Terassüda. Brandon Sanderson

Чтение книги онлайн.

      Piirkonda valgustasid tänavapostide otsas rippuvad laternad. Endised tänavalambid olid ise teraseks muutunud – koos elektroonika ja pirnidega. Enam need ei töötanud, kuid sinna oli mugav laternaid riputada.

      Laternad jätsid maha valguslaike, kust paarike sisse ja välja kõndis. Hoidsin hinge kinni ja passisin hoolikalt. Aimus kandis kindlasti relva kaasas. Tema pintsak oli õmmeldud nii, et varjaks pungitust kaenla all, kuid nägin ikkagi kabuuri piirjooni.

      Aimusel puudusid otsesed ründevõimed, aga see ei omanud ka erilist tähtsust. Tema ettenägelikkus tähendas, et ta ei teinud iial möödalaske, ükskõik kui huupi see ka polnud. Kui ta otsustas su tappa, oli reageerimiseks paar sekundit või sa surid.

      Naisel ei paistnud relva olevat, ehkki ma ei saanud selles kindel olla. Kleit paljastas päris mitmeid kurve. Äkki oli püstol reie külge kinnitatud? Vaatasin lähemalt, kui ta järgmisesse valguslaiku liikus. Ühtäkki avastasin, et jõllitan teda, mitte ei otsi relvi. Ta oli ikka vapustav. Sädelevad silmad, erkpunased huuled, kuldsed juuksed. Ja see dekoltee…

      Judistasin end. Idioot, mõtlesin endamisi. Sul on täita ülesanne. Naised segavad selliseid asju nagu ülesanne.

      Ent isegi üheksakümneaastane pime preester oleks peatunud ja seda naist jõllitanud. Tähendab, kui ta poleks pime. Loll metafoor, mõtlesin. Peaks sellega veel tööd tegema. Mul on metafooridega ikka ja jälle raskusi.

      Keskendu. Tõstsin püssi, jätsin luku peale ja kasutasin suumimiseks sihikut. Kus nad plaanisid teda rünnata? Siinne tänav jooksis mitu kvartalit sünges pimeduses, mida katkestasid vaid laternad – enne kui see ristus Burnley tänavaga. Seal asus kohaliku tantsumaastiku suurkeskus. Tõenäoliselt meelitas daam Aimuse endaga klubisse. Kiireim tee sinna viis läbi selle pimeda ja väherahvastatud tänava.

      Tühi tänav oli väga hea märk. Kättemaksjad ründasid harva Eepikut, kes liikus liiga avalikus kohas. Neile ei meeldinud süütud ohvrid. Kallutasin relva üles ja uurisin sihikuga pilvelõhkujate aknaid. Mõned teraseks muutunud klaasid olid välja lõigatud ja taas klaasiga asendatud. Kas keegi passis seal üleval?

      Olin Kättemaksjaid aastaid jahtinud. Nemad olid ainsad vastuhakkajad, üks salapärane rühm, kes jälitas võimsaid Eepikuid, püüdis lõksu ja tappis neid. Kättemaksjad olid õiged kangelased. Mitte midagi sellist, mida isa endale ette kujutas – ei mingeid eepilisi võimeid ega särtsakaid kostüüme. Nemad ei seisnud tõe, Ameerika ideaali või muu taolise totruse eest.

      Nad lihtsalt tapsid. Ühekaupa. Nende eesmärk oli kõrvaldada iga viimane kui Eepik, kes end seadusest ülimaks pidas. Ja kuna see tähendas enam-vähem igat Eepikut, oli neil veel kõvasti tööd teha.

      Jätkasin akende uurimist. Kuidas nad küll proovivad Aimust tappa? Selleks leidus vaid üksikuid viise. Nad võisid ta püüda olukorda, kust oli võimatu pääseda. Ettenägija võimed juhiks ta enese päästmise teel kõige ohutumasse paika, kuid kui sa lood olukorra, kus iga tee viib surma, võiksid ta tappa.

      Meie kutsume seda šahhmatiks2, kuid seda on hirmus raske üles seada. Kõige tõenäolisemalt teadsid Kättemaksjad Aimuse nõrkust. Igal Eepikul on üks selline – objekt, meeleseisund, mingi tegevus –, mis lubab nende väge nullida.

      Seal, mõtlesin ma ja süda võpatas, kui märkasin sihiku kaudu tumedat kogu teisel pool tänavat oleva maja kolmanda korruse aknal. Ma ei eristanud detaile, kuid ilmselt jahtis ta Aimust omaenda püssi ja sihikuga.

      Seal see oli. Naeratasin. Olin nad tõesti leidnud. Kogu harjutamise ja otsimise järel olin ma nad leidnud.

