Klaastroon. Sarah J Maas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tormata või lihtsalt karjuda, et tema pole osa selle printsi õukonnast. Temal ei lasu mingit süüd selles, et neid toodi siia ahelates, näljutatuna ja pekstuna. Tema töötas ja veritses ju koos nendega, nende perede ja sõpradega – ta polnud nagu need koletised, kes kõike ja kõiki hävitasid. Et ta oli teinud kord midagi, peaaegu kaks aastat tagasi, kui vabastas ligi kakssada orja Piraadipealiku käest. Kuigi sellest ei piisanud.

      Järsku seisis linn eraldi, temast rebituna. Inimesed lehvitasid endiselt, kummardasid, hõiskasid ja naersid, loopisid lilli ning muud totrust nende hobuste ette. Tal oli raske hingata.

      Varem kui talle oleks meeldinud, ilmusid tema ette lossi rauast ja klaasist sissepääs, sepistatud väravad avanesid ning tosinkond valvurit asus võlvkaare alt läbi viiva munakivitee äärtele. Püstised odad, nelinurksed kilbid ja tumedad silmad pronkskiivrite all. Igaühel seljas punane keep. Nende turvis oli küll tuhmunud, aga korralik vasest ja nahast töö.

      Võlvkaare taga tõusis tee, mida ääristasid kuldsed ja hõbedased puud. Rada ääristavate hekkide vahel võrsusid klaasist laternapostid. Linnahääled haihtusid, kui nad läbisid järjekordse, sedapuhku sätendavast klaasist võlvkaare, ja siis kerkiski nende ette loss.

      Chaol ohkas hoovis hobuse seljast maha ronides. Käed tõmbasid Celaena sadulast ja sättisid ta tudisevatele jalgadele. Klaasi kiiskas kõikjal ning üks käsi klammerdus tüdruku õlale. Tallipoisid viisid vaikselt ja kähku ta hobuse minema.

      Chaol tiris Celaena enda kõrvale ja hoidis sõrmi tugevalt ta keebil, kui kroonprints lähemale astus. „Kuussada tuba, sõjaväe ja teenijaskonna tiivad, kolm aeda, jahipark ning tallid mõlemal küljel,” vuristas Dorian ja põrnitses oma kodu. „Kellel läheks iial nii palju ruumi vaja?”

      Celaena suutis nõrgalt naeratada, veidi rabatuna printsi ootamatust sarmist. „Ma ei tea, kuidas sa üldse magada suudad, kui surmast lahutab sind vaid klaassein.” Ta piilus üles, ent langetas ruttu pilgu. Kõrgusi ta ei kartnud, aga mõte sellest, et viibides nii kaugel üleval, kaitseks ainult klaas, tõmbas tal sisikonna krampi.

      „Siis oled minu moodi,” muheles Dorian. „Tänu jumalatele, et eraldasin sulle ruumid kivilossis. Ei taha sugugi, et tunneksid ebamugavust.”

      Otsustades, et pahaselt põrnitsemine ei ole nutikaim lahendus, kiikas Celaena selle asemel massiivsete lossiväravate poole. Punasest uduklaasist valmistatud väravad haigutasid tema poole nagu hiiglase suu. Ometi nägi ta, et sisemus oli kivist ja talle tundus, nagu oleks klaasloss algse hoone peale potsatanud. On alles totter idee: ehitada loss klaasist.

      „Nii,” ütles Dorian. „Oled veidi juurde võtnud ja su nahal on nüüd mingi jume. Tere tulemast minu koju, Celaena Sardothien.” Ta noogutas paarile möödunud aadlikule, kes tegid kraapsu ja kummardasid. „Võistlus algab homme. Kapten Westfall näitab sulle su kambri kätte.”

      Celaena liigutas õlgu ja otsis märki mõnest konkurendist. Ei paistnud aga, et oleks kedagi veel saabunud.

      Prints noogutas järjekordsele kudrutavate õukondlaste parvele ega vaadanud uuesti rääkima hakates enam palgamõrvari ja kaardiväe kapteni poole. „Pean oma isaga kohtuma,” sõnas ta ja libistas pilguga üle ühe eriti kauni daami keha. „Näeme õhtul.” Celaenale sõnagi ütlemata marssis ta treppe mööda palee poole, punane keep tuules lehvimas.

      Kroonprints pidas oma sõna. Celaena kamber asus kivilossi ühes tiivas ja oli oodatust märksa suurem. See koosnes magamistoast, selle küljes asuvast vannitoast ja riietusruumist, väikesest söögitoast ja ruumist muusika ning mängude jaoks. Iga tuba oli sisustatud kuldsetes ja karmiinpunastes toonides ning magamistoa üht seina ilustas hiiglaslik seinavaip. Pehmeid diivaneid ja sügavaid tugitoole oli aga pillatud maitsekalt üle kogu ruumi. Tema rõdu avanes imeilusa aia ja purskkaevu poole ning rõdu alla määratud valvurid ei suutnud vaatepildi kaunidust kuidagi kahjustada.

