Taltsutamatu pärijanna. Julia Justiss

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ma ei ole eilsest saadik midagi söönud, aga sellest siin piisas küllaga. Ma olen harjunud… kergelt einestama,” rääkis tüdruk ja jälle kostis ta toonist irooniat.

      Jumal taevas, mõtles Adam rõõmustades, et härra Pendenning näis olevat võimeline vestlust temata jätkama, sest peaaegu uskumatud järeldused nähtust, mis ta peast läbi jooksid, muutsid ta kõnevõimetuks. Äkitselt oli tal äärmiselt hea meel, et leedi Darnell oli palutud ta nõo lapse eest hoolt kandma. Pärast äsja nähtut ja kuuldut, isegi kui tüdrukul oleks olnud kaks pead ja saba, oleks mees ikkagi tundnud kohustust tüdruk nende juurde elama võtta.

      Preili Lambarth jõi tee ära ja asetas tassi lauale. „Tänan teid, härra Pendenning. See oli suurepärane.” Ta heitis mehele virila pilgu. „Olen kindel, et sain toiduvalikus enam vaheldust kui viimase kümne aasta kestel kokku.”

      „Selles osas, kullake, saame me peatselt asja parandada,” lausus advokaat kirglikul toonil. „Ma loodan, et nõustute minuga, lord Darnell?”

      „Kahtlemata,” sai Adam viimaks sõna suust. „Ehkki te ema nõol oli te vanusest üsna vale arvamus, preili Lambarth,” rääkis Adam, viidates naerulsui nuku poole, mille ta lauanurgale oli asetanud, „aga see on mu kasuema üks suuremaid soove, mida mina ja mu õde jagame, et te teeksite meile seda au ja nõustuksite meie perega ühinema.”

      Tüdruku silmis süttis huvi. „Teil on õde?”

      „Jah. Charis on kaheksateist – umbes teievanune?”

      „Ma sain kakskümmend,” vastas preili Lambarth. „Õde…” kordas ta, pilk hajevil. „Oh, see oleks tore,” pomises ta.

      „Kuna Charis on väga armas ja kena, saate teiegi seda tundma. Kas te ei teeks meid kõiki õnnelikuks ja tuleksite meie juurde elama?”

      Preili Lambarth vaatas otse mehele silma. „Olete te ikka kindel, et mind sinna soovite?” päris ta otsekoheselt. „Te olete näinud, milline ma välja näen ja saanud aimu, mis elu ma elasin. Ma… ma ei ole kindel, et sobin ühte peenesse Londoni kodusse. Kuigi on ahvatlev mõelda, et võiksin ema nõoga koos elada ja isegi ehk endale õe saada, arvan ma siiski, et on parem, kui elan omaette.”

      Härra Pendenningi protestimine liitus Adami omaga. „Ei, mu kallis, see ei lähe sugugi! Meie kõrgemas seltskonnas ei ela noored vallalised daamid üksi.”

      Preili Lambarth kergitas kulmu ja kehitas õlgu. „Ma kinnitan teile, et olen võimeline ise enese eest hoolt kandma.”

      „Ma usun, et olete. Selles ei olegi küsimus. Vallalised naised lihtsalt ei ela üksi.”

      Preili Lambarthi hoiak muutus jäigaks. „Te ütlesite, et soovi korral võin igas Inglismaa linnas endale kodu rajada.”

      „See, et teil on olemas vahendid kodu rajamiseks ja selle üksi rajamine on kaks eri asja.”

      „Härra Pendenning, ma olen elanud ühe mehe majas vangina viimased kümme aastat. Ma ei kavatse kellelgi lasta end eales ahistada. Ja mulle ei lähe põrmugi korda, mida kõrgem seltskond minu eluviisist peaks arvama.”

      Peale seda, mida Adam oli näinud ja kuulnud, ei saanud ta parata, et mõistis tüdruku vastumeelsust. Aga kuna kõik ta kaitseinstinktid olid ärganud, otsis ta meeleheitlikult mõnd argumenti, mis veenaks preili Lambarthi ümber mõtlema.

      Enne kui tal miskit tarka pähe torkas, lausus advokaat: ”Mul on kahju, aga ma pole veel teile kogu olukorda tervenisti selgitanud. Loomulikult ei saa keegi loota, et te hooliks inimeste arvamusest, keda te eales kohanud pole. Aga kuna te olete leedi Darnelli lähisugulane, eeldab seltskond, et ta pakub teile peavarju ja kaitset – hoolimata sellest, kas te seda vajate või ei. Kui te ei lähe tema juurde elama, hakatakse teda pidama šokeerivalt hoolimatuks, et ta oma kohust ei täida. Seega, näete, kui te eelistate hakata elama üksi, saadate oma ema nõo ägeda kriitikatule alla.”

