Kas keegi kuuleb mind? Sari „Rebecca Lindeberg“. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vinguma hakkas, taipas Ralf kella vaadates, et on viimane aeg jalutama minna. Väga kaua aega ei saanud ju viita, muidu oli kodus jälle riid tulemas, kui ta liiga hilja koju jõuab.

      „Kribuga on hea aardeotsijaid mängida,” pakkus Kris. „Ta oskab jube hästi igasugu asju üles leida. Kui ma näiteks alumisel korrusel köögis võtan vorstipaki külmkapist välja, siis ta on kohe kohal. Saad aru, isegi siis, kui ta on parajasti kuskil aias olnud või kuskil mujal hästi kaugel. Isegi õuest tunneb lõhna, kohe hakkab ukse taga kaapima, kui ma sööma lähen.”

      Rõõmust hüplev koer võeti kaasa – Kris lubas Ralfil rihmast kinni hoida – ja väike seltskond asus teele. Ralf teadis, et siin lähedal on surnuaed, mille nimi on Metsakalmistu. Tema vanaisa oli siia maetud. Pimedas poleks ta miski hinna eest julgenud siia kanti tulla, sest kartis väga vaime, praegu oli aga valge. Pealegi olid Ralf ja Kribu kaasas, ja üleüldse – nad ei läinud surnuaiale, vaid siiasamasse metsatukka mängima.

      „Siin võid Kribu lahti lasta,” ütles Kris, kui nad puude vahele olid jõudnud. „Las nuusib ringi, äkki leiab meile mingi ägeda aarde.”

      „Kas ta tee peale ei jookse?” küsis Ralf, aga Kris arvas, et ei, Kribu püsib alati tema lähedal. Koer oli vabadusest vaimustuses ning lippas ringi nagu pöörane, aga Kristianil paistis olema õigus, väga kaugele ta ei läinud. Poisid plaanisid esialgu mängida piraate, aga nad ei jõudnudki kokkuleppele, kumb neist saab olla Jack Sparrow – „Kariibi mere piraadid” oli vaieldamatult mõlema lemmikfilm – ning seega otsustati rohkem aardeotsimisele keskenduda. Pealegi oli Kribu juba leidnudki mingisuguse kuivanud lehtede ja okste kuhja, kus oli innukalt nuuskima ja kraapima hakanud. „Otsi, Kribu,” käsutas Kristian, „otsi aaret!”

      „Mõtle, kui siin on päriselt ka mingi aare,” läks Ralf põnevile. „Mõtle, kui ta kaabib välja mingi vana-vana kasti, kus sees on igasugu vanad rahad ja muud sellised asjad, mis on hästi väärtuslikud… Siis saame meie ka rikkaks ja meie pildid pannakse lehte! Et vot need poisid leidsid aarde!”

      Kribu muudkui kaapis ja kaapis. Väikese terjeri käpad käisid kiiresti ja juba oli ta kaevanud kenakese augu. „Varandus on tavaliselt sügaval,” arvas Kris. „Sellepärast lähebki nii kaua aega.”

      Ei läinudki aga kuigi palju aega, kui mulla ja puujuurte vahelt midagi paistma hakkas. Midagi pruunikat või punakat justkui. „Mis asi see on?” ei saanud Ralf aru. „Tule eest ära, Kribu!”

      Ta laskus põlvili ja sirutas käe alla, koera kaevatud auku. Kasti seal küll ei paistnud olevat. Need punakaspruunid asjad olid mingisugused karvad hoopis. Korraks mõtles poiss ehmatusega, et järsku on siia kellegi koer maetud. Siis aga märkas ta midagi, millest ta esimese hetkega aru ei saanud. Natuke altpoolt paistis veel midagi. Kõrv. Inimese kõrv. Kuidas see oli võimalik…? Hetk hiljem jõudis kogu õudus Ralfile kohale ja ka Kristian oli juba sama märganud. Kaks poissi vaatasid teineteisele korraks otsa ja pistsid siis röökides jooksu, koer Kribu rõõmsalt nende kõrval kalpsamas, arvates, et kõik on üks järjekordne tore mäng.

