Keisri hull. Jaan Kross

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ endilgi vististi klaar. Ja ka sellepärast, et mina olin tunamullu ise alles liiga laps. Aga nüüd saaksin ma juba aru küll. Kui üks nii tark mees nagu teie mulle seletaks…”

      Mina mõtlesin: vaata tüdrukut… Mina ei tea isegi, mis seal õieti oli. Näputäis isandamajadest nolkisid tahtis hakata maailma pöörama. Vististi küll õigele poole. Aga nii kuradi ennatlikult. Ja nii kuradi ülevalt alla. Nagu ma olen aimama hakanud. Olgugi et, jah, õigele poole… Sest isevalitsuse piiramine ja konstitutsioon olid sõnad, mis mulle juba enne tunamullust detsembrit mõnikord kõrva olid puutunud… Muuseas ka sellesinase polkovnik Tenneri suus, kelle trianguleerijaterühmaga mina kahekümne teisest kahekümne kuuendani mööda Kuramaad ja Grodno kubermangu pahmasin. Aga Jettele ütlesin ma:

      „Teate, räägime sellest teisipäeval, kui te järgmine kord minu juurde tulete.”

      Mispärast peaksin mina hakkama ühele plikale niisuguste asjade kohta oma arvamust avaldama, mille ees tervel impeeriumil on suu vett täis?! Ena mul asja. Aga mul ei sünni ju tüdrukule ka ütelda, et ma sellest mitte kui midagi ei tea. Õpetaja peab ikka teadma. Noh, teisipäevaks unustab see väike tuulepea oma pärimise muidugi ära.

      Ta oli juba püsti tõusnud ja minekul, kui ta jäi äkitselt minu ette seisma ja küsis:

      „Teie olete ju meie härra sugulane… Tähendab – olete ja ei ole ka… Ütelge: kas meie härra on nüüd tõesti hull – nagu riigivalitsus pidi kinnitama – või ikkagi mitte…?”

      Ma olin vist jälle natuke aega vait.

      „Kuidas siis ikkagi mitte?” ütlesin ma. „Seda ei kinnita ju üksi riigivalitsus ülepea, vaid keiser ise. Siis peab see ju õige olema!”

      „Ah nii,” ütles ta vaikselt, „mina lootsin, et võib-olla ta ikkagi ainult teeb, et ta on hull,” – Jette vaatas mulle siravate helehallide silmadega otsa – „sest hirmus kahju on mõelda… niisugune tore härra…”

      Ta läks minema. Ma astusin oma kirjutuslaua ette ja vaatasin aknast välja. Ta sammus valendavate õunapuude vahel läbi aia Kivijala poole. Siis tundis ta nähtavasti kuklaga, et ma teda jälgin. Ta vaatas üle õla tagasi ja tabas mu pilgu ära. Ta naeratas mulle koduselt ja tõstis näpud kõrva juurde ning lehvitas mulle – edevusepunn! Mina pöördusin akna juurest tuppa tagasi ja tundsin: see oli noore tüdruku erutavat higi- ja lõhnaõlilõhna täis.

      Aga küsimus, mille ta oli koos oma lõhnaga siia tuppa jätnud, huvitab mind ennast juba ammu ja kindlasti veel rohkem kui teda. Ma pole meie kolmenädalase ühe katuse all oleku sees oma õe ja õemehega õieti üldse kokku puutunud. Ühisesse söömalauda nagu üheksa aasta eest pole mind kutsutud. Eeva ütles mulle: nad söövad Timoga esialgu kahekesi Timo kabinetis või magamistoas, sest Timo pidavat natuke kohanema ja toibuma. Minule ja doktor Robstile on ta söögitoas laua lasknud katta ja seal oleme meie doktoriga need kolm nädalat kahekesi söönud. (Doktor elas ju vahepeal mitu aastat Põltsamaal, aga Timo saabumise eel palus Eeva teda uuesti Võisikule kolida, ja doktor, kebja liikumisega vanapoisihing, nagu ta on, asuski alevist mõisa, seda enam et tema patsiendid ta ju ka siit viie versta tagant üles leiavad.)

      Timoga olen ma veel vähem kokku juhtunud kui Eevaga. Ma olen oma aknast näinud teda parki jalutama minevat. Ükskord nägin ma teda aias õunapuu all seisvat ja pikalt – viis-kuus minutit või kauemini – õunapuu õisi nuusutavat. Mitu korda olen ma näinud, et Käsper on Timo saduldatud tuhkru tallist siia aiapoolse ukse ette toonud ja Timo on sadulasse hüpanud ja minema ratsutanud. Ta on jätnud mulle kummaliselt vaikseks muutunud inimese mulje. Aga mingit hullumeelsuse märki ei ole ma tõesti märganud.

