Meie keemilised südamed. Krystal Sutherland
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Meie keemilised südamed - Krystal Sutherland страница 6
Название: Meie keemilised südamed
Автор: Krystal Sutherland
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги для детей: прочее
isbn: 9789949597178
isbn:
„Oodake, ta ikkagi teeb seda?” küsisin.
„Ta tuli pool tundi tagasi minu juurde ja ütles, et sa olid ta meelt muutnud. Ma ei tea, mida sa talle ütlesid, aga see toimis.”
Ma kergitasin kulme. „Ta ütles, et mina muutsin ta meelt?”
„Te peaksite hakkama niipea kui võimalik koos esimest numbrit plaanima. Detsember tundub kaugel olevat, aga see jõuab kätte kiiremini, kui te arvate. Ma tegin eile paarile üheteistkümnendikule inglise keele tunnis säru, nii et te peaksite endale paar vabatahtlikku ajakirjanikku appi saama. Peamiselt need, kellel on vaja enda ülikooli lohistamiseks õppetööväliste harrastuste kohta linnukest kirja saada, nii et ma ei saa garanteerida, et nad midagi loetavat esitavad, aga see on hea algus.”
„Mida te sellega mõtlesite, kui ütlesite „Tal on raske olnud”?”
„Oh, tead küll. Kaheteistkümnendas klassis kooli vahetamine. See on alati raske. Igatahes, sea end kontoris sisse. Sinu kasutajanimi ja salasõna on arvuti ees märkmepaberil. Town on juba seal. Leung samuti. Ma saan aru, et teda sa juba tunned?” Hink vaatas mind samasuguse pilguga, nagu inimesed mind ikka vaatasid, kui teadsid, et ma olin viimane mees, kes Lola Leungi huuli suudles, enne kui ta meessoost lahti ütles.
„Jah.” Ma köhatasin kurgu puhtaks, mitte ei teinud seda, mida ma teha tahtsin, see tähendab, öelda: Ta oli juba enne lesbi! Kas te ei tea, kuidas inimbioloogia töötab? „Lola on mu naaber.”
„Naaber. Jah, muidugi. Siis pole teid vaja tutvustada. Mine sea end kontoris sisse, järgmise nädala alguses korraldame koosoleku, et esimese numbri kallal tööle asuda.” Hink suunas oma tähelepanu tagasi sellele, mis iganes tal arvutiekraanil lahti juhtus olema (kaklusklubi kohtumise planeerimine? Haikud?), nagu poleks ta just Grace’i-suurust pommuudist lagedale toonud.
Ma pöörasin ringi ja kõndisin tuimalt väikesesse ruumi, kus asus koolilehe toimetus. See oli nagu akvaarium. Koridoriga külgnev sein oli täielikult klaasist ja uks (samuti klaasist) ei käinud lukku, eeldatavasti selleks, et hoida ära tiiraste teismeliste seksimaratone kontori mööbli peal, kuigi see strateegia oli täielikult läbi kukkunud eelmise aasta peatoimetaja näitel, kes oma tüdrukuga regulaarselt kontori diivanil seksis. Jumal tänatud, et nüüdseks olid suvevaheaja alguseks diivanikattele kogunenud kahtlased plekid tekiga kinni kaetud.
Lola istus ajalehe kujundajale mõeldud Maci taga, kobakate kontsadega saabastes jalad lauale tõstetud, sirvis ASOS-e kodulehte ja lutsutas pulgakommi. Grace istus klaasseina vastu surutud väikese kirjutuslaua ääres, mis asetses peatoimetaja lauast eemal. Mulle tundus, et see laud oli Grace Towni äkilisest meelemuutusest tulenevalt millalgi viimase poole tunni jooksul ruumi ilmunud.
„Hei!” ütlesin ma ruumi astudes, tundes teda nähes kummalist, tundmatut elevust. Grace’i vaatamise juures oli midagi tõeliselt segadusse ajavat nagu see tunne, kui sa näed kodusõja- või suure depressiooni aegsete fotode värvilisi versioone ja mõistad esimest korda, et inimesed nendel piltidel on päris. Aga see tunne oli tagurpidi, kuna ma olin värvilist Grace’i Facebookis näinud ja siin minu ees seisis seepiakarva – raskesti mõistetav – versioon, mis oli kummituslik ja kaame.
Grace noogutas, aga ei öelnud midagi.
„Hola, hombre!” ütles Lola, lehvitades minu suunas pulgakommi hoidvat kätt, ilma arvutiekraanilt pilku tõstmata.
Ma istusin peatoimetaja laua taha. Panin peatoimetaja arvuti tööle. Logisin peatoimetaja kontole sisse. Nautisin hetkeks seda tunnet, milleni jõudmise nimel olin kaks aastat tööd rabanud.
See nauding katkestati kiiresti, kui arvutitoolil istuv Grace end minu poole keeras. „Ma ei kirjuta midagi. Selline on kokkulepe. Ei mingeid juhtkirju. Ei mingeid arvamusartikleid. Kui sa tahad midagi öelda, ütle ise. Ma aitan sind kõige muuga, aga ma ei kirjuta ühtegi sõna.”
Vaatasin silmanurgast La poole, kes püüdis väga keskendunult jätta muljet, nagu ei teeks ta meie vestlusest välja. Voodoo-needuse teooria hakkas aina tõsiselt võetavamana tunduma. „Mulle sobib. Ma tegelikult loodan, et ma ei pea ise ka palju kirjutama. Hink ütles, et mõned üheteistkümnendikud tulevad meile appi.”
„Ma rääkisin juba Hinkiga. Ma olen peatoimetaja abi. Sa töötasid selle nimel aastaid; see peaks olema sinu saavutus.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.