      Ehkki Adam ei mõistnud, mis see tüdrukule korda peaks minema, viitas tüdruku vaikimine ja otsaesise kibrutamine sellele, et mingil arusaamatul põhjusel see väide talle mõju avaldas. „Ma ei tohiks ema nõo mainet kahjustada,” sõnas ta hetke pärast.

      Pöördudes Adami poole, jätkas ta: ”Kui ma nõustun teie juures elama, peate te mõistma, et… kui see kogemus ei kujune positiivseks, on mul voli lahkuda, millal iganes ma soovin. Loodetavasti jään ma piisavalt kauaks, et saaksin otsustada, mida teha soovin ja kus elada tahan. Ma arvan, et soovin reisida, seega, kui reisin Euroopasse, säästan ema nõo Lilliani seltskonna põlu alla sattumisest.”

      „Meie juures elamine saab teile olema meeldivam kui väljavaade oma majas elamisest,” lausus Adam, võtnud nõuks näidata sellele kodutule orvule, keda nii halvasti oli koheldud, missugune võib olla õnn elada koos perega.

      Tüdruk mõõtis teda tõsiselt. „Kas teil on suur raamatukogu?”

      Jälle tüdruku järsust teemamuutusest üllatunud, vastas Adam: „Juhtumisi oli mu isa bibliofiil ja ma usun, et leiate ei raamatukogu olevat küllaltki täiusliku.”

      „Ma kavatsen lasta oma raamatud Lambarthist järele saata. Kas ma saan enda käsutusse mõned toad?”

      „Sinu käsutusse antakse magamiskamber ja eraldi elutuba. Raamatukogu, külalistetuba ja söögituba jagad sa kogu ülejäänud perekonnaga.”

      Tüdruk noogutas pead. „Kui ma tulen, peate te nõustuma, et tasun ise kõigi kulutuste eest. Ei!” katkestas ta Adami protesti. „Ma lausa nõuan seda. On teatavaid mugavusi, mida ma vajan ja ma ei kavatse nende puhul sallida mingeid piiranguid.”

      Mõeldes, et tal polnud elus eales varem taolist veidrat ja otsekohest vestlust ette tulnud, ei saanud Adam muidu, kui pidi küsima: ”Mis laadi mugavustest jutt on, kui tohib huvi tunda?”

      „Ma soovin, et mu tubades põleks nii ööl kui päeval kaminas tuli. Mul on pool elu kogu aeg külm olnud ja ma ei kavatse seda enam kunagi taluda.”

      Järsku kangastus Adamile pilt jäisesse ruumi lukustatud väikesest kõhnast tüdrukust. „Te võite hoida oma kaminad nii soojad, kui iganes soovite,” lubas ta, tundes taaskord rinnus tungi kaitsta seda vaest olevust.

      Põgus naeratus mängles tüdruku huulil. „Ma soovin oma voodisse sellist sulgmadratsit, mis oleks nii pehme, et kui ma sellel leban, siis tunnen end õhus hõljumas. Ja põrandale türgi vaipa, mis on nii tihe, et mu jalad pahkluudeni selle sisse vajuvad, nagu kannaks ma paari karvaseid susse. Oh, ja sussidest rääkides…” ta pöördus härra Pendenningi poole, „…kui need piinamisvahendid, mis Jerry Sunderland mulle jalanõude pähe tõi, on tõesti kingad, siis ma jäängi nii nagu praegu olen – paljasjalgseks.”

      Advokaat mühatas naerda. „Kuna teie kinganumbrit ei olnud teada, haaras vaene Jerry kingsepalt selle ainsa paari, mis parasjagu valmis oli. Ma luban, mu kallis, et Londoni kingsepad on võimelised tegema teile sellised pehmed ja paindlikud jalanõud, mida kandes te võite kindel olla, et oletegi paljajalu.”

      „Väga hea,” sõnas preili Lambarth. „Ma siis läidan nende saabastega oma toas esimese tule kaminas. Ja selle kleidiga ka, niipea kui uus on asemele leitud.”

      „Ma juba kutsusin õmbleja kohale,” ütles härra Pendenning. „Tal on kaasas mitmed kleidid, mida saab kiiresti parajaks teha. Mis puutub ülejäänusse, olen kindel, et proua Darnell viib teid oma isikliku rätsepa juurde ja aitab teil osta nii palju kleite, kui iganes soovite.”

      Adam СКАЧАТЬ