      Doktor Robstilt olen ma tema arvamist pärinud küll. Ja oma arvamine on temal kindlasti olemas. Sest ta on ju Timo tervise järele valvamiseks siin. Aga selgust saanud ma tema arvamises ei ole. Sest iga minu pärimise peale hakkab tema enesest podinal ja kahinal tohtriladinakeelt välja ajama, ja sellest, mis ta selle vahel arusaadavas saksa või eesti keeles kõneleb, ei saa mina ikkagi mingit otsa kätte. Aga minu täiesti selgete küsimuste peale vastab ta sellega, et küsib mult emfaatilisel toonil tabamatuid ja tobedaid küsimusi vastu.

      „Härra doktor – te olete ju minu õemehe seisukorraga nüüd juba põhjalikult tuttav. Kas te olete kindel, et ta on noh – vangis hulluks läinud?”

      „Aga härra Mettich – kas ei lastud teda siis meie keisrimajesteediarmust nimelt selle asjaolu tõttu priiks?”

      „Hm. Aga kas ei pandud teda – nagu kuulda – meie eelmise keisri poolt sellepärast kinni, et ta pidi juba enne hull olema?”

      „Ja kas see tekitab teis mingi küsimuse?”

      „Jaa. Kuidas ta siis sel juhul vangis hulluks sai minna?”

      „Ega te seda juhuslikult minu käest ei taha küsida?”

      „Muidugi. Mis teie selle kohta arvate?”

      „Kas te ei arva, härra Mettich, et – khm – vähemalt arst peaks niisuguses asjas arvamisest hoiduma?”

      „Tähendab, ta on siis teie meelest siiamaani normaalne?”

      Doktor Robst ajas huuled torru ja sõrmed laiali ning tõstis käed silmade kõrgusele nagu kaks haralist karikat:

      „Issand Jumal – mis tähendab normaalne?!”

      Igatahes, mina ennast oma õe ja õemehe elusse vahele ei topi. Mina olen need nädalad jalutanud, lugenud, ratsutanud. Ma olen käinud Rõikal härra Amelungi peeglivabrikut vaatamas. Juhataja kinkis mulle (muidugimõista pugemiseks) ilusa suure maarjakasest raami sisse sätitud peegli: mina olen ju ikkagi ka üks Võisiku härrastest… Aga mina hoian ennast perekonnast eemal. Tundku Eeva ennast nagu ta oskab või tahab – minul oli juba kümne aasta eest nende kõrval veider ja ebamugav olla, saati veel praegu, kus nende elu hoopis arusaamatuks on muutunud.

      Aga ikkagi – just selle arusaamatuse kiusul – läksin ma pärast Jette lahkumist trepist alla ja koputasin väikese kollase saali kõrval Timo kabineti uksele.

      See on väheldane kõrge ruum, vahest kuuendik kollast saali. Valgeks lubjatud lagi. Helehall kullajutti tapeet. Punasest puust sekretär, raamaturiiulid, joonistuslaud hiiglasuure gloobusega, sohva sohvalauaga. Saaliuksest paremal kamin.

      Timo ja Eeva istusid kahekesi sohval väikese ümmarguse laua taga – nende kahe Claude Lorraini gravüüri all, mille eest Tallinna kunstikaupmees Arranzo oli üheksa aastat talle võlgnevat üheksakümmend rubla tunaeile kirja teel kätte küsinud. Timo priiks saamine, kui seda nõnda nimetada võib, pidi Tallinnaski juba teada olema!

      Timol oli laua all ruuduline vaip ümber jalgade ja Eeva kallas talle parajasti kohvi sinisesse Põltsamaa portselanist tassi.

      Mõlemad noogutasid mulle, Eeva ütles:

      „Noh, võta istet. Ma kallan sinule ka.”

      Ma istusin tugitooli nende vastu ja silmitsesin neid. Eeva tõi mulle vitriiniga kapist kolmanda sinise tassi. Ma märkasin õieti alles nüüd, kui plikalikult sale ta oma hallis nooblis siidkleidis ikka veel oli. Ja kui ärritavalt sujuv oli ta liikumine. Halli kleidi tõttu mõjusid kaks kitsast hõbetriipu ta oimukohtadel justkui mingi edevalt tagasihoidlik diadeem. Ja ehtimiskunsti kõige paremad asjatundjad aadliprouade seas oleksid pidanud tunnistama, et pisike kamee ta kleidi rinnal oli juuste värvi ja ikka veel värske näo juurde kõige osavamalt valitud.

      Timol oli tumeroheline pehme kodukuub seljas. Ta oli endale habet ajades lõuga lõiganud ja haavale joodi peale pannud, nii СКАЧАТЬ