Maali mulle lootus II osa. Vennad. Erika Nessel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Sa oled vist ainus inimene, kes teab, kus ta on.”

      „Ma pole grammigi targem kui sina,” vastasin rahulikult.

      „Te põgenesite ju koos Senna juurest. Kuhu ta jäi, kui ta sinuga kaasa ei tulnud? Mul on tõesti vaja teda leida. Ütle, Lorie, kus ta on?”

      Ma urgitsesin rahumeelselt oma küünealuseid.

      „Sellest on kaks kuud möödas, kui me põgenesime. Sul võtab alles tublisti aega enne, kui oma väikevenna kadumist märkad! Jah, ma võin sulle näidata kohta, kus me tookord lahku läksime, aga jälg on ammu jahtunud. Rohkem pole ma teda näinud.”

      Steve tõmbas peoga läbi juuste, urises vihast. Ma polnud iial teda nii närvilisena näinud.

      „Kas ta ei öelnud sulle näiteks, et kaob linnast?” pahvatas ta tüdinult.

      Ma raputasin pead.

      „Ei, ta arvas, et võib-olla kohtume veel.”

      „Väga vaimukas!” hüüatas Steven Jason mõnitavalt. „Ma olen pool ilma läbi tuuseldanud, kõik tema tuttavad läbi käinud…! Mitte midagi! Kus pagan ta ennast siis peidab?”

      „Miks sul teda nii äkki vaja on?”

      „Pole sinu mure, Lawrence. Küllap siis on vaja. Ma ei jäta enne, kui olen ta üles leidnud.”

      „Ja lööd ta jälle mättasse?” küsisin õelalt.

      Steve vakatas nii järsku, et suu jäi lahti. Vaatas mulle kurjalt ning tähelepanelikult silma.

      „Ma pole seda öelnud.”

      „Ma tunnen su kombeid, Steve. Ma tean su meetodit, kuidas sa lööd kõhtu, et sinikad välja ei paistaks. Mina istusin tema voodi serval ja hoolitsesin tema eest! Sina ei näinud, kuidas ta valudes oigas ja vähkres. Ta vajas kiirabi, aga ei lubanud mul kutsuda, sest ta kartis sind!”

      „Pea nüüd hoogu, mida sa ajad?” läks Steve uuesti närvi.

      Mu hääl paisus iga silbiga. Lõpuks ma juba karjusin tema peale:

      „See oli tookord, kui te Michaeliga koos teda vaeseomaks peksite! Ta tuli minu juurde ja lahkus hommikul! Ja mina olin see, kes teda kolme päeva pärast uuesti vastu võttis! Ta oli poolsurnud ja sinikaid täis, täiega ära külmunud! Ma ei tea, kust ta tuli! Ma ei tea, kus ta need kolm päeva oli… ja lumetorm oli väljas! Mäletad, Steve? Lörtsi ja lund sadas alla ja kohutav tuul! Sul oli pohui, mis su vennast saab! Las ta külmub lumehange, las põeb üksi oma sinikaid! Siis polnud sulle teda vaja! Kas tead, kuidas ma teda üles soojendasin? Ma võtsin hilbud seljast ja soojendasin oma kehaga! See polnud mõnus, ei, sest ta oli kümem kui laip!”

      Steve haaras mul õlast, püüdes mind rahustada, kuid ma hüppasin eemale, talumata tema puudutust. Olles tabanud võimaluse oma viha maandada, jätkasin Jasoni sõimamist. Tema silmad vilasid siia-sinna nagu vargal. Kindlasti ei meeldinud talle, et selliseid patte otse täistuubitud baaris talle näkku paisatakse.

      Siis äkki märkasin enese ümber tuttavaid nägusid. Funkie astus mu kõrvale, jäädes poole sammu võrra minu selja taha. Horror ja kera ilmusid teisele poole. Olles sellest tublisti julgust saanud, muigasin kahjurõõmsalt. Steve sattus täiesti segadusse.

      „Lorie,” pomises ta kuidagi kõhklevalt, „mul ei ole kavas teda lööma hakata. Tookord oli hoopis teine situatsioon, ta ise oli süüdi. Kas Mike ei rääkinud sulle…?”

      „Mis siin toimub?” küsis Funkie minu käest.

      Ma ei pööranud tema küsimusele tähelepanu, ma tahtsin ise võitjaks tulla.

