Haruldased esemed. Kathleen Tessaro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olles teravas vastuolus kundedega, kes saalisid pikkades vahekäikudes endiselt paksudesse talvemantlitesse ja karusnahkadesse mässituna.

      Mina ei astunud siiski sisse läikima löödud messingist ustest, vaid läksin ringiga maja taha. Külastajatel oli personali uksest sisenemine keelatud, kuid mul õnnestus kahe koristajaneiu sabas märkamatult sisse hiilida. Praegu oli maailmas veel ainult üks inimene, kes sai mind aidata, ja talle ei oleks see lugu kahjuks meeldinud.

      Rõivaste paranduse töökoda asus keldrikorrusel laoruumide ja kaubalaadimisosakonna vahel suures akendeta toas, täis pikkadesse ridadesse seatud õmblusmasinaid, triikimislaudu ja riidestangesid. Tsementpõrandalt ja laest vastu kajav masinate pidev klõbin jättis mulje, nagu oleks tegemist tehasega. Kakskümmend või enam naist töötasid külg külje kõrval, valgest sitsist kitlid tänavariietele tõmmatud. Seda osakonda juhtis härra Vye, väga nõudlik ja punktuaalne viiekümnendates aastates mees, kes istus ukse kõrvale paigutatud laua taga. Tema andis kõik rõivatükid töösse, suhtles klientidega ja vaatas üle lõpptulemuse. Kõik pidi käima tema kaudu, kaasa arvatud mina.

      Mu ema istus õmblusmasina taga kohe ruumi eesotsas, kõige paremal positsioonil. Oli üldteada tõde, et tal oli erakordne anne keerulisemate materjalide, nagu näiteks siidi, tafti, organza ja brokaadiga ümberkäimisel, ja tänu sellele oli tema alati see, kelle tööks jäi õhtutualettide kohendamine. Tema selja taga riidepuul rippus must sametkleit kalliskividega kaunistatud õlapaeltega. Kui ma sisse astusin, oli ema parajasti põlvili põrandal, nööpnõelad suus, ja võttis kleiti alt lühemaks.

      Härra Vye kortsutas kulmu, nähes mind sissetungijana tema valdustesse. „Kas ma saan teid aidata, noor daam?”

      „Oi, see on mu tütar!” Ema tõusis ja pühkis niidijupid põlvedelt. „Te ju mäletate mu tütart Maeve’i? Ta tuli just New Yorgist.”

      „Andke andeks, et ma segan,” vabandasin ma. „Tahtsin ainult küsida, kas ma saaksin emaga kiiresti paar sõna rääkida.”

      Härra Vye noogutas vastumeelselt ja me astusime koridori.

      „Ema, mul on su abi vaja.”

      „Räägi, kuidas su töövestlus läks. Kas neil on sulle midagi pakkuda?”

      „Mitte midagi erilist, aga üks koht siiski on. Kuid mul on selleks sinu abi vaja.” Ma tasandasin häält. „Ema, ma pean juuksed ära värvima.”

      „Juukseid värvima?” Ta põrkus eemale, nagu oleksin ma talle kõrvakiilu andnud. „Ei tule kõne allagi! Sul on nii ilusad juuksed! Juba see on piisavalt halb, et sa need lühikeseks lõikasid, seda teevad ainult odavad ja labased tüdrukud!”

      „Aga see on töökoha nimel, ema!”

      „Millise töökoha? Sigaretimüüja või?” Ta lõi käed rinnale risti. „Mitte mingil juhul!”

      Oleksin suurima rõõmuga sigaretimüüjaks läinud, aga ei hakanud seda talle ütlema.

      „Ma ei taha odav välja näha,” seletasin ma. „Sellepärast ma sinu juurde tulingi. On üks töökoht, Charlestownis. Antiigipoes. Nad otsivad soliidse väljanägemisega naisterahvast.”

      „Tõesti?” Nüüd oli ta nördinud. „Ja mis siis sina oled, kui küsida tohib?”

      Ma kaotasin kannatuse. „Vaata, milline ma välja näen, ema! Kas sulle ei tundu, et keegi võib mind iirlaseks pidada? Vahest ma võtan siis juba harfi kaasa ja hakkan džiigi vihtuma?”

      „Sa ei pea nii matslikult käituma!” Kuid ta kortsutas kulmu ja hammustas alahuulde. Me mõlemad teadsime, et ta oli kulutanud aastaid oma iiri aktsendist lahti saamiseks just selsamal põhjusel. Kuid juuste värvimine oli tema silmis sellegipoolest labane ja jultunud tegu. Ta üritas mu küsimusest kõrvale puigelda. „Noh, täna õhtul ei saa ma sind aidata. Ma lähen jumalateenistusele.”

