnistama, et Rick oskas väga hästi tantsida, hoida rütmi ja juhtida mind. Polnud mõtet küsidagi, ma olin kindel, et ta on seda kunsti kusagil õppinud. Selle kõrvalt rääkis ta mulle usaldavalt oma elust. Tal polnud saladusi, ta ei varjanud oma tundeid ega minevikku. Kahju, kuid ma ei suutnud talle samaga vastata. See suhtumine oli nii võluv ja imeline, et ma sootuks unustasin ebardid, kes minust laua juurde maha jäid.

      Kõige ebasobivamal hetkel, nii valel ajal kui veel vähegi võimalik, kasvas nagu maa alt välja mustanahaline kolge. Lai naeratus üle näo ning õllekann peos.

      „Hüdra, sul kurk kuivab, võta üks lonks!” Ta lükkas mulle järsult kannu nina alla. Ma pidin peatuma ja selle vastu võtma, kui ei tahtnud, et õlu mulle krae vahele lärtsataks.

      „Kust sa selle said?” karjatasin vihaselt. „Teil pidi ju raha otsas olema!”

      „Reservid, reservid, neiu!” lõõritas neeger.

      Ma võtsin vastumeelselt ühe lonksu tema kannust, sest muidu ju Dangerist lahti ei saa. Lõpetuseks lisasin rangelt:

      „Nüüd kao mu silmist! Ära sega mind, sest ma arendan tutvust.”

      „Mida sa teed?” venitas Bill, imestusest kael õieli ja hakkas samas vastikult irvitama.

      Märkasin, kuidas mu kaaslane näost ära vajus. Küllap arvas ta, et käin alati „Kellamehes” üksinda joomas. Richard oli vait, kõõritas vaid kahtlustavalt Dangeri poole.

      „MA ARENDAN TUTVUST!” röögatasin Dangerile näkku ning viipasin otsustavalt käega. „Tõmba uttu, ma PALUN sind!”

      Bill pahvatas valjusti naerma ja pööras lõpuks meile selja. Kõndis minema.

      „Sinu kutt?” küsis Rick, püüdes oma pettumust varjata.

      „Ei, Jumalale tänu! – ainult sõber.”

      „Kas teised kah?”

      Ma vilksasin korraks laua poole vaadata, kus viis isikut ninapidi koos istusid ja kahtlemata meid taga rääkisid. Danger seisis laua kõrval ning seletas midagi, viibates aina peaga meie poole.

      „Jah, paraku,” pidin ohates tunnistama.

      „Nagu oma kamp või?” uuris Richard.

      „Eks ta ole,” nõustusin alandlikult.

      Meie tants ja jutt olid loomulikult rikutud. Arvasime, et on targem tagasi leti juurde minna ja veel üks pits võtta. Rick tegi mulle välja hea veini. Mina rõõmustasin sel õhtul teist korda, et mõnikord ka miskit teiste kulul saab. Ning Ann arvas, et me sobime hästi.

      „Mis sa arvad, kui läheksime korraks minu poole?” pakkus Rick järsku. „See lärm siin ei sobi mulle. Saaksime rahulikult rääkida ja…”

      „OK.,” nõustusin kõhklemata. Küllap veininatuke juba mõjus. Ma tahtsin tõesti oma väärakate kambast eemale saada.

      „Mul on auto ukse taga, tunni aja pärast toon su tagasi, kui soovid. Ann jääb kella jälgima.”

      „OK.,” СКАЧАТЬ