Sihtmärk. Stella Cameron

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Aga pärastpoole peame edasi liikuma ja leidma uue elukoha.”

      Kostis kurb häältesumin.

      „Tasa,” sõnas Colin. „Te teate, et ma tegutsen alati teie huvides. Mul on koht juba valmis vaadatud ja see on hea koht, kus on viljakas maa ja kastmisega pole probleeme.”

      Nad ronisid üha kõrgemale. Colin ei kasutanud taskulampi, ainult kahkja kuu kahvatut valgust. Nad tõmbusid koomale, et jääda kokku.

      Lõpuks oli Mary kaotanud igasuguse ajataju, kui kaua nad olid rännanud, aga ta arvas, et oli möödunud vast ehk kaks tundi. Ta küüned olid kaljuseinte haaramisest murdunud, korra oli ta ka komistanud ning põlved marraskile tõmmanud.

      Colin liikus enesekindlalt edasi. „Oleme peaaegu kohal,” ütles ta viimaks. „Seal on toitu ja vett. See on vana kullakaevandus ja täiesti kindel koht.”

      Sellele teatele ei järgnenud õnnelikku jutuvada.

      „Tekid ja magamiskotid on seal olemas, ma püüdsin mõelda kõigele. Keegi ei leia meid kunagi.”

      Iiveldus pigistas Mary sisemust. Ta oli kahtlustanud sellest hetkest saati, kui Colin käskis end täna õhtuks valmis seada, et midagi on väga viltu. Kui see reid oleks olnud tõsi, siis oleks koosolek kokku kutsutud ja otsused vastu võetud. Kommuunis talitati alati niimoodi. Colinil oli viimase sõna õigus ja kõik tunnistasid seda, kuid algul räägiti asjad läbi. „Kuidas sa saad nii kindel olla, et politsei tuleb?” küsis ta.

      „Ma olen kindel, et nad tulevad,” vastas mees. „Mul on politseis inimene, kes mind hoiatas. Ma usaldan teda.” Ta tõstis häält. „Olemegi kohal. Kas kõigil on taskulamp kaasas?”

      Jaatav häältesumin.

      „Ärge neid enne põlema pange, kui kõik on šahtist alla roninud. Ma lähen ees ja aitan teil teed leida.”

      Ta puhastas kivirünkaid täis külvatud maa-alal väikese platsi ja kobas jalaga maad. „Siin on köisredel,” teatas ta. „See on tugev ja mõlemast otsast tugevasti kinnitatud. Ma hoolitsesin selle eest. Aga ärge hakake kõik korraga trügima.”

      Vähehaaval kadus Colin šahti ja Mary läks talle kohe järele.

      Šaht oli üsna sügav ja Mary puhkas aeg-ajalt, et leevendada valu vigastatud kätes. Ta tundis, kuidas keegi rühmast pani jala redelile. Keskendudes iga järgmise redelipulga leidmisele, ei olnud aega rääkida.

      Kui Colin käskis tal tüdrukud maha jätta ja õhtu hämardudes tema juurde tulla, oli Mary tüdrukute pärast kartma hakanud. Aga võib-olla oli ta teinud vea neid Nicholasega minema saates.

      Seintel ei olnud midagi, millest oleks saanud kinni hoida, polnud midagi, mis oleks tõrjunud tunde, et ta kõlkus pimeduses, millel polnud ei algust ega lõppu.

      Ta jõudis šahti põhja, kus Colin ootas juba ees, taskulambi valgus maapinnale suunatud. „See oli vist kunagi mingi korsten,” sõnas Mary mehele. „Õhu jaoks. Nad ju ometi ei tulnud kaevandusse siitkaudu, või kuidas?”

      „Ma ei tea sellest midagi. Kui kunagi oligi teine sissekäik, siis praeguseks on see kadunud.”

      Ükshaaval saabusid ka teised ja kogunesid kobarasse. Mary sõber Belinda pressis end lähemale ja sosistas: „See ei meeldi mulle. Ma tunnen ennast kinnistes kohtades halvasti.”

      „Mina samuti,” vastas Mary.

      „Siitkaudu,” ütles Colin ja juhatas nad konarlike seintega vahekäiku, kus tuli liikuda kummargil. Käik viis lagedale, kus ilmselt olid töötanud kaevurid, õnneotsinguil kaljuseina raiudes.

      Varustus, mida Colin mainis, oli laotud seina äärde.