      „Me võime ka mõni teine õhtu jumalateenistusele minna! Ja meil ei ole aega, töövestlus on kohe homme hommikul.”

      Kuid ema jäi endale kindlaks. „Kahjuks, Maeve, on mul hetkel olulisemaid asju ees.”

      „Kui sa mind aitad, läheb kõik hästi, ma olen selles kindel. See ei näe sugugi odav ega labane välja. Aga ma ei saa sellega üksinda hakkama. Palun!”

      Tunnetasin, kuidas ta kõhkles kahe asjaolu vahel: mida ta pidas väärikaks ja mida ta teadis olevat möödapääsmatu.

      „Kes teab, millal ma jälle sellise võimaluse saan?” käisin ma peale.

      „Võib-olla. Aga ainult juhul, kui sa tuled minuga kirikusse.” Ta oli hea kaupleja, pannes mu surematu hinge panti teatava kõlvatuse ehk blondiks saamise vastu. „Aga ma hoiatan sind, Maeve, see on kohutav, kohutav viga!”

      Sellegipoolest viis ta mu ülemisel korrusel asuvasse daamide juuksurisalongi ja tutvustas mind M. Antoine’ile. M. Antoine oli oma jõukate klientide jaoks prantslane, kuid töökaaslaste – nende hulgas ka mu ema – ees oli temas oluliselt vähem prantslast. Liverpoolist pärit, oli ta ilmselt omandanud aktsendi koos suurema osa juuksurioskustega laevaga üle ookeani Ameerikasse seilates.

      M. Antoine mõõtis mind täiesti mõttetu kullast lornjeti tagant kiire pilguga. „Sellest on küll kahju.” Ta sorkis sõrmega mu vasekarva lokke. „Mul on kundesid, kes oleksid valmis sellise värvi eest tapma!”

      Ma vältisin ema pilku. „Jah, aga te ju saate aru, kuidas see mind ahistab?”

      „Tõsi küll,” möönis M. Antoine, „eriti selles linnas. Mõnel inimesel ei ole lihtsalt mingisugust kujutlusvõimet.”

      M. Antoine andis meile koju kaasa pruuni paberkotti mässitud pudelikese vesinikülihapendit, mille ema kiirelt käekotti pistis, nagu oleks see saladžinn. „Mitte rohkem kui kakskümmend minutit,” õpetas ta kindlalt. „Ilusa blondi tooni ja tsirkusepuudli erinevus on ajastuses. Ja ärge unustage loputada, daamid, loputada! Loputage nii, nagu sõltuks sellest teie elu!”

      Ukse kohal rippuval sildil seisis tuhmunud kuldsete tähtedega „Winshaw ja Kessler: antiigikaubad, haruldased esemed ja kunstiteosed”. Silt kõikus tuules siia-sinna, kriiksudes kettide küljes nagu vana kiiktool.

      Seisin kössitades ukselävel ja ootasin.

      Mu peas kumises Maude’i hääl: „Kõnealune noor naisterahvas peab olema väärikas, meeldiva kõnemaneeriga ja professionaalne ning oskama jätta sümpaatse mulje jõukale klientuurile.”

      Sinivereline.

      Olin eelmisel õhtul selle sõna sõnaraamatust üles otsinud. Termin tuli hispaania keelest, sõna-sõnalt tõlkides sangre azul, mis kirjeldas heledanahaliste aristokraatide silmaga nähtavaid veresooni. Kuid siin Bostonis oli sotsiaalsele ja kultuurilisele eliidile antud oma nimetus – braahmanid, vanad idaranniku perekonnad, kes olid ummisjalu Mayflowerilt maha jooksnud, et inglastele õppetundi anda. Tegelikult oli sellel sõnal veelgi eredam päritolu: see viitas kõige kõrgemale neljast suuremast kastist traditsioonilises India ühiskonnas. Bostoni braahmanid oli klubi, kuhu sai siseneda ainult tänu abielusidemetele, ja nad ei tahtnud seguneda inimestega, kes olid tulnud üle ookeani uuemate laevadega ning maabunud Plymouth Rocki asemel Ellis Islandil.

      Kaupluse akna peegelpildi abil kübarat kohendades küsisin endalt, kas sellest võiks asja saada. Efekt oli vapustavam, kui ma oleksin osanud arvata. Ma ei näinud mitte lihtsalt teistsugune välja, ma olingi täiesti teine inimene: СКАЧАТЬ