Väike lohe Kookospähkel. Ära karda!. Ingo Siegner
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Väike lohe Kookospähkel. Ära karda! - Ingo Siegner страница 1
Название: Väike lohe Kookospähkel. Ära karda!
Автор: Ingo Siegner
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Детская проза
isbn: 9789949393688
isbn:
Torm silmapiiril
Lohelaste klass on juba neljandat päeva Kilpkonnasaarel laagris. Eile seadsid ka okassigade klassi õpilased end siin sisse. Okassead käisid klassiekskursioonil Aafrikas. Tegelikult peaksid kõik juba ammu tagasi Lohesaarel olema, aga silmapiiril kogub jõudu tugev torm.
Igal hommikul toob kajakas Kaiabella värske ilmateate: „Torm püsib. Muutusi ei ole. Põhjas on tuulehood, mis öösel tugevnevad ja võivad olla tormised. Lõunas on päikeseline ja sademeid ei ole1, meri on rahulik. Ilm edaspidi: vahelduv.”
„Olge lahked, aga vähemalt on meil siin Kilpkonnasaarel ilus ilm,” pomiseb loheõpetaja Korneelius.
„Aga kuni torm püsib, ei saa me siit minema,” sosistab Trafalgar. Trafalgar on okassigade õpetaja.
Kookospähkel, Matilda ja väike õgardlohe Oskar tulevad joostes ja hüüavad hingetult: „Olleminna jutustab täna õhtul loo punasest Rudolfist. Kas me võime kuulama minna?”
Korneelius ja Trafalgar vaatavad üksteisele otsa.
„Miks ka mitte,” arvab Korneelius.
„Aga läheme siis juba kõik koos,” sõnab Trafalgar.
Olleminna on iidvana hiidkilpkonn. Kui ta möödunud aegadest pajatab, kogunevad paljud saareelanikud teda kuulama. Olleminna ootab, kuni kõik on rahulik, ja hakkab siis madalal häälel jutustama:
„Punane Rudolf oli kõige kardetum mereröövel seitsmel ilmamerel. Tema laev oli ehitatud punasest puust, puri õmmeldud punasest kangast ja ta lipul oli punane surnupealuu. Kuninga kõige vapramad kaptenid pistsid plehku, kui silmapiiril punast laeva märkasid. Aga see ei aidanud neid, sest Rudolf haistis kulda, hõbedat ja kalliskive seitsme meremiili kauguselt ning tema laev oli kiirem kui ükski teine.”
Olleminna jutustas paljudest lahingutest, milles Punane Rudolf ja tema mereröövlid osalesid, ja aaretest, mida nad kokku kuhjasid. „Aga kõige suurem aare oli Rudolfi punane amulett,” jätkas Olleminna. „Amulett andis talle vaprust ja hulljulgust. Seda amuletti kandis ta surmani.”
„Ja kuidas Punase Rudolfi lugu lõppes?” küsib Kookospähkel.
„Räägitakse, et ta leidis oma meremehehaua väga vana mereröövlina üsna Kilpkonnasaare lähedal. Aga sellest on palju aega möödas.”
„Sa tahad öelda, et Punane Rudolf lamab siin merepõhjas?” pärib Matilda.
„Nõnda räägitakse,” pomiseb Olleminna.
Siis ta haigutab kõvasti ja suleb silmad.
Kui Kookospähkel, Matilda ja Oskar rannale laagrisse jõuavad, on kuu juba kõrgel tähistaevas. Kolm sõpra vaatavad sädelevat merd. „Oh, kui jube!” väristab Matilda ennast. „Kusagil merepõhjas lamab see Rudolf ja meie käime siin iga päev ujumas.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.