Keisri hull. Jaan Kross

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli selle kolme nädalaga märksa inimlikumaks tuuldunud ja nägu ise oleks võinud tunduda peaaegu et noor (sest Timo oli ilmsesti jõudnud oma kakskümmend naela maha ratsutada), aga ta terava lõikega vunts oli peaaegu täiesti hall. Ta ütles kahetseva irooniaga ja maakeeles:

      „Jakob – keisri polkovnikuga olid sa sina peal. Kas keisri hulluga ei sünni sul sina peal olla?”

      Ma hakkasin naerma, rüüpasin kohvi, võtsin hoogu – aga ei saanud siiski otsese küsimusega hakkama: et kuidas tema hullusega lugu õieti on.

      Mida rohkem me rääkisime, seda kindlama mulje ma tema täielikust vaimuselgusest sain. Ta ütles Eevale, kes pidi homme Tartusse sõitma ja nädala pärast tagasi tulema:

      „Ära unusta, Kitty: käi Toomel Andersi juures ära ja too mulle Moruse „Utopia”. Aga ladina- või ingliskeelset ära võta. Võta saksakeelne. Et sa ise ka lugeda saaksid.”

      Eeva astus ta selja taha ja libistas pihu läbi ta juuste – ma ei näinud Eeva nägu, aga ma nägin ta kätt ja tajusin (ikka teatud võõrastusega) kummalist kirglikkust ja valulisust selles, kuidas Eeva käsi liikus kuklast otsaesise poole läbi mehe juuste, tõrkuv ja liibuv, eemalelükkav ja enese poole tõmbav – täpipealt niisama nagu üheksa aasta eest, ainult et mehe juus on nüüd hall.

      „Ei unusta, kallis,” ütles Eeva. Ja Timo pöördus minu poole:

      „Küllap sa juba tead: mina olen ju siia paigale tinutatud. Ma ei tohi Võisikult liikuda. Ainult kindralkuberneri loal. Nõnda on keiser käskinud. Ja see on geniaalne käsk. Sest selle taga on teadmine, et mina härra Sauluccilt (sic!) iial midagi ei palu.”

      „Aga kui sa liiguksid ilma loata?”

      „Ma ei või.”

      Mina küsisin: „Sa arvad, tähendab… et sinu a u…?”

      „Oh ei, selleni nad ei küüni,” ütles Timo nii endastmõistetavalt, nagu puudutaks see kõige konkreetsemaid mõõtusid ning asju. „Aga nad võtsid Peterburis Kitty käest allkirja. Vastutus on tema peal.”

      Mina ütlesin: „Selge. Siis teil pole muud teed kui põgeneda. Väljamaale. Ja koos.”

      Ma ei pannud Timo näoilmet tähele, aga Eeva tõstis näpu huultele ja ütles:

      „Tssst!”

      Sest sedamaid koputati uksele ja keegi pidi ukse taga sisse-hüüdmist kuulatama.

      „Kes seal on?” küsis Eeva.

      Kabinetiuks avanes ja isand Laming pistis oma püüdlikult naeratava lameda roosaka näo tuppa ning tuli sedamaid üleni sisse.

      „Pardoon – härrased – mina tahtsin – ”

      „Kes see on?”

      Mitte ainult Timo küsimus polnud veider. Ma panin tähele: ka ta hääl oli kuidagi ebameeldivalt kähe.

      „Timo,” ütles Eeva – mulle paistis, et teatud ehmatuses, „see on ju meie valitseja – ”

      „Õigus!” hüüdis Timo ootamata agaralt. „Tule sisse, tule sisse, tule sisse! Ma ei tundnud sind alguses ära. Pole mõnda aega näinud.”

      Isand Laming astus pisut kõheldes, külg ees, sammu ligemale ja silmitses meid, samal ajal kui Timo jätkas:

      „Ja pealegi oled sa ju mitu aastat surnud. Eks ole? Varsti kolm aastat. Isegi kolm aastat kasematti moonutab inimese nägu. Kolm korda kolm seda enam. Mis siis surmast rääkida. Tema teeb inimese näo hoopis teiseks. Ka valitseja oma. Näe kui pisikeseks ja lihtsaks sina oled muutunud! Ei-ei, ära karda, et ma sulle valetama hakkan. Ma olen sulle alati tõtt rääkinud. Aga praegu hoian ma ka tõe enese teada. Sest tõtt ütlen ma sulle otse ja omavahel. Nagu alati. Omal ajal olid sa minu peale pahandanud, et ma ütlesin sulle surelik. Noh, ega ma nüüd seda ei tee. Nüüd ma ei ütle sulle surelik, vaid surnu – Alexandre, le mort. Aga ikka otse sulle enesele. Kurb, et sa… Kurb, et sa neid väikesi nuhkisid tarvitad. Aga jumal sinuga. Ühed surnud kõik.”