      Chaol jättis ta üksi. Celaena ei oodanudki ukse sulgumise häält, kui pani juba enda järel kinni magamistoa ukse. Kui Chaol talle põgusalt tube näitas ja ta heakskiitvalt kaasa pomises, luges ta samal ajal aknaid – kaksteist. Väljapääse – üks. Ukse, akende ja rõdu juurde asetatud valvureid – üheksa. Igaüks relvastatud mõõga, noa ja ammuga ning kuigi nad võtsid kapteni möödudes valveseisangu, teadis Celaena hästi, et amb pole tundide kaupa käes hoidmiseks just kerge koorem.

      Ta hiilis magamistoa akna juurde, surus end vastu marmorseina ja piilus alla. Muidugi, juba olidki valvurid ammud oma seljale kinnitanud. Relva haaramine ja laadimine kulutaks hinnalisi sekundeid – sekundeid, mille jooksul ta võiks võtta mõõgad, lõigata läbi kõrid ja haihtuda aedadesse. Ta naeratas, kui astus varjamatult aia uurimiseks akna ette. Selle kaugem piir lõppes jahipargi puudega. Ta tundis lossi piisavalt hästi teadmaks, et asub lõunaküljel. Kui ta läbiks jahipargi, jõuaks ta kivimüürini ning selle taga oleva Avery jõeni.

      Celaena avas ja sulges kummuti, riidekapi ja tualettkapikese uksi. Loomulikult polnud relvi ega isegi ahjuroopi. Siiski haaras ta mõned kummutisahtli tagumisse otsa jäänud luust juuksenõelad ja hiiglasliku riietusruumi õmbluskorvist avastatud nöörijupi. Nõelu polnud. Ta põlvitas riietusruumis vaibaga kaetud põrandal, kus polnud ainsatki riideeset. Üht silma enda taga oleval uksel hoides sai juuksenõeltega kähku ühele poole. Tüdruk murdis neil pead otsast ja sidus seejärel nööriga kokku. Kui ta valmis sai, tõstis ta eseme silme ette ja kortsutas kulmu.

      No nuga see polnud, aga niimoodi kokku seotuna võisid murtud nõelte sakilised otsad viga teha küll. Ta katsus otsi sõrmega ja võpatas, kui terav luukild ta rakkus nahka läbistas. Jah, haiget teeks see kindlasti, kui ta selle valvuri kaela sisse suskaks. Ja muudaks valvuri piisavalt teovõimetuks, et vajadusel relvi haarata.

      Celaena läks tagasi magamistuppa, haigutas ja astus madratsi äärele, et improviseeritud relv voodit osaliselt katva baldahhiini voltidesse toppida. Kui ta oli selle ära peitnud, vaatas ta uuesti ruumis ringi. Miski selle mõõtmetes mõjus imelikuna – midagi seinte kõrguse juures, aga ta polnud päris kindel. Igatahes pakkus baldahhiin piisavalt peidukohti. Mida sai siit veel võtta nii, et nemad ei näeks? Chaol lasi toa ilmselt enne saabumist juba üle vaadata. Celaena kuulatas magamistoa ukse taga märke liikumisest. Kui ta oli kindel, et tema kambris polnud kedagi, astus Celaena fuajeesse ning jalutas mängutuppa. Ta silmitses tagaseina äärde asetatud piljardikiisid, rohelisele viltlauale kuhjatud raskeid värvilisi kuule ning irvitas. Chaol polnud kaugeltki nii nutikas, kui ta ise arvas.

      Lõpuks jättis Celaena piljardivarustuse siiski puutumata, kas või seepärast, et selle täielik kadumine tekitaks kohe kahtlust. Põgenemisvajadusel oleks aga kerge üks kii kaasa haarata või tihkeid kuule valvurite uimastamiseks kasutada. Ta naasis kurnatuna magamistuppa ja vinnas end viimaks tohutule voodile. Madrats oli nii pehme, et ta vajus mitu sentimeetrit sisse, ja piisavalt lai, et kolm inimest seal teisi märkamata magada saaks. Küljele kerra tõmbunud Celaena silmalaud muutusid üha raskemaks.

      Ta magas tunnikese, kuni teenija kuulutas rätsepa saabumisest. Nii kulus järgmine tund kombekohase õukondlase komplekti ettevalmistamisele: mõõtmine, nõelte toppimine, erinevate kangaste ja värvide esitluse kuulamine. Ta vihkas enamikku neist. Paar tükki tõmbas tüdruku tähelepanu, aga kui ta proovis soovitada konkreetseid talle sobivaid stiile, teenis ta ära vaid käeviipe ja põlgliku huulekõverduse. Ta kaalus võimalust ühe pärlipeaga nõelaga rätsepmeistri silmast läbi torgata.

      Celaena käis vannis ja tundis end peaaegu sama räpasena kui Endovieris. Ta oli tänulik õrnadele teenritele, kes teda ümmardasid. Ta pani selga piduliku, pikkade valgete varrukatega kleidi, mida kaunistasid orhideekarva purpurtriibud ja – laigud. Indigosinist pihikut ääristas peen kuldne riba ja tema õlgadelt laskus jäiselt valge keep. Pooleldi üles kinnitatud ja fuksiavärvi paelaga põimitud juuksed langesid lahtiste lainetena. Kuid ta naeratus väreles, kui talle meenus, miks ta ikkagi siin oli.

      Kuninga СКАЧАТЬ