      „Ka mina tahaksin teada, kus ta on,” laususin nüüd rahulikult. „Aga kui ma seda teada saan, kui ma teda kusagil kohtan… Sea mulle siis aegsasti piinapink valmis, sest olles terve mõistuse juures, ei anna ma teda mingi hinna eest sulle välja!”

      Steven puhkes närviliselt naerma, kõõritades silmanurgast Funkie poole, kes rusikad rullis, meie vestlust pealt kuulas.

      „See pole ju mingi sõjaolukord, Lorie, ma lihtsalt otsin oma venda. On see keelatud?”

      Nüüd lõpuks sai Funkie kannatus otsa. Kulm rangelt kortsus, nähvas ta ülbelt:

      „Kuule noormees, paned ehk oma lõuad kinni ja astud oma teed, ah? Näe, uks on seal! Jäta meie Hüdra nüüd rahule!”

      Steve ajas end korraks puhevile nagu tige kukk, nähvas vastu:

      „Ükski kõrtsijoodik ei tule mind käsutama!”

      Selle peale naeratas Funk muhedalt, pöördus baarmani poole ja tõstes hooletult käe, tegi sõrmedega nipsu:

      „Miles, semu, kui ma selle tatiga hakkama ei saa, viska üks täring Dangerile!” Siis vaatas lahkelt Jasonile silma. „Esialgu ma andestan sulle. Mine rahus mu poeg, aga ära enam teist korda „Ämblikusse” oma jalga tõsta!”

      „Mine, Steve!” käskisin omalt poolt tungivalt. „Mine ära, enne kui kogu mu kamp sulle kallale tuleb!”

      „OK., Lorie,” Steve taganes kõhklevalt. „OK., sa veel ükskord kahetsed seda! Ma leian selle tatika niikuinii üles. Ta ei pääse mu eest kuhugi. Ja sina veel kahetsed oma ülbust!” Siis keeras ta end kannal ringi ja läks uksest välja – nagu ikka uhkelt, püstipäi.

      2

      Kuigi mul oli nüüd oma korter, meeldis mul üsna tihti ööbida ka Onnis. Lihtsalt seepärast, et nii oli seltsim. Onnis olid ju sõbrad, kellega sai naerda ja lobiseda ning lõbusalt aega veeta. Vahel juhust kasutades sattusin õnnetul kombel Dangeri või Funkie sängi. Alati see hästi ei lõppenud, sest tasus vaid natuke eelistada Funkie't, kui otsekohe tundsin enesel kahelt poolt torkivaid pilke. Ühelt poolt sihtis armukade Karpoid, teiselt mossitas Danger. Ma keeldusin taipamast, et Funkie'le lähenemine on mulle samahästi kui keelatud.

      Minu kunagine paaniline hirm kõigi meeste ees oli nüüdseks jäljetult kadunud. Ma usaldasin neid taas, lihtsalt teadsin, et need tüübid ei tee mulle iialgi haiget. Nemad hoiavad ja kaitsevad ja on jumalast loodud selleks, et pakkuda naistele naudingut.

      Kui Danger püüdis vahel etteheitvalt meelde tuletada, et ma võiksin kuuluda talle, tegin kindlameelselt selgeks, et ma ei armasta kedagi ega hakka kellelegi ka kuuluma! Need olid Funki'lt laenatud sõnad.

      Tagasi tulles tõusin ma oma positsioonilt isegi kõrgemale kui Karpoid. Oli äärmiselt nauditav näha kõrvalt, kuidas Frankie Stafford lipitseb oma lemmiku ees ning lõpuks teeb meie mr. Universum otsuse, et täna öösel tahab ta enda kõrval näha hoopis Hüdrat.

      Mulle oli see suurim tunnustus, sest polnud ju kellelegi uudiseks, et Funk on lits-mees ja oskab naisel ja naisel vahet teha. Aga vaene Karpoid pidas teda põhimõtteliselt oma poisiks ja keeldus Dannyt teistega jagamast. Minu olemasolu, muide, ajas teda ka ilma selleta marru.

      Loomulikult polnud Hüdral midagi selle vastu, et kamba liider teda voodisse kaisuloomaks võtab. Funkie iga keharakk oli väärt seda, et igal ööl hellitaks teda kasvõi mitu naist.

      Aga iseloom – vaat iseloom oli tal pehmelt öeldes natuke õel. Üldiselt aga lihtsalt rõve! Vahel näis ta küll õilsa rüütlina, kuid enamasti oskas ta oma häid omadusi osavalt varjata. Võib-olla talle lihtsalt meeldis СКАЧАТЬ