      „Isand Laming, minge juba,” ütles Eeva metalselt, „härra tunneb ennast täna halvasti.”

      Isand Laming taganes vabandusi pomisedes toast välja ja Timo vaatas talle imelikult tühja pilguga järele. Mulle paistis, et ta põsenukid olid läbi ta ikka veel hallika kahvatuse mingist sisemisest pingutusest punetama hakanud. Igatahes hiilgasid ta otsaesisel mõned peenikesed higipiisad. Eeva võttis tema rohelise kuue rinnataskust valge räti. Timo pigistas silmad kinni ja Eeva pühkis ta otsaesise kuivaks. Mina ütlesin:

      „Ma lähen ka nüüd. Head ööd.”

      Eeva ütles: „Parem vist on. Head ööd.”

      Timo ei öelnud midagi.

      Esmaspäeval, 6-ndal juunil

      Ma ei tea ikka veel, mis ma tunaeileõhtusest loost arvama pean. Eeva sõitis eile väikese Jüri, teener Käspri ja toaneitsi Liiso seltsis minema. Mul polnud juhust tema käest küsida, kas Timoga sagedasti niiviisi juhtub ja mis tema, Eeva, sellest arvab. Aga mida täpsemalt ma stseeni Lamingiga silma eest mööda lasen, seda veendunumalt pean ma ütlema, et ma pole ei Timo hulluses ega ka mitte tema tarkuses kindel.

      Üldse, kui ma neid lehekülgi tagasi lehitsen, saan ma aru, et eilsete ja homsete asjade asemel on tarvis mõned ammused lood kirja panna. Mõned, mida teadmata tänased ja homsed asjad kõrvalisematele silmadele veel segasemad peavad paistma, kui nad juba mulle endalegi paistavad.

      Nõnda siis, terve 1817-nda aasta sügise ja sügistalve elasime meie kolmekesi Võisikul või õigemini Võisikul ja Tartus. Sest Eeva ja Timo käisid selle aja sees mitu korda Tartu vahet ja olid seal mõnikord mitu nädalat, ja korra või teise olin ka mina neil seal kaasas.

      Muuseas, minu plaanist ennast edaspidi Võisiku valitsejaks pakkuda ei tulnud midagi välja. Kui ma sellest Timole rääkisin, ütles ta naerdes, et ta olevat ammugi märganud, kuidas Klarfeldt meid pisitasa pügab. Aga ka piiblis pidi ometi seisma, et pahmast tallaja härja suud ei pea seotama. Ja muidu olevat Klarfeldt asjalik mees. Mind pidi Timol aga hoopis teise töö peal tarvis tulema. Ta ütles:

      „Ma olen vaadanud, sina, Jakob, oled harjutanud oma käekirja Masingu pandud aluse peal imeväärt korrapäraseks ja selgeks. Nähtavasti on see mingil määral ka loomuse küsimus, muuseas. Ja minu vanu koolipoisivihikuid oled sa mitu aastat uurinud. Nii et minu kirbukirja sorgeldusi loed sina sorinal. Ja sellepärast ei ole mul oma käsikirjade ümberkirjutajaks kohasemat meest kuskilt võtta kui sina.”

      Mina küsisin: „Mis käsikirjad need sul on?” Ta kõndis natuke aega edasi-tagasi. Ma mäletan, see oli sealsamas kabinetis, kus ta meie surnud keisriga tunaeile juttu ajas. Aga sel ajal oli ta just elusa keisri flüügeladjutandi ametist tulnud ja oli ise piltilus sirge noor mees. Suurte akende taga tuiskas. Timo kõndis ühest aknast teiseni, ühest tuisust teiseni ja tagasi, jäi joonistuslaua ette seisma ja lükkas gloobuse keerlema. Ma mäletan, ma mõtlesin: näe, mismoodi ta kujutleb end maailma oma tahtmise järgi pööritavat… Ta ütles:

      „Noh, näiteks minu õpetaja Lehrbergi elulugu. Postuumselt on tema ju mingil määral sinu õpetaja ka. Kui see töö mul natuke küpsemasse järku saab, tahan ma paluda, et sa kirjutaksid selle mulle ümber. Esiteks oleks see mul enesel siis selgemalt silma all. Teiseks – ma olen tähele pannud: võõra käekirjaga teksti puudused torkavad mulle hõlpsamini СКАЧАТЬ