      Jätkasin veel innukamalt oma vaatlust. Snaiper pidi olema vaid üks osa vandenõust Eepiku tapmiseks. Mu käed hakkasid higistama. Teised inimesed tunnevad elevust spordisündmustel või põnevusfilme vaadates, aga mul polnud valmis klopsitud elevuspaketi jaoks aega. See aga… võimalus näha Kättemaksjaid tegevuses, vaadata oma silmaga mõnda nende lõksudest… Noh, see täitis sõna otseses mõttes ühe mu suurimatest unistustest, isegi kui see oli vaid esimene samm mu plaanides. Ega ma ei tulnud vaatama ainult seda, kuidas üks Eepik maha lüüakse. Enne öö lõppu kavatsesin ma leida viisi, kuidas veenda Kättemaksjaid mind oma ridadesse vastu võtma.

      „Aimus!” hüüdis lähedalt üks hääl.

      Lasin ruttu püssi alla ja tõmbusin kõrvaltänaval hoone vastu. Hetk hiljem jooksis mööda ähmane kogu. Jässakas mees vanamoelises kodukuues ja viigipükstes.

      „Aimus!” hõikus ta jälle. „Oota!” Tõstsin taas relva ja kasutasin uustulnuka uurimiseks sihikut. Kas see oli osa Kättemaksjate lõksust?

      Ei. See oli Donny „Vintpall” Harrison, üks väheldane Eepik, kelle ainus võime peitus selles, et tal ei lõppenud püstolis kunagi kuulid. Ta oli Terassüdame organisatsioonis ihukaitsja ja palgamõrvar. Polnud mingit võimalust, et ta osales Kättemaksjate plaanis – nad ei teinud Eepikutega koostööd. Kättemaksjad vihkasid Eepikuid. Nad tapsid neist vaid kõige hullemaid, ent ei laseks iial ühelgi oma ettevõtmisega liituda.

      Vandusin vaikselt omaette ja vaatasin, kuidas Vintpall Aimuse ja naise juurde astub. Naine paistis murelikuna, täidlased huuled pruntis, vapustavad silmad kissis. Jah, ta oli mures. Raudselt üks Kättemaksjatest.

      Vintpall asus rääkima, seletas midagi ja Aimus kortsutas kulmu. Mis siin toimus?

      Pöörasin taas tähelepanu naisele. Midagi tema juures… mõtlesin ma, pilk uitamas. Ta oli noorem, kui algselt arvasin, äkki kaheksateist või üheksateist. Ent midagi ta silmis reetis palju vanema mulje.

      Tema murelik pilk haihtus hetkega. Selle asendas tahtlik mõttelagedus, kui ta Aimuse poole pöördus ja edasi kõndimiseks märku andis. Olgu see lõks milline tahes, ta vajas, et Aimus edasi tuleks. Kõlas loogiliselt. Ettenägija lõksu püüdmine on raske. Kui tema ohutaju tabab kas või õhkõrn lõksuhais, paneks ta putku. Naine pidi tundma ta nõrkust, ent ei soovinud seda ilmselt kasutada enne, kui nad veidi eraldatumasse kohta jäid.

      Isegi siis ei pruukinud see töötada. Aimus oleks endiselt relvastatud ja paljusid Eepikute nõrkusi oli kurikuulsalt keerukas ära kasutada.

      Jätkasin vaatlust. Mis iganes Vintpallil probleemiks oli, ei paistnud sel naisega mingit pistmist olevat. Mees osutas vahetpidamata teatri poole tagasi. Kui ta suutis veenda Aimust tagasi tulema…

      Lõks ei käivituks iial. Kättemaksjad tõmbuks tagasi, haihtuks ja valiks uue sihtmärgi. Mina kulutaks veel aastaid, et sellist võimalust saada.

      Ma ei saanud seda endale lubada. Tõmbasin sügavalt hinge, langetasin püssi ja heitsin üle õla. Siis astusin tänavale ja hakkasin Aimuse poole kõndima.

      Oli aeg Kättemaksjatele oma resümee üle anda.

      2

      RUTTASIN hämaras mööda terasest kõnniteed, valguslaikudest aeg-ajalt läbi astudes.

      Võimalik, et olin otsustanud teha midagi eriti, eriti totrat. Umbes nagu ostsin-alustänava-kahtlastelt-tänavamüüjatelt-liha-ja-sõin-seda tüüpi totrat. Võib-olla isegi midagi veel rumalamat. Kättemaksjad planeerisid oma rünnakuid ülima hoolega. Mul ei olnudki plaani sekkuda – tahtsin vaid näha ja veenda neid siis end vastu võtma. Kõrvaltänavast välja astudes muutsin asju. Sekkusin plaaniga, ükskõik, milline see ka polnud. Leidus võimalus, et kõik läheb täpselt ettemääratult – et Vintpalliga oli arvestatud.

СКАЧАТЬ