      „Kuidas sa selle kõik siia alla toimetasid, Colin?” küsis Zacki-nimeline mees. „Mina küll ei tahaks rohkem kui paar korda sellest redelist üles-alla ronida, üks mis kindel.”

      Colini naeratus, alati põgus ja harv, tuli ja läks. „Ma lasin kõik köiega alla,” vastas ta. „Seadke end sisse. Loodame, et nad tulevad täna õhtul, nagu neil kavas oli. Sellisel juhul pääseme homme siit minema.”

      Ta pilk kohtas Mary pilku, siis vaatas ta ringi, kortsutades pahaselt oma kahvatuid kulme. „Kus tüdrukud on?” küsis ta piisavalt valjusti, et kõik kuuleksid.

      Mary järgis tema eeskuju ja teeskles, et otsib neid. „Nad teadsid, et me lahkume,” ütles ta. Teda häiris asjaolu, et ta pole sõprade vastu aus.

      Colini hõbeblondid juuksed särasid pimeduses. Tema helerohelised silmad rändasid üle kohalolijate ja ta näis kõhklevat.

      Ta küsib, kus on Nicholas. Ta näeb, et poissi pole, ja hakkab kahtlustama.

      Siis mees liigatas. „Ma pean nad ära tooma. William, hoolitse kõigi eest, kuni ma tagasi tulen.”

      Ta ei märganudki. „Ma tulen sinuga kaasa,” pakkus Mary. Ta ajab mehega juttu ja hoolitseb selle eest, et mees ei taipaks, et poissi polnud nendega.

      „Ei. Üksinda saan kiiremini hakkama.” Ja Colin suundus uuesti vahekäiku.

      Mary kuulatas, kuni ei kuulnud enam Colini samme. Keegi ei rääkinud, ent varsti hakkasid naised magamiskotte kaljusele maapinnale laotama. Mary mõtles, kuidas Nicholas oli muretsenud, mida Colin võib teha, kui avastab, et teda on petetud. Kuidas ta reageerib, kui avastab, et Mary oli talle valetanud?

      Tuleb kiirustada, mõtles Colin. Mägedesse tulek ja grupi kaevandusse juhtimine oli võtnud kauem aega, kui ta oli arvanud. Ta murdis end värske õhu kätte ja ronis šahtist välja.

      Nuga, mille ta kederluu ümber kinnitatud tupest välja tiris, läikis. Ta peatus, silmitsedes noapidet oma peos.

      Noatera lõikas läbi raske nöörredeli veidi kaugemale maasse taotud tugevate vaiade küljest. Veel minut või paar, mõtles ta, siis heitis kasutu redeli alla pimedusse ning eemaldas vaiad.

      Ümar kivirahn, mis asus veidi kõrgemal mäenõlval, oli tal juba varem valmis vaadatud. Ta surus selja vastu rahnu, toetas jalad kindlalt kaljusele paljandile ja tõukas, kuni kivi esmalt kõikuma lõi, siis üle šahti sissekäigu veeres. Muude avauste täitmiseks kasutas ta väiksemaid kivirahne ja kruusa.

      1

Ajalehes Pointe Judah’ Uudised seitseteist aastat hiljem:CALIFORNIAS AVASTATI MASSIHAUDVälja on toodud kolmkümmend kolm skeletti;Töölised leidsid juhuslikult mahajäetud kullakaevanduse

      Ootamatu maalihe uue mobiilimasti ehitusel paljastas suurel hulgal inimluid, osutudes üheks õudsemaks massisurmade avastuseks California ajaloos.

      Hunnikus lebavad skeletid viitavad inimeste meeleheitlikule pingutusele pääseda mahajäetud kullakaevanduses lämbumissurmast.

      Ehitusplatsil puurimistöid teostavate tööliste sõnul taipasid nad, et on läbi murdnud mingisse tühimikku, kui maapind nende ümber vajuma hakkas. Arvatavasti oli see kunagi olnud suur ventilatsioonilõõr, mille kaudu pääses õhk kaevandusse ja millest nüüd läbi puuriti. Enamik ohvreid lamas selle kolmekümne meetri kõrguse šahti põhjas üksteise peal hunnikus ning arvatakse, et nad püüdsid meeleheitlikult üles ronida.

      Ametiisikud on juba seostanud surnud ühe Põhja-California kommuniga, mida tunti СКАЧАТЬ