      3

      Maria Langebraun ei kuulunud sedasorti naiste hulka, kellele oleks teiste arvamus temast eriliselt korda läinud. Seda siiski kahe erandiga – neist üheks tema vanemad ja teiseks need, kellega ta igapäevaselt kokku puutus, ehk siis kolleegid. Nimelt seetõttu oli ta üpriski häiritud, märgates Martin Noormetsa näol ilmselget pettumust ja pahameelt, kui Kirde nad paaris seda uut juurdlust läbi viima pani. Milles võis olla asi? Ta oli uute töökaaslastega seni nagu kõigiga normaalselt läbi saanud. Kas Martin kartis, et tema kui vaid paar kuud Tallinna osakonnas tööl olnu ei suuda pealinnas toimuvaga hakkama saada? Oli ta teda kuidagiviisi pahandanud? Või tahtis noormees kellegi teisega paaris olla, näiteks selle kena näitsiku Rebeccaga? Martini poolehoid Rebecca vastu oli ju ilmne, kuid tööasjades ei tohiks ometi lasta ennast millestki sellisest mõjutada, või kuidas? Tema, Maria, ei olnud tõesti kuigivõrd ilus oma nurgelise ja poisiliku olekuga. Paljud olid teda küll ilusaks nimetanud, eriti tema suurte ja tumedate silmade pärast, aga peegel andis Maria meelest teistsugust tunnistust ja ega naine ise sellepärast ei põdenud. Ta polnud kunagi viitsinud oma väljanägemise pärast erilist vaeva näha ning oma helepruunid juuksedki oli ta viimased ligemale kümme aastat lasknud poisipeaks lõigata – nii oli lihtsalt mugavam, kui karvad pidevalt näo ette ei kippunud, pealegi hoidis see hulgaliselt aega kokku, kui ei pidanud juukseid alatasa miskitpidi sättima. Nooremana ja eriti lapsepõlves oli Mariat sageli poisiks peetud, viimastel aastatel aga enam mitte, sest nüüd oli ta avastanud, et kerge meik – ripsmete toonimine ja põsepuna ja loomulik huuleläige – annavad ta välimusele päris palju juurde. Neid asju tavatses ta ikka kasutada, kui hommikuti selleks vähegi aega jätkus.

      Kui Maria sel hommikupoolikul Kaur Tarismaaga kohtuma sõitis, mingil põhjusel pahura olekuga ja vaikiv Martin kõrval istumas, lubas ta endamisi, et annab selle juurdluse käigus endast kõik, sada protsenti, ja küllap need peened Tallinna kolleegid siis aru saavad, et see väikelinnast tulnud poisilik tüdruk on vägagi võimeline hakkama saama kõigi nende väljakutsetega, mida siinne elu pakub. Ta polnud ju enam mingi algaja, Pärnus oli ta politseis töötanud juba mitu aastat ning näinud selle aja vältel nii mõndagi. Kui aga möödunud aasta lõpus surnud lastetu tädi just temale, oma lemmik õetütrele, Õismäel kahetoalise korteri pärandas, ei kõhelnud Maria hetkekski elukoha vahetuse osas. Ta oli alati igatsenud pealinna kiirema elutempo järele, pealegi polnud tal Pärnus isiklikku kinnisvara, vaid üüritud korter. Põhjuseid Pärnust lahkumiseks oli muidugi veel. Olid vanemad. Oli Sigrid.

      Nad olid tolle Kauriga, kadumaläinud Stefani klassivennaga, leppinud kokku kohtumise täpselt kella kaheteistkümneks. Poiss oli küll koolis, ent sai enda sõnul söögivahetunni ajal rääkida küll. Ühiselt jõuti otsusele, et kõige mõistlikum oleks kohtuda kooli kõrval asuvas kohvikus – politsei sisenemine kooli nõudnuks täiendavaid lubasid, rääkimata kaugelt liigsest tähelepanust, mis sellega igal juhul kaasneks.

      Õigupoolest ei osanud Maria sellest loost eriti midagi arvata. Kodust plehku pannud teismelistega oli ta Pärnu aegadel kokku puutunud küll ja küll, nood olid paari päeva vältel alati kas ise välja ilmunud või üles leitud. Kas siin võis aga peituda midagi enamat? Selle lootis Maria peatselt välja uurida.

      Kaur Tarismaa juba ootas neid selles tillukeses pannkookide ja magusate pirukate järele lõhnavas kohvikus. Tema äratundmisega raskusi ei tekkinud, sest tumeda siilisoengu ja tugeva kehaehitusega poiss istus otse välisukse kõrval ja viipas politseinikele heatujuliselt käega. „Ega mul palju aega pole,” lausus ta pärast tervitusi ja tutvustamist, „meil see vahetund kestab ainult kakskümmend minutit.”

      „Pole midagi, sellega saame praegu hakkama,” naeratas Maria ning nad mõlemad Martiniga võtsid poisi kõrval istet. Kaur sõi isukalt mingit kastet-kartulit, tema ees oli ka kohvitass ning väike taldrik kaneelisaiaga. „Stefan pole ikka välja ilmunud?” küsis ta.

      „Ei veel.” Maria libistas silmadega üle paberite, mis tal käesoleva juurdluse kohta olemas olid ning sättis pastaka paremini kätte, et panna kirja, mida poisil öelda on – eeldusel, et temalt üldse tuleb mingit sellist infot, mida nad veel ei tea. „Äkki räägiksid meile alustuseks, kui hästi sa Stefan Vaarmanni tunned, olete head sõbrad?”

      Kaur noogutas. „Ma tunnen Stefanit lasteaiast saadik. Tema ema ja minu vanaema on sõbrannad ja nii oleme eluaeg läbi käinud. Algklassides istusime ühes pingis kah, nüüd enam mitte, aga hästi läbi saame küll ja võib öelda, et ta on üks mu kõige lähedasemaid sõpru üldse.”

      „Ometi ei paista sa praegu väga mures olevat, et sõber kadunud on?” küsis Martin. „Kas usud, et ta pani lihtsalt kodust plehku? Ja võib-olla oskad sellisel juhul öelda ka, kuhu ja miks?”

      „Mkmm, mul pole õrna aimugi, mis toimub või kus ta olla võiks. СКАЧАТЬ